Võlugaas. Lootused ja hirmud

Marek Strandberg

Kildagaas on viimase kümne aastaga tõusnud USA energiavarustuses märkimisväärsele kohale. Oma gaasitootmise käivitamine on olnud nii jõuline, et loobutud on Omaani ja Katari vedelgaasist, mis nüüd siis leiab Euroopas ostjaid. 2000. aastal moodustas kildagaas vaid 1% Ameerika Ühendriikide maagaasi toodangust. 2010. aastal oli see 20% ja 2035. aastaks ennustatakse kasvu 46%ni. Kildagaas on USAs viinud ka gaasihinnad langusse ja on seetõttu muutnud energiamahukad tooted kasumlikuks eksporttoodanguks. Mine tea, kas see on ka põhjuseks, miks Hillary Clinton hiljuti Tšehhis viibides pidas vajalikuks teha jõulist müügitööd Westinghouse’i uutele tuumareaktoritele, mida Venemaal toodetute kõrval kaalutakse osta Tšehhi energiasüsteemi jaoks. Vaevalt et Ameerika Ühendriikidest saab Euroopasse gaasieksportija, küll tuleb aga Venemaal oma gaasihuvide kaitsmiseks olla atraktiivsem, sest Ameerika turust ilma jäävad araabia riigid on oma kaubaga juba platsis. Miks muidu kütab kirgi küsimus, kuhu rajada Euroopa Liidu toel Läänemere kandis vedelgaasi kaubasadam. Muidu kultuurilist vennaarmu jagavad Eesti ja Soome on siin täiesti eri poolel, kusjuures ka Eestis on vähemalt kaks äriseltskonda, kes sellise ambitsiooniga välja on astunud. Ühed soovivad gaasisadamat Paldiskisse, teised Muugale. Kildagaasi kaart on seega hakanud juba suhteid ja hoiakuid muutma.

2011. aastal on Euroopa parlament avaldanud uuringu selle kohta, milliseks võivad kujuneda kildagaasi ammutamise keskkonna- ja tervisemõjud („Impacts of shale gas and shale oil extraction on the environment and on human health”). Tegemist ei ole sugugi ohutu tegevusega ja seda ärevamaks teeb ka tänasel „Teaduse” küljel Alvar Soesoo vihje, et juba tuntakse huvi võimaliku siinse kildagaasi ammutamise vastu.

Kui vaadata kirge, millega nii Eesti Energia kui VKG püüavad põlevkivist mootorikütuseid toota, on kildagaasi puhul tegemist samasuguse ahvatlusega. Sealtsamast lombi tagant on teada, et osas leiukohtades on kildagaasis etaanisisaldus märkimisväärne ja sellest vedelkütuste valmistamine on kindlasti lihtsam ülesanne kui toota mootorikütuseid aromaatsete ühendite rohkest põlevkiviõlist.

Kuigi kildagaas näib Euroopa, USA ja Lähis-Ida vahelisi pingeid leevendavat, on uus kütusevoog tekitamas esialgu kaubanduslikke ja tehnoloogilisi pingeid Euroopas ja Euroopa suhetes üle Atlandi. Siinkohal tasub hea sõnaga meenutada hoopis Euroopa Liidule antud Nobeli rahupreemiat ja Euroopa Liidu stardipauku Terase ja Söe Liiduna, mis seadis energia- ja tooraineküsimused rahuliku koosolemise alusena esmatähtsaks. Need küsimused on olulised tänapäevani. Seda enam vajab tähelepanu Euroopa Liidu selge hoiak suurendada kütusevabade ja taastuva loomuga energiaallikate osakaalu, toimida energiaga arukamalt ringi käies.

2020. aastani pikendust saanud Kyoto leppe puhul tuleb küsida, kas Kyoto kasvuhoonegaaside vähendamise lepe on ikka ainult kliimalepe või on tegemist ka ulatusliku liikumisega maailmarahu suunas, kus loodusvarad rahvaid nii palju tülli ajama ei pea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming