Võrdõiguslikkus kui poliitiline relv

Looduslikest erinevustest „loomulike” soorollideni (ema köögis, isa garaažis) ei jõua me kuidagi iseenesest, vaid neid mõtestatakse ühiskondlikult.

ARO VELMET

Nädalapäevad tagasi tekitas ühismeedias debatti ühe suure kingapoe reklaamikampaania, kus on kõrvutatud jalanõusid kaunis naisejalas ning tõdetud, et „kõik algab kingast”. Korralik naine peaks endale ostma ilusad kingad, sest siis tehakse talle baaris jooke välja või peetakse teda võib-olla isegi firmaomaniku naiseks – milline au! Facebooki lehele kirjutatud kommentaar, kus juhiti tähelepanu reklaamist läbi kumavatele soostereotüüpidele, kogus kolme päevaga peaaegu 900 laiki, rääkimata kümnetest reaktsioonidest, kus esialgsele postitusele ei viidanud. Probleem raamistati selgelt tänapäevaste võrdõiguslikkuse terminitega. Ei ole normaalne, et avalikus ruumis eeldatakse naise eneseteostuse kõrgeima saavutusena olla imetlusobjekt, kellele jooke välja tehakse, või et naine defineeritakse abikaasa ametikoha kaudu, justkui võiksid individuaalselt edukad olla ainult mehed. Kampaania on kommenteerijate meelest „seksistliku tooniga”, see kinnistab „arhailisi stereotüüpe”, korduvalt rõhutati reklaamis kujutatud soorollide iganemist („Reklaam ei ole isegi mitte 90ndatest, vaid 60ndatest”).
Omaette märkimisväärne oli kingapoe turundusjuhi vastus: see polnud ei siiras vabandus ega põhimõttekindel patriarhaadi kaitsmine. Vastupidi, turundusjuht kinnitas, et tõepoolest, „ühiskonnas on stereotüüpide osas probleem ning tervitame sellekohast diskussiooni”. Veelgi enam, ükski pahameelt tekitanud reklaamidest ei rõhutavat ei soorolle ega varalist kihistumust, vastupidi, need näitavat, et „ühiskonnas on kõikidel inimestel olemas võimalus eneseteostusele ning tunda end uutes ja toredates kingades hästi”. Lihtsalt elu olevat selline, et inimesed hindavad teisi nende välimuse põhjal ja ilusad kingad aitavad jätta head esmamuljet.
Valdav reaktsioon sellele vastusele oli, arusaadavalt: „ühe jalaga ämbrisse, teisega reha otsa”. Võib-olla võikski selle vastuse koos „ei kommentaari” ja „kallutatud jõududega” PR-pangede klassikavaramusse heita, kui see ei tuleks nii neetult tuttav ette. Midagi sellesarnast võib kuulda näiteks meie valitsuspartei esindajate suust, kui nende käest küsitakse, miks nad riigikogu valimistel rohkem naisi kõrgematele nimekirjakohtadele ei aseta. „Reformierakonnas hinnatakse inimese teadmisi, töökust ja isikuomadusi ning ei ole õige kellegi eelistamine pelgalt sootunnuste alusel,” nentis toona Martin Kukk, aga triibulisi nimekirjasid Reformierakond ei toetanud, sest siis oleks tulemuseks „ebavõrdne konkurentsiolukord” (Postimees 22.VII 2014). Sama lugu kordub soolise palgalõhe seletamisel. Naljalt ei leia analüütikut, kes ütleks, et palgalõhe ongi hea ja pole neil naistel nii palju raha vaja midagi. Kui aga rääkida põhjustest ja lahendustest, siis jõutakse jälle selleni (viitan siinkohal ühele Eesti ülikooli ettevõtlusmajanduse loengule), et naised valivad väiksepalgalise eriala, ettevõtluses jääb neil puudu enesekindlusest ning pere ja tööelu sobitamine on raske. Midagi muuta kahjuks ei saa. Sõnades on ühiskonna eliit võrdõiguslikkuse poolt, aga sellest ei järeldu – ja ei peagi tingimata järelduma –, et soolise võrdõiguslikkuse pooldaja pooldab sookvoote, muid suuri struktuurireforme või üleüldse mingit institutsionaalset vastutust olukorra parandamiseks. Nende näidete varal näeme, et kui meie avalikus ruumis visatakse õhku sõna „võrdõiguslikkus”, pole kaugeltki selge, et kõik asjaosalised sellest ühtmoodi aru saavad.
Artiklikogumik „Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013” näitab, et meeste ja naiste võrdväärsus tähendab ka väljaspool eliiti olenevalt inimesest väga erinevaid asju. Uuring põhineb näost näkku küsitlusel, mille käigus intervjueeriti 1500 Eesti elanikku vanuses 15–74 eluaastat. Teadlased kaardistasid eestimaalaste arusaamist võrdväärsusest ja soorollidest mitmel teemal, haridusest ja pereelust kuni poliitika ja seksuaalvähemuste küsimuseni. Uuringust selgus, et kuigi ülisuur enamus, 81% küsitletutest, nõustus väitega „ühiskond, kus naised ja mehed on võrdsed, on hea ühiskond”, siis selle väite sisuga täitmisel lahknesid arvamused üsnagi palju. Ühelt poolt nõustusid peaaegu kõik küsitletutest (92%), et võrdse töö eest peaksid mehed ja naised saama võrdset palka. Ent vaid veerand küsitletuist leiab, et riigi tasandil ja erasektoris võiks olla rohkem naisjuhte, iga kolmas nõustus, et naiste ja meeste võimed ning vajadus olla majanduslikult iseseisev on samad, ja 40% leiab, et traditsiooniline perekondlik rollijaotus (ema köögis, isa garaažis) on ehk aegunud.
Üldistades on uuringu autorid välja toonud kuus „maailmavaatelist hoiakut”, millesse võib jaotada Eesti inimesed soolise võrdõiguslikkuse küsimustes. Kõige rohkem, peaaegu kolmandik (29%) küsitletutest, leiab, et eraelulistes küsimustes (kuidas on jaotatud kodutööd, sealhulgas tolerants alternatiivse seksuaalpartnerluse ehk geide ja lesbide suhtes) on võrdõiguslikkus oluline, ent avalikus sfääris ei ole mehed ja naised võrdsed, nende võimed ei ole võrdväärsed ning firmades ja avalikus sektoris ei ole vaja rohkem naisjuhte. Suuruselt teise rühma (22%) kuuluvad need, keda uuringu autorid nimetavad „igakülgse soolise võrdväärsuse pooldajaks”. Nemad peavad mehi ja naisi võrdseks nii kodus kui tööl, tunnevad ennast hästi geide ja lesbide seltskonnas, soovivad, et poliitikas oleks rohkem naisi ja et mehed peseksid kodus rohkem nõusid. Kolmandas rühmas (21%) on need inimesed, kes nõuavad rohkem võrdväärsust avalikus ruumis (rohkem naisi poliitikasse, ettevõtetesse ja juhikohtadele), ent eraelus toetavad pigem traditsioonilisi peresuhteid, ka suhtutakse märgatavalt halvemini LGBT-inimestesse.
Ülejäänud kolm maailmavaadet on oma suuruselt pigem marginaalsed, sestap ei hakka ma neid siin ka põhjalikumalt kirjeldama. Olgu öeldud, et vaid ühes grupis on märkimisväärselt inimesi, kes kahtlevad võrdõiguslikkuses kui põhiväärtuses. Ülejäänud viie maailmavaate puhul võib olla üsna kindel, et kui valida ükskõik millise hulgast juhuslik esindaja, siis ta ilmselt kinnitaks oma kuulumist „võrdõiguslaste” sekka – ei nõustuks aga seejuures paljude teiste „võrdõiguslaste” põhimõtteliste seisukohtadega.
Mida sellist järeldada? Kindlasti mitte seda, et enamik inimestest on „võrdõiguslikkusest” valesti aru saanud ja et nüüd tuleb kiiresti hakata pööblit harima. Meil on levinud arusaam, justkui oleks sotsiaalkonstruktivistide – aga just sellelt positsioonilt uuringu autorid kirjutavad –
eesmärk vägisi eirata inimeste bioloogilisi erinevusi ja suruda ühiskonnale peale mingisugust nivelleerivat ühetaolisust, mille aluseks olevat abstraktsed arusaamad kaasasündinud õigustest. See pole kindlasti tõsi. Sotsiaalkonstruktivistliku lähenemise puhul ei eitata, et on olemas bioloogiline sugu (peale meeste ja naiste on populatsioonis veel u 1% nn intersoolisi inimesi, kelle sootunnused on mingil moel ebaselged). Oluline on, et nendest looduslikest erinevustest „loomulike” soorollideni (ema köögis, isa garaažis) ei jõua me kuidagi iseenesest, vaid neid mõtestatakse ühiskondlikult. Soorollides peegelduvad eeskätt domineeriva kultuuri väärtused ja võimusuhted, mitte mingi ühiskonnaväline ajatu tõde. Seega oleks eriti jabur asendada bioloogiline „tõde” õigustel põhineva „tõega”, mida ülejäänud ühiskonnale peale suruma hakata. Pigem on oluline olla teadlik võimusuhetest, mida soorollide kaudu luuakse, ja mõelda nende üle kriitiliselt. Ideaal võiks olla debatt, kus erinevaid väärtusi pooldavad inimesed katsetavad, millistes küsimustes on neil teistega kattuvad arusaamad ja millistes küsimustes on neid arusaamu võimalik lähendada, kujundada seega kokkuleppeliselt arusaamu soorollidest, mida peaks peegeldama ka avalikus ruumis ja poliitika­tegemisel.
Kui viljaka debati aluseks on jagatud baasväärtused, siis võiks sotsiaalministeeriumi tellitud monitooringu tulemusi pidada igati positiivseks. Suurem osa vastanutest ju jagab põhimõtteliselt arusaama võrdõigusliku ühiskonna vajalikkusest. Ettevaatust! Just sellistes olukordades, kus pealtnäha läbipaistvad mõisted peidavad endas tervet ideoloogiate vikerkaart, on eriti oluline läbi mõelda, millisest võrdõiguslikkusest käib jutt, millist maailmavaadet parasjagu müüa üritatakse ning kui adekvaatselt käib see kokku sinu enda väärtusmaailmaga. Näiteks, liberaalne võrdõiguslikkus, mis delegeerib võrdsuse küsimuse eeskätt erasfääri ja eitab riigi aktiivset rolli soorollide kujundamisel, taastoodab reeglina maailma, kus, isegi kui küsitluses vastata, et „naisi võiks juhtivatel kohtadel rohkem olla”, neid sinna ikkagi ei tule. Eeldus, et mehed annavad vabatahtlikult ära oma aja jooksul akumuleeritud privileegid, 30% palgalisa ja püksimuhust lähtuva autoriteedi, sest saavad ratsionaalselt mõtlevate indiviididena aru, et „nii ei ole ilus”, pole empiiriliselt kinnitust leidnud. Raske on muuta kultuuri, muutmata ühtlasi institutsioone. See tõdemus ei tähenda, et mõistlik inimene, olgu mees või naine, ei võiks kaaluda seda küsimust ning jõuda järeldusele, et soorollide ümbermõtestamine ei ole riigi ülesanne ja loob ohtliku pretsedendi, mis ei kaalu üles võrdväärsusest saadavat kasu. See mõistlik inimene peaks endale ka realistlikult aru andma, millist tulemust on sellise lähenemise korral mõistlik oodata.
Avalik debatt sellist väärtuste lähendamist paraku ei hõlbusta. Võrdõiguslikkus toimib tänapäeval sageli kui poliitiline relv, mitte kui tõsine debatiobjekt. Ühiskonnadebatis räägitakse liiga vähe sellest, millised on arusaamad võrdõiguslikkusest, millistes punktides need kattuvad ja millistes erinevad, millised arusaamad indiviidi suhtest ühiskonnaga ning riigi suhtest indiviidiga kannavad neid lähenemisi. Ei arutata selle üle, millised tulemused on ühte või teist võrdõiguslikkuse kontseptsiooni rakendades reaalselt saavutatavad, millised utoopilised. Selle asemel on palju manifesteerimist, kingafirma turundusjuhi laadis soostereotüüpide retoorilist mahatampimist lootuses võita endale võimalikult suur toetajaskond, hoolimata sellest, millist võrdõiguslikkust turundusjuhi või partei peasekretäri maailmavaatelised alusväärtused tegelikult kanda suudavad. Võrdõiguslikkus pole veel päris tühi tähistaja, kuna erinevalt turundusjuhist võib paljude teiste võrdväärsusest kõnelejate argumentide taga näha selgepiirilisi ideoloogilisi aluseid (ses küsimuses täidab näiteks Reformierakond oma liberaalset rolli hästi). Üldiselt jäävad need alused aga selgitamata, mistõttu kannatab ka debatt.
Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu autorid soovitavad tulevikus keskenduda koalitsioonide ehitamisele. Nad toovad välja, et nende välja toodud kuue maailmavaatelise grupi seas on teatud küsimused, milles grupiülene konsensus on võrdlemisi suur: peale põhimõttelise võrdõiguslikkuse heakskiitmise näiteks võrdse palga soov, meeste vanemapuhkuse, kodutööde tegemisel suurema meeste rolli ning poistele ja tüdrukutele sarnaste oskuste õpetamise toetamine. Nende küsimuste pealt võiks debatt alata. Nõustun. Monitooring on näidanud ilmekalt, kui erinevad on eestimaalaste arusaamad meeste ja naiste võrdväärsusest ning osutanud kokkupuutepunktidele, millele toetudes võiks ehitama hakata suuremaid koalitsioone. See debatt peaks aga selgitama, kuidas jõuda väärtustest („palgalõhe maha”, „rohkem naisi poliitikasse”, „rohkem mehi kööki”) konkreetsete sotsiaalsete ja poliitiliste programmideni. Parem arusaamine nendest seostest aitab paremini vastustada ka ühiskondlikku eliiti, kes kasutab seda terminit sageli üsna juhuslikult. Võrdõiguslikkus on liiga vägev relv, et usaldada see turundus­juhtide kätte.

http://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/sooline_vo_monitooring_2013_veeb.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming