Vutt on võimas välispoliitika

TARMO TEDER

Ma ei tea efektsemat välispoliitikat kui jalgpall. Aga kus on Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, rääkimata Venemaast? Kes teab ja keda see huvitab, et Tðehhi peaminister Spidla on sealsete sotsiaaldemokraatide nõrga valimistulemuse tõttu Euroopa Parlamenti pürgimise järel tagasi astunud? Üldiselt ei teata, sest Spidla enesetaandusel pole ju jalgpalliga vähimatki pistmist. Nähtav ja erutav on hoopis see, mida tegid tðehhid eile õhtul rohelisel murul Kreekaga. Sinivalgete siseminister Voulgarakis ütles Kreeka koondise sakslasest treener Otto Rehhageli kohta: ?Tal on kreeka hing. /---/ Kui ta tahab saada kreeklaseks, siis ta saab.? Veerand maailma teab üle kahemeetrist kiilakat Kollerit, väledat ründajat Baroðit ja blondi väsimatut keskväljageeniust Nedvedi, kes pühapäeva õhtul Taanile armutult kuiva sauna kütsid. Kindlasti teatakse Moskvas ja kogu Venemaal rohkem Torpeedo klubi Andres Operit kui FC Toompea satsi Juhan Partsu. Ja kindlasti on veel mõlemal jupp maad arenguruumi ka väljaspool rohelist muru. Mis on see magnet, mis pool Inglismaad telekate ette naelutab? Ole sa siputuspükstes või lõuatäie kunsthammastega, miskipärast ikka kiikama nakkud ja vaatajahingena kirja lähed. Kuigi käsil polegi MM, vahivad sajad miljonid jalgpallihaiged üle planeedi; Brasiilia vabrikandid peavad tavalisest paar tundi varem töö katkestama, sest sealne rahvas valgub ka EMi finaaliks telekate ette.

Jalgpall on ülimalt emotsionaalne, erilist füüsilist võimet nõudev mäng, milleks on vaja vaistu ja pead sõna otseses mõttes. Vutti on võrreldud teatri ja härjavõitlusega, olen vedanud jalgpalli metafoori Jumala täringumänguga ja miks mitte nüüd siis ka (välis)poliitikaga. Ainult rohelise areeni superstaar pole eesmärgipõhine Machiavelli või eurokvoote tingiv Berlusconi, vaid puutsades matadoor ? alati tema ise, ihust ja hingest ühe eesmärgi nimel võitlev gladiaator. Eesmärgiks on lüüa värav, alistada vastane, võita! See on laipadeta lahingu kultuur, tsiviliseeritud ja humaanne alistamise tung, kultuuri lihalik ja silmapaistvaim osis.

Kaunite kunstide ülevus ja diplomaatilised reveransid võidakse kinnismõtteliselt vastandada kehalise võitluse madalusele. Võidakse oponeerida, et poliitika, eriti just diplomaatia, on raskelt turvatud telgitagune asjaajamiskunst, mis ei peagi laia massi silmi paistma. Ju siis, aga Euroopa Liidu põhiseaduse vastuvõtmise aegu rääkis maailmajao poliitiline eliit sel dramaatilisel hilisõhtul rohkem Inglismaa ja Prantsusmaa mõistusevastasest üks-kaks vutitulemusest kui raamlepingust. Jalgpall on ventiil emotsionaalselt surutud poliitkorrektsete jaoks.

Kui sõda on diplomaatia jätkamine jõuga, siis jalgpall on jõu jätkamine diplomaatiaga ? midagi diplomaatia ja sõja vahepealset, teatraliseeritud lahing, dekoreeritud tapahimu ja asumaade vallutamise asendustegevus, mis võib meie planeedil ära hoida miljoneid ehtsaid laipu.

Mul on südamest kahju, et Läti roheliste peaminister Emsis oma lubadust ?värvin pea roheliseks!? ei pea täitma, sest Läti ei pääsenud alagrupist edasi, kuigi ta päris nõudlikult veerandfinaali uksele põrutas. Tðehhi vutimehed olid esimeses voorus oma Läti suguvendadega püsti hädas ja sakslased sumasid meie lõunanaabritega kahvatu viigi eest. Kuigi koju sõitsid mõlemad, on see viik Läti võit ja Saksamaa kaotus.

Miljardipäilisel publikul ja tuhandetel analüütikuil, treenereil, massööridel ja pesuvardjail tuleb vabaneda sundmõtlemisest ? jalgpallis ei ole suuri ega väikseid ? kõik, kes end EMi 16 või MMi 32 hulka on võidelnud, on tugevad ning pall oli, on ja jääb ümmarguseks. Suured on riigid vaid pindala, rahva hulga ja ajalooga; efektne jalgpall kui silmapaistvaim välispoliitika on demokraatlikuim superakt. Täna võid sa väike kolmemiljoniline peoonidega asustatud Paraguay võita miljardilist Hiinat ja homme Fääri saarte või San Marino käest tappa saada. Kahjuks Vatikanil oma väljapaistvat vutiesindust veel pole.

Meenub Bhutani esimene, koostöös Austraaliaga tehtud täispikk mängufilm ?The Cup?, kus buda mungad kloostrist öiti salaja baari vuti MMi vahtima hiilivad ja hiljem kirglikult tühja kokakoola plekkpurki klõksivad. ?The Cup? äratas rahvusvahelist tähelepanu, osales mitmetel festivalidel ja kandideeris koguni välismaise mängufilmi Oscarile. Ja nüüd tehakse Bhutanis 7-8 täispikka mängufilmi aastas. Võtke eeskuju Eesti kineastid-välispoliitikud!

Lõpuks ? nagu ikka tahaks veidi kratsida ja küsida: kus on meie välispoliitiline tiim, taktikaliselt ühtne, oma tahet peale suruv alistajate grupp? Alles see oli, kui parteid üksteise peale Läänes kaebamas käisid. Tahaks loota, et Eesti välispoliitika tugevneb koos Eesti jalgpalliga. Või peavad need värgid pöördvõrdelise kaalukusega käima?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming