„Mahābhārata” Peter Brooki ja Jean-Claude Carrière’i adaptsioonis

Donald Tomberg

Teatri tinglikkusvõtete ja filmimeediumile vastava reaalsuse kujutusviisi sünteesis loodud ruum ja lugu on puhastatud kõigest üleliigsest. Mängufilm „Mahābhārata” („The Mahabharata”, Belgia-Austraalia-USA -Rootsi-Portugal-Norra-Holland-Jaapan-Iirimaa-Island-Soome-Taani-Suurbritannia-Prantsusmaa 1989, 171 min), režissöör Peter Brook, stsenaristid Peter Brook, Jean-Claude Carrière ja Marie-Hélène Estienne, operaator William Lubtchansky, heliloojad Toshi Tsuchitori ja Rabindranath Tagore. Osades Robert Langton-Lloyd, Antonin Stahly-Vishwanadan, Bryce Myers, Vittorio Mezzogiorno, Anrzej Seweryn, Georges Corraface jt.  

Vanaindia sanskritikeelne eepos „Mahābhārata” on üks maailma mahukamaid luuleteoseid: maht on ligi 106000 paarisvärssi, värsivormi, milles see on kirja pandud, nimetatakse shloka’ks. (Iga shloka koosneb kahest 16silbilisest poolvärsist, s.t kokku 32 silbist.) „Mahābhārata” koosneb 18 raamatust, lisaks kuulub eepose juurde ka „Harivamša”, mis jutustab jumal Vishnu avataara Krishna elu põlvenemisloo. Arvatakse, et „Mahābhārata” kujunes ühtseks tervikuks ajavahemikul 400 eKr – 400 pKr, tänapäeval tuntakse eepose teksti XV-XVI sajandi käsikirjade põhjal. Ilmselt on teose aluseks Indias ajavahemikul 1400–1000 eKr tegelikult aset leidnud sündmused.
„Maha” tähendab sanskriti keeles „suur” või „ülev”, „maharajah” tähendab seega „suur kuningas”. Bharata on algselt olnud legendaar­se tegelase nimi, seejärel on see märkinud klanni nime. Seega, pealkiri ütleb, et me ees on „Bharata järglaste suur lugu”. Laiemas tähenduses võib „bharata” tähendada ka hindut, siit lähtuvalt võib seda mõista ka kui „India suurt lugu”. „Mahābhārata’t” ei peeta küll ilmutuseks, nagu veedasid, küll aga pühaks pärimuseks. Selle autoriks peetakse pärimuse järgi Vyāsat, kes on ühtlasi ka eepose üks võtmetegelasi. Vyāsa pojad Pāndu ja Dhritharashtra panevad aluse kahele sugulashõimule: Pāndu poolt Pāndavad ja Dhritharashtra poolt Kauravad, kelle vastasseis kannabki „Mahābhārata” süzeed.

Muinasaja Indias

Ent loomulikult algab lugu ammu enne Vyāsat. Muinasajal valitses Hastinapura linnas Kurude suguvõsa, kel oli kombeks, et kuningaks valitakse kõige väärikam Kuru poegade hulgast. Kui kuningaks sai Shāntanu, valis ta oma esimeseks abikaasaks jumalanna Gangā. Shāntanu teiseks väljavalituks sai kaluri lapsendatud Satyavati, kel ajaks, mil ta Shāntanuga kohtus, oli juba poeg Vyāsa. Satyavati kasuisa keeldus tütart Shāntanule niisama naiseks andmast, tema tingimuseks oli, et just Satyavati järglastest peavad saama tulevased valitsejad, Hastinapural aga oli juba troonipärija, Shāntanu ja Gangā poeg Bhīshma. Et isa armastust kaitsta, andis Bhīshma suuremeelselt lubaduse, et ei võta kunagi naist ega saa kunagi järglasi. Nüüd said Shāntanu ja Satyavati abielluda, naine sünnitas ka Shāntanule kaks poega, ent mõlemad pojad surid noorelt ja järglasteta. Satyavati palus Bhish­mat, et see eostaks tema poja lesed, Ambika ja Ambalika, ent Bhishma oli juba sõna andnud. Seejärel pöörduti samas küsimuses Vyāsa poole, kes ema soovile ei saanud vastu seista. Ambika sulges Vyāsa ees silmad ja nõnda sündis tema poeg Dhritharashtra pimedana. Ambalika aga tundis Vyāsa ees hirmu ja tema poeg Pāndu sündis kahvatuna ja oli lapsena tihti haige.

See oleks siis ääri-veeri sissejuhatuse esimene ots ja muidugi jäi paljugi märkimata. Vähemasti saab nüüd kuigivõrd ette kujutada „Mahābhārata” tegevusmaastikku: kunagi valitses Hastinapura linnas üks ja kindel Kuru suguvõsa ning Kuru suguvõsa hargnes kaheks sugulashõimuks Pāndavateks ja Kauravateks, kes hiljem vaenujalale pöördusid. Inimesed ja jumalad käivad „Mahābhārata’s” omavahel tihedasti läbi, võivad ka abiellu astuda. Kuningaliin võib aga liikuda läbi jumalate ja seejuures ühtepidi katkeda, et siis teisipidi uuesti jumalate juurde tagasi pöörduda. Tegelased põrkuvad alatihti nii väliste kui sisemiste vastuoludega, vastuolud kannavadki lugu edasi ning kogu tegevus on vastuoludes lõhestunud.

Esimeses ja teises raamatus saame teada Bharatate tausta. Eeltoodule lisaks märkigem veel, et Pāndu, kellest on saanud kuningas, ei saa needuse tõttu oma naisi eostada, loobub troonist ning kuningaks saab pime Dhritharashtra. Siiski sünnib Pāndule viis poega, kellest saavad eepose kangelased. Pāndu naisele Kuntīle on antud nimelt maagiline mantra, mille abil ta saab jumalate abi küsida. Nõnda sünnib Kuntīle kolm last. Õiglusjumal Dharma pojana sünnib üllas ja õiglane Judhishtria, tuulejumal Vāju pojana sünnib tugevaim meestest, Bhīma, jumal Indra pojana sünnib võitmatu sõdalane Ardžuna, kes tõuseb eepose peakangelaseks. Ka Pāndu teine naine Mādri saab maagilise mantra abil kaks last, temale sünnivad pojad Nakula ja Sahadeva. Dhritharashtral on seevastu 100 poega ning enne veel, kui kaks sugulashõimu tülli pööravad, kasvavad Pāndavad ja Kauravad üheskoos, vanaonu Bhish­ma ja sõjakunstide tundja Drona õpetuse all. Rivaliteet kasvab aegamööda.

Kesksete tegelaste hulgas on ka Karna, Kuntī esimene laps, kes talle mantra abil päikesejumal Surya pojana sündis veel enne, kui Kuntī oli Panduga abiellunud. Niipea kui Karna ilmale tuli, lähetas hirmunud Kuntī ta korvikeses mööda jõge allavett, Karna aga pääses ja tuleb kunagi võimsa sõdalasena tagasi. Oma päritolu teadmata jõuab Karna ometi Pāndavate ja Kauravate hulka, põleb soovist Ardžunaga võidelda, hoiab Kauravate poolele.

Hõimude vaen

Pöördumatult tõusevad hõimud vaenujalale, kui Judhishthira täringumängus Kauravatele kõik, sealjuures ka vennad, naise ja iseenda maha mängib. Pinged kasvavad ja hiljem peetakse veel üks täringumäng, mis peab otsustama, kumb hõim läheb tosinaks aastaks eksiili. Judhishthira kaotab sellegi mängu.

Kolmandast viienda raamatuni räägitakse Pāndava vennaste eksiilipõlvest 12 aasta jooksul, enne suurt sõda.

Viiendast kümnenda raamatuni on juttu suurest lahingust Pāndavate ja Kauravate vahel. Eepose süžee keskmes ongi Pāndavate ja Kauravate vaheline Kurukshetra 18 päeva väldanud lahing Kuru väljal. Kuuendasse raamatusse kuulub ka „Bhagavadgita”, üks hinduismi pühadest tekstidest. Kuigi „Mahābhārata” osa, käsitletakse „Bhagavadgītāt” sageli eraldiseisva religioosse tekstina. „Bhagavadgītā” aineseks on episood Kurukshetral, enne Pāndavate ja Kauravate lahingut. Sõjaväed on Kuru väljale üles rivistatud ja ootavad märguannet, Pāndavate poolel on Ardžuna aga meeleheitel, sest vaenlastena on vastas ju tema enese hõimlased, kelle vastu ta inimliku mõõdupuu järgi kätt tõsta ei tohikski. Siis aga pöördub Ardžuna poole tema sõjavankri juht Krishna, kes tegelikult on jumal Vishnu kehastus (Vishnu ilmub siin absoluudina) ja käsib Ardžunal täita oma kohust, et taastuks õige maailma kord, et sündmused oleks dharmaga kooskõlas.

Pāndavad võidavad Kurukshetral, Kauravad tapetakse ja Pāndavad asuvad pidulikult Hastinapuris valitsema.

Üheteistkümnendast kuni kaheksateistkümnenda raamatuni leiab sündmused pärast sõda ja Bhishma õpetusi.

Süžee kirjelduse lõpuks lisagem veel, et kuna „Mahābhārata” puhul ei saa me dharmast kuidagi mööda minna, siis vaadakem lihtviisiliselt ka, mida on dharma kohta lugeda Vikipeediast. Dharma (sanskriti k „seadmus”, „õpetus”, „kord”, tuleneb verbijuurest, mis tähendab „koos hoidma”) on India usundite keskne mõiste, mis tähendab nii kõiksuse toimimise aluspõhimõtteid kui nendega kooskõlalist õiget elamisviisi. Dharma on asjadele ja sündmustele omane tõeline reaalsus, inimese elus ja tegevuses avaldub ta õigluse ja voorusena, haarates inimese vastutuse ja kohustused ühte terviklikku valdkonda.

Ühesõnaga, dharma on maailma kord ja samuti on dharma iga üksiku inimese isiklik ja salajane kord, iga inimese inividuaalne ja ainult (temale) enesele omane (sisim) seadus, mida tuleb järgida. Ja kui individuaalne dharma on omaks võetud ja seda järgitakse, siis on see ühtlasi kõikehõlmava kosmilise korra peegeldus.

Nüüd, tagasi vaadates, näeme muidugi, et „Mahābhārata” lugu liigub nõnda: algul on õiglane (sümboolne) kord, seejärel kord vajub laiali/lõhutakse ning pärast võitlust õige kord taastatakse. Tõelist reaalsust hägustavad illusioonid, mürgitavad kired, ent see, mis tavapilgu eest varjul, määrab ikkagi kõik. Indias öeldakse: „Kõik, mis on peidus „Mahābhārata’s”, viibib eemal. Kõik, mida „Mahābhārata’s” ei ole, on eimiskis”.

Peter Brooki lavastus ja film

Vaat sellise loo võttis siis läinud sajandi kaheksakümnendate keskel lavastada Peter Brook, abiks rahvusvaheline näiteseltskond ja Jean-Claude Carrière, kes tegi „Mahābhārata’st” koos Brookiga adaptsiooni. Ning küllap võib öelda, et adaptsiooni valmimisel osalesid juba puht paratamatut ka näitlejad, kuna tekst ja näidendi struktuur kujunes suures osas just proovide käigus. Carrière’i kohta siin vaid mõne sõnaga veel niipalju, et 19 aastat töötas ta koos Luis Buñueliga, ka „Kodanluse diskreetne võlu” on tema tööde hulgas. Samuti on Carrière teinud lähedalt koostööd Jacques Tati, Louis Malle’i, Miloš Formani, Andrzei Wajda ja Volker Schlöndorffiga.

1985. aastal etendati üheksatunnist „Mahābhārata” lavaversiooni kolme eraldi lavaloona. 1989. aastal valmis sama seltskonnaga viietunnine filmiversioon, mis on samuti jaotatud kolmeks peatükiks.

On ütlematagi selge, et Brooki „Mahābhārata” filmiversioonist ei ole põhjust otsida filmikunsti uuendusi, samuti pole siin põhjust rääkida traditsioonilises mõttes autorihoiakust (sic!). Asja tuum on mujal. Ilmsesti ei erine Brooki teatrilavastuse ja filmitöö sisulised lähtekohad „Mahābhārata’s”, ega ju saakski. Niisiis, küsimus taandub lihtviisiliselt meediumile. Vaatepunkt on vaatesaalist kaamerasilma taha nihkunud ning maailm, mis loodud lavale, tuleb nüüd filmi kaudu vaatajani tuua nii, et midagi (meediumi)tõlkes kaduma ei läheks. Ja selle kohta võib öelda lihtsalt, et ruum, tegelased ja lugu avanevad kaamera ees väljapeetult, mõõdetud selgusega. See ei ole mängufilm ega filmile salvestatud teatrietendus, see on teatri tinglikkusvõtete ja filmimeediumile vastava reaalsuse kujutusviisi sünteesis loodud ruum ja lugu, mis on puhastatud kõigest üleliigsest. Lakooniline, puhastatud, voolav, ent range struktuuriga, puhuti mõõdetult hargnev ja ka hargmikes ikka selgelt pealiini alal hoidev, selline on Brooki „Mahābhārata”. Ida teatritraditsiooni (ja grammatikat) siia sobitatud pole, ent igasugusest modernsusest on samuti kauge kaarega hoidutud. Jääb mulje, et loo edasiandmiseks on tehtud vaid seda, mis tõepoolest vajalik. Tegelased räägivad lihtlausetega (ei mingit värssi), näitlejate täpsus, kontsentreeritus ja, nagu juba öeldud, ühelt poolt range, puhta struktuuri ja teiselt poolt loo voolavuse koosmõjuline efekt laseb sel tinglikul, puhastatud, näiliselt isegi lihtsakoelisel teatrikeelel/kõneviisil aga omaseks saada.

Või küsigem siis niipidi: kuidas teisiti saakski edasi anda 106000 paarisvärssi, nii et järg ei kaoks käest ja lugu „voolaks majesteetlikult nagu suur jõgi” (Carrière)? Brooki „Mahābhārata” tuuakse vaatajani jutustaja abiga, selleks on Vyāsa, kes alul loo käima lükkab ja vahel ka sündmuste käiku sekkub, astub ise jutustamise ajal loosse sisse, suhtleb tegelastega ja meenutab nõnda ka vaatajale, et jälgitakse tema jutustust, mille üle on tal jutuvestjana ka teatud voli.

Inimkonna ajalugu

Nii et „Mahābhārata” võib tõlkida ka „India suure loona”. Nõnda siis, nagu on osutanud Carrière, võib selle veel üldistatumalt tõlkida ka „Inimkonna ajaloona”. Just selle kursi ongi Brook ja Carrière teadlikult ja selgesõnaliselt võtnud, toda viimast üldistust toetab ka puhastatud teatrikeel ja seegi, et trupp on rahvusvaheline. Aines on küll säärane, mida vaid India saab anda, kuid selle ainese kaudu räägitakse Brooki lavastuses kogu inimkonnast.

Carrière’i sõnul on nende adaptsioonis „Mahābhārata” keskne teema ähvardus: „Me elame hävitamise ajastul – kõik osutab selles suunas. Kas hävitamine võib olla välditav?”

Nüüd tuleks aga pöörduda tagasi dharma juurde ja anda sõna Peter Brookile. Raamatus „Nihkuv vaatepunkt” (1987) kirjutab Brook „Mahābhārata’st” ja oma lavastusest muu hulgas nii: „Mahābhārata” ei ole katse dharma saladust ära seletada, ent ta laseb tal saada elavaks mõjutuseks. See toimib dramaatiliste olukordade kaudu, mis vallandavad dharma.
Kui me siseneme „Mahābhārata” draamasse, elame koos dharmaga. Ning kui teos on läbitud, tekib meil aimdus sellest, mis on dharma ja mis on tema vastand adharma. Siin peitubki teatri vastutus: mida ei suuda edasi anda raamat, mida ei suuda päriselt ära seletada ükski filosoof, selle võib tuua meie mõistmisse teater. Seletada seletamatut ongi üks tema ülesandeid” (P. Brook, „Nihkuv vaatepunkt”, tõlkinud Meelike Palli, Eesti Raamat, 1993, lk 123).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming