Kõik on nagu korras …

Olev Remsu

Dokumentaalfilmis uuritakse, kuidas peegeldub Breiviku koletu tegu ellujäänute psüühikas aasta pärast massimõrva. Dokumentaalfilm „Vale aeg, vale koht” („Wrong Time, Wrong Place”, Holland 2012, 80 min), autor John Appel, operaator Erik van Empel. Linastus Pärnu filmifestivalil. Olen Sirbis vaadelnud tänavusuvisel Pärnu filmifestivalil Poola tudengite arvates parimat Eesti tööd, režissöör Tõnis Lepiku Paavle-filmi „Alati on alati” ja eesti rahva kõrge tunnustuse pälvinud „Polanski mälestusfilmi”, nüüd tahan rääkida mulle kõige vapustavama mulje jätnud teosest, Breiviku-filmist „Vale aeg, vale koht”.

Aeg-ajalt kuuldub hääli, et miks Breiviku koletust teost  ikka juttu teha, see võib ärgitada teisigi võikaid ja edevaid tüüpe massimõrvarit järgima. Minu meelest on selline suhtumine vale. Kristlus võitis seetõttu, et roomlased keelasid selle (algul) ära, bolševism seetõttu, et tsaaririik surus kõik oma vastased põranda alla. Paralleelid pole siinkohal kaugeltki ülearu suured: kavatses ju Breivikki puhastada terve Euroopa talle ebameeldivast ideoloogiast, inimestest, kellel on teistsugune väljanägemine ja mõtlemine  kui temal. Ja mis puutub sõnumi leviku piiramisse, siis Norra vanglate  valitsus ei andnud režissöör John Appelile luba kohtuda Breivikuga.
Norra on teatavasti rikas, tark, heasüdamlik, ilus demokraatia mustermaa, Holland ei jää talle alla. Breiviku tegu ei vaja hindamist, ent tegelikult on ju päris huvitav teada saada, kuidas selles filmis on täidetud tänapäeva lääne ideoloogias absoluutselt kohustuslik audiatur et alter pars. Või on selgi reeglil erandeid?
Norras inimesed lausa lendavad. Film algabki ülevate kaadritega Norra kaunist loodusest: näeme, kuidas mägede vahel jõgede kohal tiireldakse ilma eriliste abivahenditeta. Norra, see on õndsuse tipp. Siiski koguneb mägede kohale pilvi, kuuleme, et üks BASE-hüppaja on surma saanud. Tema hukkumisest räägib tema isa Harald.
Salakaval massimõrv oli Breivikul läbimõeldult planeeritud. Alul suitsukatteks pommiplahvatus Oslo kesklinnas, valitsusasutuste juures, nii et kõik korrakaitsejõud keskendusid sellele, seejärel tõeline kuritegu Utøya saarel. BASE-hüppaja isa Harald on plahvatushetkel valitsusasutuses, täiesti juhuslikult, kuna sel ajal on tema puhkus – valel ajal, vales kohas. Ta kaotab 80 protsenti oma nägemisvõimest, aga jääb ellu, kuna ei olnud sel hetkel kõige valemas kohas, nimelt tänaval.
Režissöör John Appel uuribki, kuidas peegeldub Breiviku košmaarne tegu 22. juulil 2012. aastal ellujäänute psüühikas aasta pärast massimõrva. Uganda lapseootel mustanahaline piiga Ritah arvab, et võib-olla ta sai surma, ainult et ei tundnud valu ning nüüd on tegu surmajärgse olemisega, mida võib ju ka eluks nimetada. Ta arvab, et ta päästis tema ingel Michael, kelleks on beebi tema kõhus. Siit on ka selge, miks hea ingel teisi ei  päästnud. Aga kas on õigus õnnelik olla? Olgu pealegi, et see on julmalt egoistlik, ei ole võimalik õnnetunnet maha suruda. Ritah’ raseduse kulgemise foonile on seatud Utøya traagiliste sündmuste valgustamine, sõna saavad pääsenud ja hukkunute lähedased.
Siinkohal tundub selline tõdemus mulle endalegi professionaalse kretinismina, ometi julgen öelda: hästi dramatiseeritud, (tulevane) sünd ja massimõrv (vähem kui aasta tagasi).
Ugandale järgneb Gruusia, vihmametsadele Kaukasus. Vastandamine töötab, räägivad hukkunud neiu Tamta vanemad. Taas pööratakse meile ette võimalik oomen, mis nagu hoiatanuks Norrasse sõitmast, pealegi oli religioossetel ja patriarhaalsetel vanematel raske  lubada neidu kaugele välismaale. Tamta kutsus Utøyale kaasa tema parim sõbranna Avtandil. Jälle antakse vihje surmajärgsele elule. Oleks ju see ainus lohutus. Selgub, et neiud Tamta ja Avtandil olid vasakpoolse maailmavaatega. Aga mida mõtleb surma kutsuja? Kas rängim saatus on üldse mõeldav, sulle jääks otsekui eluaeg märk külge? Kui Tamta oleks telgist kaks minutit hiljem välja läinud, nagu tegi seda Avtandil, oleks ta ellu jäänud. Läks valel ajal. Avtandil paneb aasta hiljem Utøyal Tamta hukkumiskohale küünla, nagu neid pannakse Tamtale ka Gruusia õigeusu kirikutes.
Faktidest saavad kujundid, võimsad kujundid. Håkon jutustab ID-kaardist hukkunud sõbra kaelas. Seegi tundub juba endelisena, tähenduslikuna nagu kõik muu. Ei saa öelda, et režissöör Appel on detailidest kokku seadnud mosaiikse terviku. Tervik on olemas, kuid detailid pole kuhugi kadunud, need rõhuvad nii jutustajate kui ka (olen selles kindel) filmi vaatajate hinge.
Elu läheb edasi. Peaaegu pimedaks ja jalutuks jäänud poja kaotanud Harald hakkab jõusaalis hantlitrenni tegema, lubab endale päeval, mil ta esimest korda voodist välja tuli, preemiaks tüki šokolaadi ja purgi kokakoolat. Järjest paremad tulemused rinnalt kangisurumises tunduvad Haraldile võiduna Breiviku üle – tema tahtis tappa, ent Harald püstitab isiklikke rekordeid. Ritah’le aga meeldib kogu aeg rääkida Michaelist oma kõhus: ta patsutab vastu oma kõhtu ja tunneb, kuidas kaitseingel seal vastu põtkib, helgus ja õndsus peegelduvad piiga näos.
Ka neid ja kõiki teisi positiivseid momente ennustasid oomenid, ent neid ennustusi ei pandud tähele. Esimese sammuna jõutakse ringiga algusesse tagasi, kui näeme episoodi, mil BASE-hüppajad seavad Haraldi poja hukkumiskohta mälestustahvli, karkudega Haraldki on kohal.
Võimas, inimlik film. Sümboliterohke rapsoodia, reekviem, kuigi heliseadet ei ole, selle asemel on jutustavad inimhääled, mis kokku moodustavad ühteaegu surma- ja elumuusika.
Mida on minu meelest Appel tahtnud öelda? Vist seda, et surm on hirmus, hirmus, hirmus, noorte surm tohutult ülekohtune ja ebaõiglane, kuid see on elu loomulik osa. Tamta ema arvab filmi finaalis, et kui tema tütar poleks Utøyale läinud, ehk oleks ta siis samal päeval surma saanud Gruusias. Saatusemärgid näitasid seda. Filmis jäetakse seesugune võimalus õhku rippuma, mine tea, ehk ei olegi see päris vale.
Ja audiatur et altera pars, kuidas siis sellega oli? Seda ei olnudki, ka mitte ideoloogiat, ainult tunded, tunded, tunded. Ja mis altera pars võib olla leinatunnetele? Ja minevikutraagikast lahtisaamise tunnetele? Kuulsushimulist Breivikut näeme viivuks ainult kohtus, samas unistab Ritah oma kõhule patsutades, et ta peatselt sündiv poeg hakkaks õppima juurat Harvardis.
Teise ja lõpliku sammuna jõutakse selles ringja süžeega dokumentaalfilmis algusesse tagasi siis, kui BASE-hüppaja Halvon räägib, et 22. juulil sooritas ta ilusa hüppe mägedes, aga kui maandus, sai tekstisõnumi, et tema kontoris Oslos toimus plahvatus, kus sai surma tema kolleeg. Ka tema võinuks olla seal kontoris. See lisab filmile saatuslikkust. Eestlased ütlevad selle kohta: surm siin või Siberis.
Päris lõpp ei üllata: Ritah vannitab oma kaitseinglit. See lisab südamlikkust.
Ja kui tõepoolest leiduks keegi, keda seesugune film ahvatleks Breiviku koletut tegu kordama, et mingit nn valget (rassistlikku ja äärmusparempoolset) sõnumit levitada, et Breiviku kuulsust jagada, siis, mis teha, paraku pole ju täiesti värdjavaba ühiskonda kunagi olnud. Kõik ei ole korras ka ideaalriigis.
Miks siis ei võitnud see film kõrgeid auhindu? Aga väga lihtsal põhjusel: inimesed suruvad endast halva info eemale. Ei hakka mina seda tava hurjutama, vahest tehakse õigesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming