Enesemüümise talumatu kergus

Pirjo Leek

Ilu kaubastumine, võimu taotlemine keha kaudu ja suhtlusmeedia käepärasuse ja kasutuslihtsuse pahupool. Mängufilm „Noor ja ilus” („Jeune & Jolie”, Prantsusmaa 2013, 93 min), režissöör ja stsenarist François Ozon, operaator Pascal Marti, helilooja Philippe Rombi, produtsendid Eric ja Nicolas Altmayer. Osades Marine Vacth, Géraldine Pailhas, Frédéric Pierrot, Fantin Ravat jt. Linastub Forum Cinemase ketis.

Režissöör François Ozoni „Noor ja ilus” on ebatavaline lugu 17aastasest Isabelle’ist (Marine Vacht), kes pärast perepuhkusel süütuse taagast vabanemist hakkab vabal tahtel oma keha müüma. Vaatamata kõikidele eeldustele pole „Noor ja ilus” melodramaatiline kurbmäng ega mõistujutt tänapäeva elu pahedest, vaid hoopis provotseeriva teema taha peidetud eluline ja kohati isegi humoorikas eneseotsingu ja kasvamise lugu.
Alaealiste prostitutsioon pole kahtlemata ei lihtne ega kerge teema, millest rääkida või filmi teha. Nende kahe sõna rittapanemine kätkeb endas juba iseenesest vastukarva käivat süütuse ja rikutuse presumptsiooni segunemist ning sõnapaari eluline vastand pole kindlasti mitte meeldivam. Mängufilmi „Noor ja ilus” peategelane Isabelle on alaealine prostituut, kes satub sellesse rolli täiesti teadlikult ja omal soovil. Kui Isabelle’i ema Sylvie (Géraldine Pailhas) oma enda metsikut lapsepõlve meenutab, küsib Isabelle temalt „Aga kas sina olid ka lits?”, kaardistades ühemõtteliselt enda koha nii enda kui ühiskonna silmis.
Suure mõtte ja üldistuste otsijad leiavad filmist kindlasti lugematuid viiteid tänapäeva ühiskonnatrendidele nagu ilu kaubastumine, võimu taotlemine keha kaudu ja suhtlusmeedia käepärasuse ja kasutuslihtsuse pahupool. Kehamüümise protsessi kujutamise kergus ja ebameeldivate tagajärgede puudumine võib samuti moraalse hingekella kõikuma lüüa. Isehakanud prostituudile Isabelle’ile tähendab prostituut olla seda, et ta saadab meestega sõnumeid, värvib huuled, paneb ema pluusi selga, läheb siis kokkulepitud mahepruunides toonides kallist hotellituba otsima ja saab veel lõpuks selle eest palka kah. Isegi algselt pettunud ja vihase Isabelle’i ema pahameel lahtub ajapikku ja tekkinud olukord kirjutatakse filmi edenedes üha enam huumorivõtmesse: Isabelle soovib oma teenitud raha eest psühholoogile maksta, flirdib naljaviluks kasuisaga ja tekitab situatsioonikoomikat sõna „töötama” kasutamisega. Midagi ei lähe valesti (ja kui lõpuks läheb, siis ka mitte teljel vägistamine-piinamine-ärakasutamine), halbade otsuste eest võllas ei riputa ja erilisi sanktsioone ei järgne – kõigega harjutakse ja elu läheb lihtsalt edasi.

Prostitutsiooni glorifitseerimine
Isabelle’i loo eespool mainitud suurt plaani võib tõlgendada prostitutsiooni glorifitseerimisena ning filmi ennast dekoratiivse ilupildina tänapäeva ühiskonna pahupoolest ja situatsioonist, mille kohta kaine mõistus ütleb, et sellest peaks rääkima teistes toonides ja moraali lõppu lisama. Ometi on Ozon mitmes intervjuus rõhutanud, et „Noor ja ilus” pole niivõrd film prostitutsioonist kui suurekskasvamise konarlikust teekonnast. Provotseeriv temaatika mõjub omamoodi hääle puhtaksköhimisena, mis peaks Ozonile omasel moel piiri peal kõikudes kõik tuled ja pilgud teismeea ängi peale pöörama. Isabelle’i isiklikus plaanis kasvamise lugu on sama mõjuv kui külge poogitud vaikimisi provotseeriv suur plaan, kuid mitte temaatika raskuse, vaid käsitlemise kerguse tõttu. Nagu ütleb Rimbaud’ luulesalm, mida keset filmi koolipingis analüüsitakse: „Keegi pole seitsmeteistkümneaastaselt tõsine”. Isabelle võtab kõike toimuvat mängleva kergusega ega põe tagajärgede pärast – tema teismeea äng väljendub prostitutsioonis, aga sama hästi oleks see võinud olla alkohol, uimastid või hoopis midagi ebatraditsioonilisemat. Ta pole hukule mõistetud maailma ja omaenda kustutamatu janu ohver nagu Brandon filmis „Häbi” või olukorra vang nagu „Lilja 4-ever” peategelane. Prostitutsioon pole talle teema omaette, vaid väljund enda leidmiseks ning üliinimlikult fotogeeniline ja prantslaslikult hooletult šikk Isabelle teeb seda teismelisele iseloomuliku kartmatuse ja mõtlematusega. Tema pilgust, mis satub sageli ja pikalt kaadri keskmesse, loeb välja kõike ja mitte midagi. Sealt peegeldub saladuslikkust, mida keegi läbi ei näri, ja ka pesuehtsat süüdimatust, mis millestki ei hooli. Kohati nutab ema õlal ja kahetseb, saab siis aga kaksikelu elamisest hoogu juurde – seda sorti pendeldamine õõnestab kõik pead tõstvad järeldused.
„Miks?” on küsimus, mis jääbki konstantselt võluvalt kaalutus olekus Isabelle’i kohale rippuma. Ta pole oma elulauses sihitis, vaid stiilipuhas alus, kes teeb ise oma otsused, aga nagu üks õige teismeline kunagi, põhinevad need ülejäänud inimkonnale mõistmatutel mõttekäikudel.
Põnevust ja segadust krutivad juurde ka viited realiseerimata süžeeliinidele ja konkreetse lõpu puudumine. Esimesest kaadrist peale, kus Isabelle’i eelpuberteetikust vend Victor (Fantin Ravat) binokliga oma palja ülakehaga päevitava õe järele luurab, tundub nendevaheline avameelne ja soe suhe kurjakuulutava eelmänguna. Samasugust ootust külvab kohati ka Isabelle’i ja tema kasuisa kraadi võrra külmem, kuid siiski sõbralik omavaheline suhtlus. Kumbki neist võimalikest stsenaariumidest küll ei realiseeru, kuid pidevad sotsiaalses plaanis plahvatusohtlikud situatsioonid hoiavad tähelepanu virgena terve filmi vältel.

Mis kõik veel juhtuda võinuks …
Samamoodi ei lase filmi dünaamiline struktuur vaatajal loorberitele puhkama jääda. Isabelle’i „tööõnnetus” toob küll kaasa muutuse tema elus, kuid sellele ei järgne mitte moraal ja lõputiitrid, vaid hoopis tavapärasemas võtmes armulugu, mis omakorda lõppedes viib järgmise peatükini filmis ja peategelase elus. Ükski kulminatsioon pole viimane ja lugu voolab kõikidest tõusudest, mõõnadest ja tähendusrikastest hetkedest üle ühtlase tempoga. Detailitundliku silmaga viidatakse mitmetele ristteedele stsenaariumis, mis kõik oleksid võinud juhtuda. Kuigi nende hulgast esitatakse siiski vaid üks võimalik variant, ei raiuta Isabelle’i saatust kivisse, kõik teed jäävad valla.
Alaealiste prostitutsiooni kujutamine ilma kindlat hukkamõistvat seisukohta võtmata on piisavalt raskesti seeditav lähtepunkt, mille taga võib olla raske näha head mängufilmi, ükskõik kui meisterlik teos ka poleks. Ometi on „Noor ja ilus” just nimelt mängufilm ning see ei räägi mitte niivõrd prostitutsioonist kui ühest alaealisest prostituudist. Film tuletab meelde, et lisaks laiale tähendusele sotsiaalkultuurilises ruumis räägivad mängufilmid ka omaenda pisemat lugu, mis võib olla sama kõnekas või isegi tähendusrikkam. Laia joonega üldistamise ja tendentside tagaajamise asemel tasub vahel otsida ka väiksemat pilti. Väga isiklik täiskasvanuks saamise lugu, mis prostitutsiooni temaatika tuules vaikselt lahti rullub, on mõjuvalt meeldejääv, eakohaselt tasakaalutu ja eluliselt dünaamiline. Küll üle kivide ja kändude, aga kui just otsa ei saa, siis läheb edasi – just nagu elugi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming