Mõradesse varisemine

Donald Tomberg

Nooruslikud vanaemad ja nende kavaleridest pojad. Mängufilm „Kaks ema” („Adore”, Austraalia-Prantsusmaa 2013, 100 min), režissöör Anne Fontaine, stsenarist Christopher Hampton Doris Lessingi romaani ainetel. Osades Naomi Watts, Robin Wright, Xavier Samuel, James Fecheville jt. Linastub kinos Artis.

Prantslanna Anne Fontaine’i „Kaks ema” on tehtud Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Doris Lessingi lühiromaani „Vanaemad” järgi (e. k Loomingu Raamatukogu 2012, nr 38, tõlkinud Krista Kaer). Lil ja Roz on noorpõlvest alates suurimad sõbrannad, keskealistena kasvatavad nad idüllilises Austraalia rannikulinnakeses kõrvuti oma teismelisi poegi Iani ja Tomi. Lili mees on surnud, Rozi tunded oma mehe Haroldi vastu pole enam esimeses värskuses ning kui siis Harold pikemaks ajaks Sidneysse sõidab, juhtub see, mis juba varem nagu süütu flirdi taga õhus oli ja ootas: emad armuvad vastastikku oma teismelistesse poegadesse, kes omakorda armuvad teineteise emasse. Kui sisututvustus kõlas siiani ehk tublile naisteromaanile sobivalt, siis tõdegem taas, et antud (teema)karkassi ehitajaks ja piirialade läbijaks on Doris Lessing, kes jutustab oma lugu vahedalt ja kõrvaltvaataja positsioonilt ning kes suurepäraselt oskab päikselistes päevades välja mõõta varingu eel­aimust ja sõltuvussuhteid.
Küsimus, kui vähe või palju erineb filmilugu raamatuloost, jäägu sedapuhku aga lähemalt vaagimata. Märkigem vaid, et pealkirja muutminegi räägib mõningasest mugandamistendentsist. Ühelt poolt on pealkirja „Vanaemad” taandamine „Kaheks emaks” muidugi mõistetav, filmi „Vanaemad” puhul tunduks piirang „alla 14aastastele keelatud” ilmselt üllatav, järelemõtlemisel isegi šokeeriv. Küllap hämmastaks „Vanaemad” sihtgruppi: hooletu perekond ootaks ehk romantilist komöödiat, asutaks end kinno ühes koolieelikutega ning peaks siis saaliukselt nukralt tagasi pöörduma.
Võiks korraks mõelda ka keelemängudele, sellele, et eeldame, et hulk (õigemini enamik) asju on just „nii”. Sel iseenesestmõistetavuse teljel sünnib omakorda eelduste ja neist lähtuvate järelduste ahel, kus järeldustest saavad omakorda (iseenesestmõistetavad) eeldused, millest omakorda lähtuvad järeldused … Lihtne oleks siin muidugi ette kujutada näiteks käitumiskoode vms, ent laiemalt on küsimus selles, et me arvame, et saame ühest tunnusekompleksist tõsikindlalt järeldada ka teise, kusjuures sellist toimingut saadab tihti tunne, et meil on siis justnagu ka õigus nõuda oma järelduste paikapidavust. (Päike peab tõusma! Või kirjutame kaebuse!)
Muidugi kõlab „Vanaemad” antud kontekstis ikka kohe mitu kraadi kangemalt kui „Kaks ema”, sest kui mõtleme ka selle peale, et Tom ja Ian saavad loo käigus ka isaks, kes ka sõbra ema jätta ei saa, siis saame tõepoolest juba päris korraliku suhete ristpiste ja lõimelõnga ning piirialasid jagub mitut masti. Jah, „Vanaemad” kõlaks antud kontekstis ikka palju lõplikumalt, küllap isegi unistavamalt (vanadus ei ole nooruse piiri taga), fataalsemalt igatahes. Ja fataalsus on ju antud loos oluline. Samuti on oluline ühiskondlikesse rollidesse kasvamine ja neisse haaratus, nagu ka suletus, ahistus neis piirides. Pealegi, iga uus eluetapp, uus roll ühiskonnas tähendab ju ka uusi piire. Küllap pole ma originaalne, kui märgin, et kui poleks piire, mida ületada, siis seda, kes sooviks neid ületada, võiks tabada ka nõutus.
Tundub, et kuigi küsimus piiridest nõuab kategoriseerimist (milliseid piire siis täpselt ikkagi silmas peetakse?), annab siiski ka üldistada ja siin sobiks lähenemine isikliku, personaalse, omaruumi aspekti kaudu. Kõik saavad ju aru, et oma tuba oleks hea (aga tahaks suuremat). On vaja oma, isiklikku turvalist ruumi ja veel parem, kui omanduse piirid poleks ahtad (ja äkki saaks ka teise toa endale). Või siis läheb ehk hoopis nii, et (oma ja üldse) tuba kaob hoopiski, seinad ja lagi võetakse maha või kaugenevad kadumiseni (mis olevat himuna hoopis hullem, kui see, et ruum tõmbub kokku). Piiride kadumine tühistab privaatsuse, jääb mingi (voodi)koht küll, aga see pole enam (minu) tuba.
Miks sest piiriteemast nii pikalt? Aga sellepärast, et filmis „Kaks ema” on tähelepanu all piiripealsed teemad, loovitakse neil aladel, ületatakse neid jne, ent suuremas plaanis jaotub „Kahe ema” ruum selgelt kaheks: on „siin” ja on „seal”. „Siin” on kaks maja ookeani ääres, kaks ema ja kaks poega ja mõlemad emad armastavad teise poega ja vastupidi ja emad on veidi ehk, aga kui, siis vaid õige pisut, ka teineteisest, ehk siis omasoost huvitatud, aga kokkuvõttes on nad neljakesi just nõnda õnnelikud ja „siin” võiksid nad õnnelikeks jäädagi. „Siin” osas toimub piiride ületamine, ühtesulamine ja samas nagu ületatud piiride punktiirne püsimine (me ei unusta, et emad on emad), näeme ka mõttelist avardumist (vaade ookeanile). „Seal” aga on tavaline ühiskond, tavaline just oma piiratuses, tuim, olgugi et see võib puhuti mõjuda ka sümpaatselt. Ja „siin” ei saa olla õnnelik, nagu „siin” võiks ja tahaks olla, sest tuleb arvestada sellega, mis on „seal”. Ning nüüd võiks öelda, et vaat tollel piiril, mis on „siin” ja „seal” vahel, linaloos küll ei loovita. See piir on väga selgelt jäik. See on piir, mida ei saa ka kahtluse alla panna. (Et mis oleks, kui ületaks … Oh õnnetu, kes proovis.) Tolle piiri ületamine saab lõppeda ainult halvasti.
Ja nüüd võiks liikuda fataalsuse teema juurde. Rannikulinn on idülliline, ent õhus on katastroofi eelaimus. Millest see tuleb? Kas sellest, et „siin” ei ole kogu ruum, et kusagil on ka „seal” ja võib aimata, et lõpuni ei õnnestu „sealset” ruumi vältida? Ühest küljest võib öelda, et küllap katastroof „Kahes emas” just nõnda varitsebki. Ent katastroofiaimus oleks ka nagu inimestes sees. Ja see kõlab nüüd üpris banaalselt, aga peidetud kujul paistab nagu nii, et see kõik ei saa hästi lõppeda. Sest kui lõpeks hästi, kus oleks siis tõelus, mida kombata? Ehk siis, märkigem seda teisipidi: kes oleksid need tegelased või mida neist arvata, kui nad poleks draama kangelased? Taustal ristuvad tragöödia tõelisus ja komöödia, noh, ütleme nii, juhuslikkus.
Filmi algupoolel on stseen, kus Roz ja Lil päevitavad rannas ja vaatavad, kuidas nende teismelised pojad surfavad. Üks ema ütleb teisele: „Vaata neid, kas tõesti on nad meie tehtud? Nad on nagu jumalad.” Neisse kahte lausesse ongi kätketud neliksuhte iseloomustus. Sõnavalik pole ilmselt juhuslik. Noorukid lainetes on Rozi ja Lili „tehtud”. Emad tegid jumalad ja jumalad valitsevad inimeste (emade) elu üle. Ent need jumalad, Tom ja Ian, on emade tehtud ja sõltuvad nõnda enese tegijatest. Selline sõltuvus ja vastastikune elu üle valitsemine, aga teisipidi, ühes harmoonia tunnustega. Mõlemad emad on teinud just sellise poja, nagu sobib sõbrannale: ühele rohkem selline muretu sportlasetüüp, teisele peenetundelisem ja nagu pikemate juustega. Õnne taga paistab sõltuvus ja õnn on mõraline. Ja teisipidi, õnn „siin” võiks kesta, aga peab mõranema, kuna on ka ähvardav „seal”.
Ka ümberpööramisega pole „Kaks ema” kitsi. Just „seal” on ahvatlused, millele järele andes lõhutakse idüll, mis on „siin”. Tom läheb isa juurde Sidneysse ja saab seal ära võlutud sarmikast neiust.
Lugu avatakse küll n-ö sümpaatiaid deklareerimata, ent loo ülesehitus määrab, kes tegelastest on pinnaline, kes mitte. Õigupoolest ongi vaid neli tegelast ja nende ühine lugu. Ülejäänud on pigem statistid, kellel oma lugu puudub. Näiteks Haroldiga on Roz olnud kaua abielus, Harold on Tomi isa, aga ta pakub huvi eelkõige selle poolest, et aitab tegevust edasi viia (kutsub Tomi Sydneysse), olles ise ikka rohkem sümpaatiline skeem inimesest kui inimene ise. Haroldil pole lugu (ja ühes sellega ka nagu inimlikku mõõdet), tema puhul pole, millele kaasa elada, ning nõnda jääb ta kaugeks, külmaks, üheplaaniliseks. Nii on ka teiste kõrvaltegelastega, Tomi ja Iani noorukeste naistega. Kenad, olgu pealegi, ka sarmikad, aga noh, nagu lamedad, ka nemad on oma loota ja üheplaanilised.
Nii et rangelt võttes pole see ikkagi (vaid) emade, kui just vanaemade lugu. Aga vanaemad on muidugi ilusad ja nii, nagu üks neist lubab mitte vananeda, nii ka jääb. Tegevuses möödub umbes kuus aastat, aga vanaemad siin tõesti ei vanane.
Suhete sileduse taga on mõrad, millegi raske ja ränga aimuses ja ootuses areneb lugu, jagatud nagu kolmeks laineks, kus iga järgmine tuleb teisest raskem. Loo ülesehituses pole midagi juhuslikku, üldistusena kõlavad nii muusikaliviis kui lastelastele unejutuks loetud tekstilõik, kus juttu tõusudest ja mõõnadest. Eks kätkeb ookean „Kahes emas” muidugi rohkemgi tähendusi. Aga Robin Wright Penn teeb Rozina ilusa rolli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming