Saksa loodusfilmi võidukäik Matsalus

Mathura

Lihulas ja Haapsalus peeti Matsalu XI loodusfilmide festivali.

18. – 22. septembrini leidis Lihulas ja Haapsalus aset järjekordne Matsalu loodusfilmide festival, sedapuhku üheteistkümnes. Tegijate ind ei näi raugevat: Lihulas näidati sel korral filme paralleelselt juba kolmes saalis, jätkusid ka kõik varem sisse töötatud fotoprogrammid ja muud üritused, sealhulgas reedeõhtune „Rändaja kohvik” Lihula mõisas.
Filmivaliku kohta võib öelda, et seekordne oli eelmise, rohkete pärlitega tähitud aasta järel taas üks „tavalisem”, vähesema poleemilisusega, kus peamise tooni andis teletoodang. Erilist Zeitgeist’i valikust vastu ei kajanud või kui, siis seisneb see  loodusfilmi jätkuvas taandumises kõrgekvaliteediliseks, ent etteaimatavaks meelelahutuseks. Nagu eelmistelgi aastatel andsid sellesse peamise panuse saksa ja austria loodusfilm.
Võitjad ja jäljendajad
Alustagem kohe võitjast. Festivali grand prix’ pälvis Oliver Göetzli film „Džungliraamatu karu”, üliprofessionaalselt teostatud linalugu Rudyard Kiplingi kuulsa „Džungliraamatu” armastatud tegelasest, India huulkarust Balust. Göetzli filmi teeb eriliselt väärtuslikuks see, et India huulkaru ei ole varem portreteeritud ning tema elukommetest on suhteliselt vähe teada. Mõned kaadrid nagu see, kuidas emakaru poegi suuga toidab, on aga lausa pretsedenditud. Saksa lavastaja, kes võitis Matsalus peaauhinna ka kaks aastat tagasi, on seejuures meister haruldaste võtete esitamiseks iseenesestmõistetavusena. Loodusest saab filmis loomulik keskkond ning vaataja ei tunne end mitte pealtvaataja, vaid vahetu osalisena. Ka filmi kui terviku kompositsioon on Göetzlil detailideni läbi mõeldud: vaataja saab teada ka teistest liikidest filmi „peategelase” kõrval, ent neile pööratakse tähelepanu just niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et filmi keskne narratiiv liialt tüütuks ei läheks. Kõigele lisaks on „Džungliraamatu karu” loovestjaks palgatud legendaarne David Attenborough, kus oskab muidu suhteliselt standardse ja ootuspärase teksti eriliselt elama panna.
Göetzli film jääb aga kõigist neist voorustest hoolimata siiski mõnevõrra tuimaks. Võiks isegi öelda, et kõik on siin justkui liiga täpne ja paigas, sedavõrd, et looja ja vaataja puhtisiklik kontakt kipub kaduma minema. Tulemust võiks kirjeldada sõnaga „üleprodutseerimine” ning sedasama võib tegelikult öelda suurema osa saksa ja austria suurte kompaniide toodangu kohta. (Tõsi, kõnealuse filmi on tellinud ja üles ostnud tegelikult hoopis BBC.) Paratamatult dikteerib tulemuse raha: suurte kulutustega film peab sama palju tagasi teenima ning loodusfilmi puhul on küllalt vähe kanaleid, kustkaudu see on mõeldav. Filmid peavad seega paratamatult köitma masse ning režissööril tuleb loobuda poeetilisuse taotlusest.
Nii on see ka „Looduse” kategoorias parima filmi preemia saanud austria lavastajapaari Rita ja Michael Schlambergeri filmi „Euroopa Amazonas” puhul. Portreeritud on Euroopa suurimat jõge Doonaud, mis koos oma harujõgedega läbib 19 riiki ning mõjutab paljude looduskoosluste, aga ka inimeste elu. Stiililt Göetzli filmiga sarnane ja kvaliteedilt võrdväärne linateos paelub eeskätt kaadritega üleujutustest – hetkedega, mille taga on näha ulatuslikku taustatööd ja filmimaterjali aastatepikkust kogumist. Nendega võrdväärne on ka autoripaari Garth Lucase ja Ann Strimlingi „Randhunt”, lugu Namiibia randhüäänidest, mis pälvis parima režii auhinna. Göetzli karufilmi ainulaadseks omaduseks jääb siiski loodusfilmi harv seos kirjanduspärandiga, sest lisaks looduse vaatlemisele on film ühtlasi austusavaldus kirjanikule, kes on suutnud oma lihtsate lugudega köita mitut põlvkonda noori lugejaid.
Austria ja saksa loodusfilmi esteetika tunneb ilmselgelt ära ka Remek Meele filmis „Eesti loodus: Alam-Pedja”, mis tunnistati kategoorias „Loodus” parimaks operaatoritööks ning sai rohkelt eriauhindu. Võrratu avakaadriga film: tulvavesi voolamas üle tee, loodus loomas oma teid, hoolimata inimese radadest, jäi oma eeskujudele siiski alla. Õigupoolest jäi mulje, et selles filmis on toetutud liiga tugevalt pelgalt esteetikale, mida aga palju väiksema eelarve tõttu võrdväärsel tasemel teostada pole suudetud. Filmi eesmärk jääb üsna häguseks, vastamata jääb isegi küsimus, miks on loo aineseks just Alam-Pedja ja mitte mõni teine samasuguse looduskeskkonnaga paik Eestis. Isikupära kaob, jutustus pendeldab teaduslikkuse ja poeetilisuse vahel ega kõla kokkuvõttes veenvalt kummaski registris. Film on täis algusi, ent enamik neist jääb pooleli. Siiski on „Alam-Pedja” tänuväärne käeharjutus noorele loodusfilmitegijale ja on tõenäoline, et tootjail õnnestub film mõnele Austria või Saksa telekanalile ka maha müüa. Eesti loodus jõuab sedasi veel suure hulga vaatajateni. Mainida võib, et filmil on suurepäraselt valitud muusika. Loota jääb edasiste filmide julgemale keelele ja filmitegija kui kunstniku missioonitundele.
Festivalil ei puudunud siiski ka sotsiaalsema, poliitilisema keskmega filmid. Mainida võib eeskätt USA-India koostööfilmi „Loodusjõulised”, mille autoreiks lavastajapaar Emmanuel Vaughn-Lee ja Gayatri Roshan. Film pakub kolm lugu maailma eri paigus tegutsevaist inimestest, kelle eesmärgiks on oma keskkonna kaitsmine reostuse ja hooletuse eest.
Suurkorporatsioonide maailm
Näidatakse keskkonnakaitsjate edusamme, aga ka seda, kuidas inimeste vastuseis muutustele võib olla sedavõrd tugev, et abipakkujad võivad sattuda süüdistuse ja rünnakute ohvriks. („Mine tegele oma looduskaitsega kusagil mujal,” öeldakse ühele neist otsesõnu.) Loo peamine kriitika on aga suunatud suurkorporatsioonide juhitud maailma, „korporatiivse demokraatia” vastu, kus (filmitegijate sõnu kasutades) „valitsused on ühe teki all tööstustega”. Poliitiliste eesmärkide ja ärihuvide piir võib sageli olla hägus ning keskkonnakaitse sõnakõlks, mis pidupäevadel või valimiste eel hea varnast võtta. Ning ehkki Eesti ei seisa silmitsi sedavõrd mastaapsete küsimustega nagu sadade tööstusettevõtete reovee juhtimine Gangesesse või Põhja-Kanada naftamaardlad, mille plaanitav ulatus oleks võrdne Inglismaa ja Walesi territooriumiga kokku, on filmi temaatika aktuaalne ka eesti vaatajale. On ju Matsaluski minister avamisel alati kohal, kuigi tema töölaual on kaevanduste või raudtee-ehituse kavad ökoloogiliselt tundlikel maa-aladel. Mõnigi kord võib olla raske aru saada, kelle huve üks või teine otsus lõpuks teenib.
„Loodusjõulised” ei ole siiski võimetu äng „kurjas maailmas” – vastupidi, loo eesmärk on näidata, kuidas igaühe valik mõjutab tema ümber toimuvat. „Loodus mõtleb kainelt,” kinnitab üks filmi peategelasi Jay Harnan. Kainest mõtlemisest joondumine on igaühe võimalus.
Kainest mõtlemisest kõneleb omal moel ka Nikos Dayandase film „Väike maa”, mis portreteerib 35aastase Theodori kaudu kreeklasi, kes suunduvad majanduskriisi tõttu suurlinnadest maapiirkondadesse. Majanduskriisis võib siin näha midagi loodusjõulist: looduse tahet end tasakaalustada, kui linnades elab rohkem inimesi kui väljaspool linnu.
Mainimata ei saa jätta ka Kanada eestlase Alar Kivilo meditatiivset meenutuslugu „Läbi jää ja aja”, mis pälvis parima operaatoritöö auhinna kategoorias „Inimene ja loodus”. Filmis, kus valgus ja pimedus, värv ja vari on teineteise suhtes hoolikalt läbi komponeeritud, pole küll sõnu, ent see kõneleb ometigi selgelt, et inimese loodusearmastus saab alguse lapsepõlvest, mis veedetud looduse keskel. Lapse kokkupuutumine loodusega on nii vaimne kui ka ühiskondlik vajadus. Ka tavaline jõekivi võib olla väärtuslikem talisman ja paigad, kus kogu elu käidud, on lõpuks osa inimesest endast, tema ühenduslüli kõiksusega.
Kategooria „Inimene ja loodus” kaks ülejäänud tunnustust olid parima režii auhind saksa lavastaja Ulf Marquardti filmile kuulsast mereuurijast Jacques Costeau’st ( „Jacques Costeau’ pärand”) ja parima filmi auhind ameeriklanna Sandy Patchi autorifilmile „Viimane jääkaupmees”, lihtsale, ent globaalse haardega loole jääkaupmeeste traditsioonist Ecuadori mäestikes. Traditsioon on hävimas ühelt poolt tehnika arengu, teiselt poolt aga globaalse soojenemise tõttu. Film toob eredalt esile, kuidas mugavus tuleb peaaegu alati kvaliteedi arvelt.
Poliitilisi küsitavusi   
Oli veel üks seik, millele jäin festivali lõppedes mõtlema. Kuigi ma pole kunagi kahtlustanud festivali korraldajaid ega žüriisid vähimaski kokkumängus, on Matsalu festival siiski mõnevõrra paradoksaalse olukorra ees: möödunud aastal andis Oliver Göetzli juhitud žürii peaauhinna Jan Haftile ja sel aastal „tagastas” Jan Hafti juhitud žürii peapreemia Oliver Göetzlile. Tõsi, tegu ongi kahe ülimalt professionaalse filmitegijaga ja nende esilolek kõneleb ennekõike saksa loodusfilmi tugevast tasemest. Siiski oleks mõnevõrra koomiline, kui järgmisel aastal Oliver Göetzli juhitav žürii peaauhinna taas Jan Haftile annaks viimasel olla uus film äsja valminud.
Küsimusi võib tekitada seegi, et ainus võistluskavva arvatud Eestis valminud linalugu oli just „Alam-Pedja”, film, mille produtsent on olnud festivaliga aastaid tihedalt seotud. Mõistagi ei ole mul (ega vist kellelgi) midagi Remek Meele teose võistlusfilmide hulka arvamise vastu, ent mul oli siiski raske mõista, mille poolest ületab „Alam-Pedja” vanameistri Rein Marani värske linateose „Hiite lummuses”. Peamine erinevus seisneb noorema mehe linaloo kommertsiaalsemas välisilmes.
Seda kõike arvesse võttes võiks mõelda, et ehk vajab Matsalu festival veidi värskemat verd ja olekut. Mitte seepärast, et praegune versioon ei toimiks, vaid pigem selleks, et anda festivalile uusi värve ja ideid, uut tuult tiibadesse. Tõsi, mõneski asjas on küsimus küllap lihtsalt rahas: oleks mõistagi tore näha festivalil võimalikult paljusid autoreid ja kuulda nende mõtteid ja muljeid nii loodusfilmi tegemisest kui ka Matsalu rahvuspargist. Ilma toetusrahata on kõiki filmitegijaid Lihulasse meelitada kindlasti keeruline. (Arvestada tuleb sedagi, et mitmed autorid, nagu ka sel korral žürii tööd juhtinud Jan Haft, on loodusfilmis ikkagi maailmanimed.) Riigivõimu silmis loodusfilm aga prioriteetide hulka ei kuulu – jäeti ju näiteks riigi eelseisvaks 100 aasta juubeliks korraldatud filmikonkursilt loodusfilm sootuks välja. Miks, on meie loodusfilmi igati arvestatavat taset nähes arusaamatu. Seetõttu jääb loota, nagu ikka, tegijate jätkuvale entusiasmile. Vähemalt mina loodan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming