Puu müüris

Donald Tomberg

Film otsib ja kohati tabab midagi autonoomset, mis ise usub ennast, julgeb nõnda olla ja tahab uskuda ka enamat. Mängufilm „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest” (Homeless Bob Production, 2013, 100 min), režissöör Veiko Õunpuu, stsenaristid Veiko Õunpuu ja Robert Kurvitz, operaator Mart Taniel, kunstnikJaagup Roomet, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, produtsent Katrin Kissa. Osades Lauri Lagle, Jaanika Arum, Laura Peterson, Roman Baskin, Peeter Volkonski, Meelis Rämmeld, Rita Raave jt. Esilinastus 19. IX Hobujaama tänava kobarkinos. „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest”, tundub Veiko Õunpuu filmidest ühelt poolt kõige ebaühtlasem, teiselt poolt tema seni parim töö. Miks just nõnda, sellest allpool.

Fred par excellence
Peategelane Fred on algaja kirjanik, kes vihkab ühiskonda, kus elab. Ühiskond on silmakirjalik, ühiskonnaga tuleb kaasa mängida, teha kompromisse, mis viib varem või hiljem selleni, et saadakse valeliku, kõiki ja iseennast petva masinavärgi osaks. Fred tahab aga kirjutada, olla ühiskondlikust sundusest vaba. Küllap ongi siis kirjutamine Fredile ainus võimalus olla vaba, olla nõnda, nagu ta on.
Fred vallandatakse ajakirjanikutöölt, siis aga selgub, et Fredi tüdruk­sõber ootab last. Kas võtta endale kohustused? Fred ei taha võtta, Fred vihkab ühiskonda ja … Siin maksab nüüd välja märkida, et kohustused ongi Fredi meelest ühiskond välja mõelnud, need kuuluvad vaid ühiskonna juurde. Ent saame mõelda ka kohustustest, mis ei kuulu ühiskonna masinavärgi juurde. Näiteks keegi peab enda kohuseks olla aus. Tehnika ja tootmise seisukohalt ei ole aga ausus üldse mingi argument. Või keegi peab enda kohuseks taastada vanavanemate kodu. See on aga siis ikka isiklik, mitte ühiskondlik kohustus. Ühesõnaga, tõdedes elementaarset: mingisugust täielikku vabadust selles mõttes, et ollakse absoluutselt ilma kohustusteta, pole olemas. Kui ka ühiskondlikud kohustused on jagatud ja üldised, siis privaatsfääri kohustusteta ei oleks ka isiksust. (Näiteks loeb Fred enda kohuseks mitte teha kompromisse, mitte müüa oma loomingut.) Lihtsalt, on, eri tasandite kohustused.
Nõnda on põhjust küsida, millised on vabaduse kohustused? Enamgi veel: kas vabaduse kohustused saavad olla seotud eneseimetlusega? (Fredi võiks kahtlustada ka eneseimetluses.) Ent Fredi hoiak on romantiku hoiak, kus elu on samuti loomeakt ning kus teatud mõttes on kohustava eeldusena antud seegi, et kui massid sind mõistavad, siis on looming kaheldava väärtusega.
Fred tõrjub ühiskondlikud kohustused ja põgeneb seejuures vastutuse eest, mis seoks ta teistega. Kirjanduses, loomingus on aga tema arvates vabadus.
Küllap on juba ilmseks saanud, et Fred ei ole sugugi tore inimene. Jossif Brodski on ütelnud, et esteetika on eetika ema. Brodski puhul tähendab see, et esteetika kannab eetikat. (Võrdluseks Dostojevski „ilu päästab maailma”.) Kinosaalis mugandub Brodski mõte aga enamasti vaata et vastupidiseks. Kui tegelane on stiilne, pälvib ta teatud imetluse (Vincent Vega, Tarantino „Pulp Fiction’is” on hea näide või Kubricku „Kellavärgiga apelsin”). Me usaldame vaistlikult stiili: kui on stiilne, järelikult valdab teemat. Fred on pahupidi stiilne, ta leiab, et tal on õigus, see loob ka stiili, teatava väljapeetuse. Haarava esteetilise lihvi võimaluse lõhub aga protesteeriv (ja nõnda stiilne) joomingus ukerdamine. Selline arrogantne stiil, kuni stiilituseni, aga mitte unustamiseni. Ja vaatajal on põhjust ärrituda. Kas see on siis tegelane, kellega peaks samastuma?
Märkigem taas, et kui Fred ukerdaks joomingus ja ühiskonna eituses esteetiliselt väga väljapeetult, oleks samastuda ilmselt lihtsam. Aga samastuma ei peagi. Fred ei olegi alternatiiv. Paistab nii, et loo fookus on mujal. Vastandid, Fred ja tema tüdruksõbra isa, ajakirjanduspomo kui ühiskonna toimimise kuldlõige ja selle ühiskonna eitus, ei asetse teljel õige vs. vale. (Aga me tahaksime, et asetseksid, me tahaksime, et kui on opositsioon, siis oleks seal keegi, kes on õige vale suhtes.) Siin on keegi, kes põgeneb vastutuse eest, ja keegi, kelle inimlikkus on väikekodanlikkuses lämmatatud, aga mitte surnud. (Vähemasti Roman Baskin mängib seda nii.) Nojah, kui uljalt üldistada, siis ehk on siin tegu vastastikuse peegelpildiga. Kumbki näeb teises seda, kes ta ise olla ei tahaks.
Fred käitub oma tüdrukuga vastikult, aga see vastikus ka sobib (meeldib?) tüdrukule kuidagi. Fred usub, et tal on õigus, ja äkki ongi siis midagi tõelist just tänu vastikusele. Fredi iseloomustuseks sobib kenasti episood, kus ta tõstukijuhina kastid ohtlikuks torniks laob, teeb nii, nagu ei tohiks. Kui nüüd kalambuuritseda, siis sellise inimesega laotööle ei läheks. Selline inimene klaarib seal väga põneval viisil oma suhteid maailmaga ja võib selle raames lasta sulle ehk ka kastidel peale kukkuda ja seejuures mõelda, et nüüd siis maailm sai (mis ta oli ära teeninud) ja sina oled maailma nimel kipsis. Saab mõelda ka teisipidi. Hoopis sa ise said tõstukijuhi koha ja teed Fredile Fredi ja äkki kastid kukuvadki. Ja Fred on maailma nimel kipsis. Aga, nagu juba öeldud, Fred ei olegi alternatiiv. Fred otsib ise alternatiivi (ballaad maailma heakskiitmisest). Võiks isegi öelda, et Fred on ideeline siluett (ja kas mitte siluettidena me ka üksteist ei mõista, täpsemalt, kas me mitte ei tahagi näha siluetti või siis figuuri?).
Lauri Lagle kompromissitult mängitud Fred kehastab põlgust ühiskonna vastu ja ongi nõnda ühiskonna ärritaja. Kuni ühiskond ei ole parem, tuleb teda põlata (ja olla nõnda ühiskonnast parem?). Ühiskond, see on kompromissid, olla kompromissideta tähendab, kasutades Ruja motiivi, olla „dokumentideta võõras linnas”. Kompromissideta, järelikult lõpuniminemine. Ja siin ongi peamine küsimus: mis suunas lõpuni minnakse?  Suund ongi määrav. Sinna kõrvale parafraseerigem: kes suudab armastada dekadenti? (See ei tähenda kaasakiitmist ja andunud imetlemist.) Ja inimesena, mitte semikoolonina. Ja kastid pannakse kenasti torni. Ja teiselt poolt, mida annaks osta odavamalt, kui sümboolset hoiakut: mina-meie oleme paremad kui teised. Põhimõtteliselt tuleks seda vaid manifesteerida ja korras.
Opositsiooni osas, ühiskond-ajakirjanduspomo ning Fred ja tema sõbrad tuleks nagu käegakatsutavalt valida, ent pooldada ühte või teist (miks mitte ka fetišeerida üht või teist) toob ikka kaasa pooltühjad pihud (teise poole täidab ehk fetiš). Niisiis, kas siin on vaid kaks võimalust või ka, justnagu võimatu, kolmas? Ja kui on, siis kas see kolmas võimalus on kuidagi nähtaval?
Vastukäivad eluhoiakud kinnitavad vahel (mitte alati) vastastikku teise tühisust. Suhe „mina ja maailm” on nagu puberteetlik. Ent kui elimineeriks selle suhte, kuhu mujale oleks meil vaadata kui maailma (mis Descartes’i järgi on teadupärast masin)? Kui põrnitseda vaid mina (või ehk radiaatorina soojendavat meiet), ei jõua ka eriti kaugele. Küsigem uuesti: kas on ka kolmas (justnagu võimatu) võimalus? Asi pole mitte selles, kas olla Fredi poolt või vastu, vaid küsimuses, kas on midagi, mis on päriselt.
Toomas Paul kirjutas ühes ammuses artiklis, kus teemaks oli muu hulgas kommunikatsioon, märgisüsteemid, mille alusel loeme ümbritsevat, et inimesed on nagu kanad. Kui mõni kana jääb karjas vigaseks, siis nokivad teised kanad ta surnuks. Huntidega on teine lugu, hunt hunti ei murra. Ses mõttes – loomusund teeb oma. Kanadel nii, huntidel teisiti. Inimese loomusund kisub teda vastavas olukorras kanade poole, aga miskitpidi, erinevalt kanadest, saame valida. (Noh, meenutagem siis ka Nietzschet ja tugevamate õigust. Mis mõttes ei ole see kanala?)
Fred ei ole nõrgem, ta ei ole ka mures selle pärast, kas ta on õige või vale. (Või kelle arvates õige või vale? Pigem peab ta olema teiste meelest teadlikult vale ja las siis teised lähevad närvi, üksi tema teab …) Aga ta võibki olla lihtsalt Fred, kelle sümbolkuju taga võib õigupoolest kangastuda ka inimene. Ja ei maksa unustada, et Fred, keda ei saa kodustada (vähemalt, tahaks loota, et ei saa ning nimi Fred on ilmselt ka tuletatud free’st) ajab taga mingit valikut ja on olukorras, kus valida saab kas kohustused või nende eiramise. Kusjuures, kui jätta kõrvale poolt ja vastu fetišeerimise teema, siis ei ole ju ühiskonna arengutendentsid tõepoolest pikemas perspektiivis roosilised. Me ei ole kogu oma arengus kuidagi paremad pärismaalastest, kes olid valmis klaasist helmeste eest ära andma oma maa. (Mis see maa on? Maa on maa. Ja ilmselt üsna varsti saame näiteks näha ka inimese ja masina orgaanilist ristamist.) Väljendugem literatuurselt: kuni kelk kihutab kuristiku poole, seni saab ju sõidul ikka šampanjal korke pealt lasta. Kuni kuristik ei ole kohal, on nõnda parem. Ja need, kes kuristikust kobisevad, rikuvad meeleolu. Või sama literatuurselt: kui laeva rool ei tööta, tüürida ei anna, on parem teha nägu, et kõik on korras, korraldada tekil tantsupidusid ja loota sisimas, et ehk läheb hästi. Veel ei ole meri liiga mürgine ja merest saab ka kala. Lühikeses perspektiivis läheb aga kõik aina paremaks: tuleb Kuuno ja palub Silvia tantsule.
Fred aga muidugi maailma parandada ei taha ja see on tore. Fredi kuju ongi ette pandud sellisena, keda vihata. Aga mida siin õigupoolest vihata?
Mitte just kõige elegantsem kujund selles filmis on jope. Fredi boheemlasest isa leidis kunagi teelt jope, nägi selles märki ja oli nõnda mõned aastad ühiskonna täieõiguslik, vastutustundlik liige. Filmi lõpupoole leiab Fred maast teksatagi, paneb selle selga, passib parajalt. Antakse edasi märk, aga see märk mõjub veidi otsituna. (Siin on kaks aspekti, märk liidab tegelased, isal ja pojal on sama eksistentsiaalne seis, nad liituvad teatud mõttes samaks portreeks, ent see on ka taeva antud märk. Vaat see jope tundub kuidagi trafaretne, mõte mitte.)

Ruum ja aeg
Õunpuu filmides on maastik ikka olulisel kohal, olgu siis linnamaastik („Sügisball”), loodus („Tühirand”) või hoopis siseilma arhitektooniline kujutamine, kujutlus ja reaalsus kõrvuti („Püha Tõnu kiusamine”). „Free Range’i” tegevus toimub tunnetuslikult/kvalitatiivselt enamgi pildis/kvantitatiivselt, linna ja looduse piiril, kandudes kord rohkem ühele, kord teisele poole. Ajakirjanduspomol on aiaga eramaja (privaatsfäär ja loodus), Fred ja sõbrad pidutsevad boheemlikus ateljees, mis võiks varsti olla ka elamiskõlbmatuks tunnistatud, ka pargis ja mere ääres, filmi finaal leiab aset varemetes, kus vaade avaneb loodusele. Fred aga tavatseb jalutada seal, kus loodus juba ka varemetest võitu saamas. (Siin tasub meenutada üht väikest episoodi. Põhimõtteliselt on see lihtsalt pilt: müür, tuvid, müüriseinast kasvab ülespoole trügiv nooruke puu.)
See piiriala on jäätmaa/tühermaa/ahermaa, mis juhul, kui see tunnetuslikult lootusrikkalt avaneb, siis looduse poole. Jäätmaa ei ole ei kultuuri ega looduse ala, see jääb nende vahepeale.
Aeg on siin samavõrra oluline. Ütleme lihtsalt, isegi banaalselt: ruum ja aeg on siin nagu tees ja antitees (see on tõepoolest lihtsustus, õigupoolest sünteesuvad nad nagu ootuseks). Aeg on varakevadine, see aeg, kus lehed on alles helerohelised. Ühesõnaga, ruum ja aeg on koos nõnda: lagunemine ja tärkamine, ehk veel ka kaude niipidi, et näiteks meri ei allu teatud mõttes ajale (ei saa kõduneda ega läbi külmuda).

Lõpetuseks
Miks ma arvan, et „Free Range” on režissöör Õunpuu seni parim film ja seejuures kõige ebaühtlasem? Kõige ebaühtlasem, kuna Fredi viha ja protest loob, ehitub suuresti kordustele. Ses mõttes staatiline, aga staatikaga on nii ja naa. Staatika on siin, kuigi mõjub kohati seisva ja demonstratiivsena, ka terviku osa. Miks seni parim? See film, kuigi igati nüüdisajast, ei käi oma ajaga kaasas – ja seda teadlikult. Autor ei mässa nüüdisaja (miski üldise, hoomatava trendi) vastu, aga otsib ja kohati tabab midagi, mille kohta ma ei oska paremini öelda: siin on kohati autonoomsust, mis ise usub ennast, julgeb nõnda olla ja tahab uskuda ka enamat. Tahab uskuda tõelisuse olemasolu. Film mitte kangelase heakskiitmisest, vaid, et millest üldse käib jutt. Ja tundub, et jutt käib kahel tasandil: on selline lugu ja, üllatus, üllatus, on see, mis on.
Filmis on trotslikult julgeid romantilisi kujundeid, näiteks linnud taeva all aegluubis lendamas, mille juures kõlab just selline muusika. Selletaolistes kohtades üks tubli filmimees sääraseid romantilisi pilte ju küll ei kasutaks, need tuleks välistada juba eos, sest, no kuulge, härrased, aeg on edasi läinud, selliseid asju tuleb karta (niimoodi tehti ehk kuuekümnendatel, kui kunstil oli teistsugune tähendus ja tähtsus). Need linnud seal taevas on aga pildis kuidagi täie teadmisega ja korraga tekib tõdemus, et see asi ongi nii. Ja mingit uussiirusele ärkamist siin ei ole. Sellised kohad hüppavad loo üldisest struktuurist just nimelt ideetasandil kuidagi ka välja, siin pole mitte vaatepunkt kõrvalt või üksi poeetiline kommentaar, vaid asjade seis, mingi pilt sellest. See asi ongi nii.
Ja filmi lõpuga on samamoodi, aga veel kuidagi omamoodi. Vaat seda lõppu tõesti ei tahagi puutuda. Sest lisaks romantikale, tõrjutud klišeele, on ses lõpus veel midagi muud, on see, mis on. Kolmas võimalus, mis on alati ka seal, kus tundub, et pole mingit võimalusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming