Londoni festivalil nähtust, PÖFFile ja meie kinodele mõeldes

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Tean, et on lootusetult tüütu lugeda ülevaateid filmiüritustest, kuhu ise pole sattunud ja võib-olla ei satugi, ja nimekirju nende kavas olnud filmidest, mida endal pole lootust niipea näha. Sestap püüan siin tänavusel Londoni festaril vaadatust rääkides tõsta esile eeskätt linateoseid, mida saab kaeda peagi algaval PÖFFil ja meie kinodes.

Oktoobris peetud viiekümne seitsmendal Briti Filmiinstituudi (BFI) korraldatud Londoni festivalil säärast kraami jagus, sest tegu on eeskätt publikufestivaliga, mis on pealegi keskendunud meiegi ekraanidel kõige ulatuslikumalt esindatud ingliskeelsele filmile.
Sissejuhatuseks kolm meil juba praegu linastuvat vaatamisväärset ameerika filmi, millele Londonis pilgu peale sain. Esiteks Joseph Gordon-Levitti režissööridebüüt „Don Jon”, vaimukas tänapäevane kombekomöödia, mida eesti blogijad on üsna üksmeelselt kiitnud. Teiseks tuntud mehhiko lavastaja Alfonso Cuaróni kosmoseooper „Gravitatsioon”,– sisult pingeline, ent lihtsakoeline ellujäämispõnevik, vormilt aga suurejooneline vaatemäng, mis sunnib isegi minusuguse paadunud kolm-dee-skeptiku tunnistama, et sellest tehnoloogiast võib mõnikord ka millekski asja olla. Ja kolmandaks vahest sisukaim ja köitvaim kolmest tundub inglase Paul Greengrassi („United 93”, „Roheline tsoon”) tõsielupõhine piraadipõnevik „Kapten Phillips”.

Vanad tegijad tuntud headuses
Nagu pärast Karlovy Varyt, nii ka pärast Londonit on tulevikus Eesti ekraanidele maanduvate filmide seast mulle ikka olulisim Iisraeli geeniuse Ari Folmani mängufilmi ja animatsiooni ristav ulmekas „Kongress”, siiani mu lemmik üle saja seni nähtud tänavuse filmi seas. Ütlen enamatki: nagu Folmani viie aasta tagune dokk-animatsioon „Valss Baširiga”, nii on ka Stanisław Lemi satiirilisest lühiromaanist tõukuv „Kongress” lausa üle aastate silmapaistev saavutus. Kavas on see nii PÖFFil kui veebruaris meie kinodes.
Eestiski üldiselt tuntud autorite uutest tugevatest filmidest õnnestus ära näha Jim Jarmuschi, Asghar Farhadi, vendade Coenite ja Alexander Payne’i omad.  Payne’i („Schmidti teekond”, „Järeltulijad”) mustvalge teekonnafilm „Nebraska” vaatleb režissöörile tavapärase nukra muigega vanadust ja kogukonda ning selle peaosatäitja Bruce Dern pälvis Cannes’is parima näitleja auhinna. Film tuleb PÖFFile ja jaanuari lõpus ka kinodesse. Jarmuschi, Coenite ja Farhadi linateoseid näidatakse samuti PÖFFil, nende tavakinno tuleku kohta puuduvad mul andmed.
Läbi aegade peamiselt nihestatud realismiga seostatud indie’-klassikult Jarmuschilt poleks vampiirioopust küll oodanud, kuid „Armastajate igavene elu” („Only Lovers Left Alive”) kinnitab taas, et tema isikupärane käekiri võib nauditavalt avalduda ükspuha millises žanris. Öös on ka sääraseid asju nagu see muusikalis-kultuurilooline meditatsioon.
Coenite fiktiivne folkbiograafia „Llewyn Davise hing” („Inside Llewyn Davis”) ei kuulu küll vendade suurimate saavutuste hulka, ent nende latt püsib sellistes kõrgustes, et vaadata tasub igal juhul. Pälviti ju Cannes’i suur auhind ja puha.
Mullu särava „Lahkuminekuga” mitte-ingliskeelse filmi Oscari võitnud iraanlase Asghar Farhadi uus psühholoogiline draama „Minevik”  („Le Passé”, PÖFFil „Möödanik”) pole ehk enam sama raputav, kuid „Lahkumineku” sisulise järjena väärib kindlalt tutvumist. 

Pisemad ja priskemad pettumused
Vanemaist tegijaist valmistasid kerge pettumuse Terry Gilliam, kelle „Nullteoreem” tema satiirilise düstoopiatriloogia lõpufilmina kuigi hästi eelkäijate („Brazil” ja „12 ahvi”) tasemeni ei küündi, ning pettusin ka Catherine Breillat’ „Nõrkuse kuritarvituses” („Abuse de faiblesse”), mis lubas enamat kui kokkuvõttes pakkuda suutis. Breillat’ filmi pole Eestisse oodata, Gilliami oma saab näha PÖFFil.
Festivali tõsiseim pettumus oli Ri­chard Ayoade („Submariin”) teine täispikk, nahkne, düstoopiasse porditud Dostojevski „Teisik”, mille vaatasin, hambad ristis, lõpuni, suutmata linateose sünnipõhjustest vähimalgi määral aru saada. Film linastub PÖFFil, nagu ka noore kanadalase Xavier Dolani „Tom talus” („Tom at the Farm”), mis kogu oma nigeluse juures siiski ei valmistanud märkimisväärset pettumust tänu sellele, et mulle oli vastukarva juba Dolani mullune mammuti mõõtu eputus „Laurence Anyways”. Dolani katse nüüd, oma neljandas filmis kitšist loobuda ja tõsisemat draamat etendada jääb sama tuimaks ja väheütlevaks eneseimetluseks kui tema eelmine film. Õnneks see vähemalt ei kesta sama kaua.
Pettumus oli ka Steve McQueeni orjuse-eepos „12 aastat orjana”. Kahjuks on „Häbi” režissöör ajaloo koledusele lähenenud üpris melodramaatiliselt ja trafaretselt, nii et tulemus kipub kohati kalduma angloameerika „Puhastuse” kanti. Pole aga kahtlust, et tänu poliitiliselt korrektsele teemale korjab McQueeni film vähemalt paar Oscarit.

Rõõmsad avastused
Väga meeldis mulle Cannes’is Kuldse Palmioksaga pärjatud Abdellatif Kechiche’i kolmetunnine naistevahelise armastuse lugu „Adelè’i elu, 1. ja 2. peatükk” (rahvusvahelise peakirjaga „Sinine on kõige soojem värv”). See on kogu oma pikkuse juures haarav, vahetu ja meisterlikult üles võetud, väga loomulik ja usutav suhtedraama. Kohmetukstegevalt kirglikud seksistseenid ei häbene ega varja midagi, ent ei muutu ometi pornograafiliseks. Kahjuks pole filmi oodata ei PÖFFile ega ka meie kinolevisse. Kuuldavasti olevat liiga kallis.
Puht pildiliselt oli festivali muljetavaldavaim vaatemäng ilmselt psühhoanalüütilis-unenäoline, seksi ja vägivalda estetiseeriv „Su kehapisarate veider värv” („L’étrange couleur des larmes de ton corps”), mille visuaal võistleb samas kaalukategoorias „Püha mootorite” ja „La Grande Bellezzaga”. Film linastub ka PÖFFil.
„Meie Sunhi”, mis tõi lõunakorealasele Hong Sang-Soole Locarnost parima lavastaja tiitli, oli hästi sümpaatne, terane ja muhe mikrodraama sellest, kuidas inimesed teisi ja ennast mõistavad. Seda kahjuks PÖFFil ei näe, küll aga Sang-Soo teist, mitte vähem toredat tänavust teost „Eikellegi tütar Haewon”.
Mõnusate ameerika indie’-suhtedramöödiatena jäid meelde „Joomakaaslased” („Drinking Buddies”) ja „Aitab jutust” („Enough Said”). Viimast näidatakse
PÖFFil ja jaanuaris ka meie kinodes.
Londonis vaadatud dokkidest köitvaim oli jalgrattakunni Lance Arm­strongi tähelennu lugu „Armstrongi vale”. Seda saab ka PÖFFil näha.
Ja lõpetuseks üks võimas minimalistlik põnevik, mille pealkiri tasub meelde jätta, sest seda on meie kinodesse oodata märtsis: „Kõik on kadunud” („All Is Lost”) noorelt ameerika režissöörilt J. C. Chandorilt („Riskipiir”). Filmis ihuüksi lekkival jahil ookeaniga lootusetut võitlust pidav Robert Redford tundub olevat tõenäoline kandidaat meespeaosa Oscarile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming