Žiguli pagassis otse jaanipäevale

Kristiina Davidjants

Kuus uut eesti lühifilmi kassetis „Mitte keegi peale sinu”: Maria Reinupi „Mai”, Janno Jürgensi „Distants”, Margus Paju „Kaastundeavaldus”, Ivan Pavljutškovi „Ivanipäev”, Kaur Koka „Olga” ning Triin Ruumeti „Tupsu”. Filme näidatakse ühe seansina (125 minutit). Linastub kinos Sõprus.

Viletsusel on venelase nägu – umbes nii võiks tõdeda pärast lühifilmide kasseti „Mitte keegi peale sinu” äravaatamist. Eks see paratamatult nõnda läheb, et kui koondada ühte kohta kokku mitu erilaadset lugu, kipuvad need ikkagi kokkuvõttes moodustama mingi kriitilise massi, mille pealt on omakorda üldistused kerged tulema. Sel nädalal esilinastunud lühifilmide kogumik koosneb kuuest filmist. See on üsnagi soliidne hulk ja kui mingi teema seejuures prevaleerima hakkab, siis võib arvata, et mingit laadi ühiskondlik alateadvus siin sõna võtmas on.
Kui rääkida lühifilmidest Eesti kontekstis, siis on meil tükk aega valitsenud seisukoht, et täispika filmi tegija peaks kindlasti enne oma suurfilmi saama maha ka mõne lühikesega. Ühest küljest on see päris arukas nõue nägemaks, kuidas erutunud debütant sellise amorfse ainega nagu võttegrupp hakkama saab, rääkimata loominguliste vaevuste seljatamisest. Siiski on lühifilmi põhjal tegelikult üsna raske teha paikapanevaid ennustusi nende lavastajate karjääri asjus. Lühifilm on oma olemuselt üsnagi tänamatu žanr, nõudes filmitegijatelt alati sisulist puänti, sest kaua sa mõnekümne minuti jooksul ikka karakterit arendad. Nõnda annamegi sageli hinnangu tegelikult filmide stsenaristile, kuigi ka see amet kattub tihtilugu jällegi režissööri omaga. Eks muidugi on erandeid ning seda tähelepanuväärsemad on ülaltoodud väite kummutanud juhused.
Filmikasseti reklaamtekst ütleb, et autorid näitavad meile „kuues erinevas variatsioonis üksikinimest, tema igatsusi, valikuid ja vastutust. [—] Aga ka kõige lootusetumas olukorras on meil võimalus tegutseda…” Üksikinimese kohta midagi kosta ei oska, kuid tegutsetakse filmides küll. Maria Reinupi kirjutatud ja lavastatud filmis „Mai” on nimitegelane (Saara Kadak) teel lõbusale peole, kuid kohtab liinibussis kahte narkomaani, kellest üks vajab vältimatut meditsiinilist abi. Venelastest narkomaanid ei huvita tüdruku kaasreisijaid karvavõrdki, vaid Mai hakkab üksinda hingevaakuja elu eest võitlema. Tema ainsaks abiliseks on kõrvalseisjast noormees, kes tõlgib Mai jutu hädasolijatele ja on muidu tüdrukule toeks. Kui heategu tehtud ja lõputiitrid jooksevad ekraanil, jääb vaataja mõelda, mis täpselt Mai hinges muutus ning millise inimesena (kui üldse) ta peole jõudis.
„Olga” (stsenarist-režissöör Kaur Kokk) peategelaseks on vanemast naisterahvast parklavalvur Olga (Svetlana Dorošenko), kelle töö pole kiita, lähisuhetega on lood aga veelgi hullemad. Lund tuiskab, parkla koos autodega on mattunud hangede alla ning suhted tütrega pole päris säärased, nagu ema tahaks. Ega’s midagi muud parklavalvur Olgal teha polegi kui asjade muutmiseks ise sidurile vajutada. Jällegi – see, kas Olga sisuliselt ka oma unistuste kiirteele jõuab, on publiku otsustada.
Janno Jürgensi „Distants” (kaasstsenarist Anti Naulainen) räägib isa (Väino Laes) ja poja (Indrek Ojari) suhetest, õigemini küll vana tüli klattimisest ja meesolemisest kui säärasest. Teineteise aktsepteerimise protsessi vallandab ohusituatsioon. Mehed elavad kriisi eestlasliku vaikimisega üle, kuid mõistavad tänu sellele, et elu on vihapidamiseks liiga lühike. Filmi pildiline pool on mustvalge, sisuliselt on tajuda siiski ka pooltoone.
„Tupsu” on lugu kellestki õnnetust Valerist, kelle peaks maha koksama kurvameelne ja mitte just eriti otsusekindel palgamõrtsukas Andrei (Andrei Jakovlev). Kuigi ei – tegelikult on lugu pigem vist siiski Andreist. Autor Triin Ruumet on enda kirjutatud loo asetanud 1994. aastasse, Estonia huku öösse, kuid see film ei kaotaks mitte midagi ka juhul, kui tuua tegevus tänapäeva. Puändi sidumine Estoniaga on muidugi suursugune, kuid põmmpäid ja parme leiab igal ajastul, tänasel päeval on žigullid-fordsierrad lihtsalt bemarite vastu vahetatud. „Tupsu” on ka ainus film sellest kassetist, kus lugu poolikuks tundus jäävat.
Margus Paju „Kaastundeavalduses” (stsenaristid Margus Paju, Martin Palm) on põimikus kõige rohkem actioni’it. Kusagil looduskaunis kohas elab narkoperekond, kelle tütar (Kristiina-Hortensia Port) on ilmselt perebisnisest sel kujul tüdinenud. Anne Paluveri kehastatud matrooni karmi käe all tehakse majja sattunud võõrale head nägu, kuigi tegelikult pidanuks ema oma võsukest terasemalt silmas pidama. „Kaastundeavaldus” on hästi kokku pandud film. Mõni koht on sõna otseses mõttes lausa väga kaunis, kuid tegijad tunnevad ilmselt ennast samuti lühikeses formaadis ahistatuna.
Kasseti viimase filmi, Ivan Pavljutškovi „Ivanipäevani” jõudes on ilmselt kohane meenutada artikli alguse väidet venelaste kohta. Tõsi ta on, et eesti filmitegijad näikse olevat avastanud, et siin riigis elab hulk venekeelseid inimesi, kes meie teadvuses on küll enamasti mingitest muredest-hädadest räsitud. Küll on nad narkomaanid, küll kriminaalid, küll on nad lihtsalt vaesed ja õnnetud. „Ivanipäev”, pole just päris Stanley Krameri 1967. aasta „Arva, kes tuleb lõunale”, kus Sidney Poitier Spencer Tracyt ärritas, aga omalaadne kodumaine peegeldus küll. Režissööri ja stsenaristi Ivan Pavljutškovi filmi peategelane Ivan (Ivan Aleksejev) sõidab jaanipäeval koos oma eesti pruudi Kaiega (Ursula Ratasepp) viimase emale (Anne Reemann) ja isale (Hannes Kaljujärv) maale külla. Mõni mitte just kõige sõbralikum pilk, mõni väike vääratus või arusaamatus ja Ivani kompleksid saavad hooga hagu. Rahvussuhted löövad lõõmama, seda küll rohkem Ivani enda peas, ning noorpaari jaaniöö on vähemalt osaliselt sisustatud sõnajalaõie otsimise asemel arveteklaarimisega. „Ivanipäev” on tähelepanemist väärt film, see puudutab eestlaste ja venelaste omavahelisi suhteid ning on sealjuures poeetiline ning dramaturgiliselt tasakaalustatud lugu. Mingit erilist vimkat siin ei leia, aga inimesed kinolinal muutuvad ja arenevad meie silme all. Filmi lõpuks ületatakse ka oma mina. Lühikese filmi kohta on see väga hea tulemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming