Millest kõneldakse eesti filmikriitikas?

MAARJA HINDOALLA

Eesti filmikriitikast „Free Range’i ehk Ballaadi maailma heakskiitmisest” kajastuse näitelSagedate Eesti filmi seisu analüüsimise katsetega meedias käib järjest enam ühte sammu ka filmikriitika olukorra analüüsimine ja hindamine. Eesti trükimeedias ilmuvat filmikriitikat uurisin ka oma bakalaureusetöös „Filmikajastus Eesti trükimeedias 2013. aasta sügisel”.1Mitmed autorid nagu Daniel Frampton,2 Jeffrey Geiger ja R. L. Rutsky3 või Lev Manovich4 leiavad, et filmikunst ei loo mitte lihtsalt väljamõeldud või reprodutseeritud maailma, vaid omamoodi uue reaalsuse, mis mõjutab vaatajaid ühel või teisel viisil. Frampton väidab, et just seetõttu peame uurima uusi representatsioonilisi ja audiovisuaalseid realiteete ning seda, kuidas mõjutab kujutiste üleküllus inimeste mõtlemist. Filmikriitika on üks paljudest võimalustest analüüsimaks meie igapäevareaalsuse filmide kaudu kujundamist ja/või mõjutamist. Filmikriitik Armond White toob välja, et kirjutajad aitavad lahti mõtestada filme, kultuurielu ning inimeste moraalset ja poliitilist olemust – ilma kriitikata oleme tema sõnul lihtsameelsed.5 Jaan Ruusi hinnangul on filmikriitika nii tagasiside loojale kui kunstiteose tagasiside ühiskonnale ajakirjanduse kaudu.6 Filmikriitikast saab autor peale vaatajate arvu väärtuslikku tagasisidet filmi edasise kultuuriruumis paigutumise kohta, vaatajale on kriitika aga teejuhi eest.

Minu bakalaureusetöös intervjueeritud eksperdid tõid filmiajakirjanduse nigela seisu põhjustena välja ennekõike valdkonda tundvate spetsialiseerunud ajakirjanike puuduse ja ressursi vähesuse: Eesti filmimaailmas on vähe nii kirjutajaid kui teemasid ning päeva- ja nädalalehtede kultuurikülgede maht on piiratud. Kuigi häid kirjutajaid ja meediapinda on vähe, ei kasutata tihtipeale seda vähestki sihipäraselt. Samuti märgiti, et filmiajakirjanduses, nii nagu muuski ajakirjanduses, on esmane tendents mugavus: ajakirjanik teeb ära selle, mille toimetus või turundajad talle ette panevad. Samuti on filmikriitika sisu ajas muutunud, lisaks ajalis-ruumilisele kontekstile on selle tähendust mõjutanud ka kommunikatsioonitehnoloogiliste vahendite kättesaadavus. Uurisin, milline roll on tänapäevases maailmas lehekriitikal ning kuidas on filmikriitika funktsioonid jaotunud Eesti trükimeedia väljaannete vahel.
Kuna üheski filmianalüüsis ei saa arvesse võtta kõiki filmi aspekte, tuleb teha valik, mida analüüsis käsitleda. Jaak Lõhmus tõi minu bakalaureusetöö intervjuus välja, et trükimeedias reklaamidiktaadi tõttu enamasti valitsev ruumipuudus soosib seda, et kriitikatekstis võetakse enamasti vaatluse alla ainult üksikud filmi komponendid.7 Võtsin eesmärgiks uurida Veiko Õunpuu filmi „Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest” kajastust eestikeelses trükimeedias ja selle näitel ilmuvat filmikriitikat kuue aspekti kaudu. Minu huviväljas olid filmi ühiskondliku resonantsi, retseptsiooni, tehnilise teostuse/näitlejatöö ning filmi autori käsitlemine, tekstide kultuuriline ulatus ja intertekstuaalsus. Need vaatenurgad aitavad mõista filmikriitika sisu, rolli ja funktsiooni.

Ühiskondlik resonants
Kriitikatekstide sisuanalüüsist nähtus, et filmi resoneerimist ühiskonnaga ja suhestumist kunstimaailmaga käsitleti mingil moel enamikus tekstides, kuid leidus ka arvustusi, kus keskenduti vaid konkreetse filmi sisule või teostusele seda laiemalt kontekstualiseerimata. Ühiskondlikku resonantsi käsitlevad tekstid erinevad oma fookuselt vägagi, alates inimese enesekohasest tunnetu­sest ja üldisemast sotsiaalsest subjek­tiivsusest ning lõpetades objektiivsema aruteluga, kuidas film kui tervikteos asetub globaalsesse ning Eesti kuns­ti- ja kultuuriruumi. Luubi alla võetud tekstidest peatuti pikemalt filmi ja ühiskonna kaasavõnkumise tõlgendamisel kultuuriväljaannetes nagu Sirp (Donald Tomberg) ja Teater. Muusika. Kino (TMK). Lühemalt kirjeldatuna, kuid konkreetseid seoseid Eesti ühiskonna ja lähiajalooga lõi Eesti Ekspress (Jaan Ruus). „Free Range’i” kui kunstiteose suhestumist (eesti) filmikunsti tendentsidega käsitleti Eesti Päevalehes ja Sirbis (Lauri Vahtre), kuid laiemalt Euroopa filmikunsti konteksti vaatles ka TMKs (Martin Oja). Seega oli põhiline erinevus selles, kas keskenduti enam filmi temaatikale või filmile kui teosele. Oluline on märkida, et valisin analüüsi vaid 2013. aasta 1. augustist kuni 30. oktoobrini trükimeedias ilmunud kriitikatekstid.
Hüpoteetiline vaataja vs. Mina
Peale sisu on oluline ka viis, kuidas teksti esitatakse. Kriitilise diskursusanalüüsi tulemus annab aimu, kuidas kriitik oma lugejat tajub, kas kasutatakse meie-, mina- või „vaataja” kui kolmanda osalise vormi.

Analüüsitud tekstides domineeris kolmanda osalise käsitlemine ning vähem kasutati mina- või meie-vormi. Mitmes tekstis kasutati korraga mitut erinevat vormi ehk filmi eri aspektide puhul eri vorme. Ühest küljest võib tegu olla pelgalt kirjutaja stiiliga, erinevate vormide kasutamine võib aga viidata ka kriitiku valmisolekule võtta vastutus: hüpoteetilise vaataja kaasamine teksti võib anda kriitikule võimaluse projitseerida oma arvamusi ja tõlgendusi potentsiaalsele publikule. Stiil võib lugejaga suhtlemise osas mängida suurt rolli. Kaudselt on võimalik eelhäälestada neid lugejaid, kes veel filmi näinud ei ole, aga kujundada ka juba filmi näinud publiku arvamust.

Filmi tehniline teostus ja näitlejatöö
Filmi tehnilist teostust puudutasid kõik tekstid, kuid analüüsi põhjalikkus varieerus. Käsitlusviisid eristusid selle järgi, kas filmi üksikosade väljatoomise eesmärk oli kirjeldamine ja/või hinnangu andmine silmaga nähtule või püüti selle kaudu avada mõnda uut tahku või tähendust filmi juures. Jaak Lõhmuse hinnangul peaks filmi  teostuse käsitlemise eesmärk olema lugejale selgitada, kas filmitegija on valinud õiged (kunstilised ja tehnilised) vahendid sõnumi edastamiseks. Ta märkis seejuures, et teostust tuleks käsitleda pigemini analüüsivalt kui hinnanguid andes. Töös uuritud tekstidest selgus pigem vastupidine: anti hinnanguid või kirjeldati põgusalt visuaalkujundeid ilma neid lahti mõtestamata. Silmapaistva heliriba tõttu käsitleti muusikat mingil kujul kõikides „Free Range’i” puudutavates tekstides, kuid suurim erinevus oli selles, kas palasid lihtsalt nimetati või otsiti nendest seost filmilooga.
Näitlejatööd mainiti samuti enamikus tekstides, kuid käsitlusviis oli üsna üheplaaniline. Tekstid erinesid mingil määral selle poolest, kas näitlejatele pöörati eraldi tähelepanu või räägiti neist seoses karakteri(te)ga. Alates näitleja kasutamisest vaid täiendina (nt „Lauri Lagle kompromissitult mängitud Fred”, Sirp) ja sulgudes tema nime väljatoomisest ning lõpetades näitlejasooritusele hinnangu andmisega või pisut sügavama analüüsiga, kuidas näitleja(te) panus filmi kui tervikut mõjutab või loo jutustamisele kaasa aitab. Pigem domineeris kergem käsitlus. Filmi tehnilise teostuse üle juurdlemise kõrval võiks ja peaks enam tähelepanu pöörama ka näitlejatööle kui ühele osale filmitervikust. Eesti teatrinäitlejad on välja toonud, et neil on teatrikriitikast vähe abi, rääkimata siis filmikriitikast.

Filmi autor – lavastaja või inimene?
„Free Range’i” puhul analüüsiti näitlejatööd üsna põgusalt, palju rohkem pöörati tähelepanu režissöörile. Levinud võte oli seoste toomine režissööri varasema loominguga. „Free Range’i” võrreldi mingi aspekti kaudu kas ühe varasema filmiga, enamasti „Sügisballiga”, aga ka „Püha Tõnu kiusamisega” ja ühel juhul ka „Tühirannaga”, või tehti üldistusi režissööri filmograafia põhjal.
Sageli kasutati ka personifitseerimist. Framptoni väitel on režissööripõhine (director-based) filmikäsitlus ehk lavastaja isiku toomine kriitikateksti lihtne tulema, kuid selline käsitlus iseloomustab pigem kõmuhõngulisi filmiarvustusi. Frampton selgitab, et autori rõhutamine tekstis võib publikut filmist kaugemale viia, sest filmi vaadates püsib lugejal meeles, et iga kaadri taga on režissööri käsi, ning see lõhub loomulikkuse illusiooni. Autori isiku käsitlemine oli „Free Range’i” puhul valdav, kuid tekstid jagunesid selgelt arutluse põhjalikkuse ja ulatuslikkuse alusel: isikustamise mitteesinemine, isikustamine konkreetse filmi kontekstis (seoses režissööri rolliga) ning isikustamine laiemalt, väljaspool ekraani.
Kui arvesse võtta nii filmi retseptsiooni käsitlemine (režissööri-auditooriumi suhe), kontekstualiseerimine autori varasemate filmide alusel kui ka personifitseerimine, paistsid režissööri enim käsitlenud tekstidena silma Eesti Päevaleht, Sirp (Lauri Vahtre) ja TMK, kuid siinkohal on oluline märkida, et TMK tekstis leidus enim viiteid Õunpuu varasematele filmidele. Neutraalsusega ehk Framptoni käsitlusega kooskõlas olid kirjutatud Eesti Ekspressi ja La Strada (Karlo Funk) lugu, kus käsitleti „Free Range’i” ennekõike režissöörist eraldi seisva teosena.

Kriitikatekstide kultuuriline ulatus
Osas valimi arvustustest viidatakse teistele filmidele, et anda potentsiaalsele publikule teetähis, kuid leidub ka tekste, kus pole teistele filmidele ja autoritele viidates võetud eesmärgiks niivõrd lugejat suunata, vaid arutletakse konkreetse filmi kultuuriruumis paigutumise üle. Võrdlustes toodi kõige sagedamini sarnasusi kas ühe filmi aspekti kaudu (teetähis) või filmi laiemaks kontekstualiseerimiseks filmikunstis. Kuna filmikriitika on kahesuunaline (filmitegija–kriitik–vaataja), siis võib esimest (teetähis) pidada vaataja poole suunatud suhtluseks, teist (kontekstualiseerimine/analüüsimine) filmitegijale tagasiside pakkumiseks. Keeruline on ajaliselt välja tuua, millal hakkab filmikriitika enam keskenduma järelkajastusele ehk pigem analüüsimisele kui vaataja suunamisele, kuid kultuuriliste viidete ulatusest johtus, et viimastes tekstides (Donald Tomberg Sirbis ja TMK) pööratakse filmi analüüsimisele rohkem tähelepanu kui publiku suunamisele.
Veel on huvitav märkida, et teiste eesti filmidega võrdlemise fookus oli ajaliselt palju kitsam kui välismaiste filmide oma. Kodumaise filmikunsti puhul toodi võrdlusi just viimaste aastate filmidega nagu „Kõik muusikud on kaabakad” (2012), „Kirjad Inglile” (2011), maailma filmikunstiga võrdlemisel ja näidete toomisel on ajaline distants suurem, näiteks „Elluastuja” („The Graduate”, Mike Nichols, 1967) ja „Kellavärgiga apelsin” („A Clockwork Orange”, Stanley Kubrick, 1971). Oli ka tekste, kus teisi filme ega autoreid ei kaasatud ning keskenduti vaid konkreetsele filmile. „Võõraste” kunstitekstide ehk teistest kunstiliikidest pärit teoste käsitlemisel domineerisid kirjanduslikud viited nii eesti kui maailma kirjandusest ning sageli pärinesid viited filmist endast (muusikaviited ja kirjanduslikud tsitaadid), mille puhul jäi kultuuriliste viidete raamistik üsna kitsaks. Erandina võib välja tuua TMK arvustuse, mille kultuuriliste viidete ulatus on palju laiem.
Väga laia üldistusena võib filmi ühiskondliku resonantsi ja retseptsiooni käsitlemise ning kriitikatekstide kultuurilise ulatuse põhjal välja tuua, et päeva- ja nädalalehtedes, nagu Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress, ning La Stradas ilmunud tekstide käsitlus oli rohkem konkreetse filmi ja auditooriumi retseptsiooni keskne, täites seega enam kriitikateksti kui lugeja teejuhi rolli, Sirbis ja TMKs ilmunud tekstide käsitlus ja kultuuriline ulatus on palju laiem ning seega täidavad need eelkõige tõlgendamise ja analüüsimise rolli. Mõlemas üldises kategoorias ilmnes erinevusi, näiteks kultuuri- ja filmikunsti konteksti asetamise poolest paistsid silma Eesti Päevaleht ja Sirp (Lauri Vahtre) ning Eesti Ekspressis oli sisse toodud laiem ühiskondlik kontekst.

Kas kriitik eputab oma teadmistega?
Kultuuriliste viidete puhul paistab silma kaks tendentsi: esimesel juhul toodi võrdlusi neid pikemalt selgitamata, mis eeldab lugejalt rohkem eelteadmisi, ning teisel juhul selgitati võrdlusi pisut enam, seega ei olnud algallika tundmine referentsi mõistmiseks nii oluline. Jaanus Noormetsa8 hinnangul ei saa kriitik eeldada, et ka väga ulatusliku lugemuse ja nägemusega inimene on kõike näinud, mis aga ei tähenda, et kirjutama peaks primitiivselt või liiga lihtsustatult. „Sageli tuleb mängu liiga palju keerulisi mõisteid, võõrsõnu, viiteid, pealkirju, autoreid ja lugeja tähelepanu kaob. Mulle tundub, et sageli minnakse liiga diibiks kätte,” sõnas Noormets. „Võib-olla oleks õige öelda seda, et süvitsi võid minna siis, kui oled andnud juba lugejale mingisuguse väikese kommikese kätte,” selgitas ta ning lisas, et lugejale tuleb anda võimalus saada asjast aru.
See, kui kriitik koormab teksti üle laiemale lugejaskonnale arusaamatute viidetega, võib tunduda kriitikute (ala)teadliku soovina oma teadmistega hiilata. Juri Lotman on aga märkinud, et film on küll masside kunst, kuid ulatusliku vaatajate kihi elementaarse kirjaoskuse puudumine filmikunsti küsimustes on tõsiseks takistuseks filmi kui kunsti arengule.9 Lotman toob välja, et tänu sadade suurte kunstnike jõupingutustele hakkas „suur tumm” rääkima elu kõige olulisematest külgedest, kuid sellest on vähe – ka auditoorium tuleb õpetada kuulama ja mõistma. Valimis olnud kultuuriväljaannetest (TMK, Sirp, La Strada) on täitnud teadlikult kultuurhariduslikku funktsiooni enim TMK, kus käsitletakse lisaks konkreetsele filmile ning teiste kunstitekstide võrdlusele ka filmiteoreetilisi ja -teaduslikke aspekte (väärtfilmi mõistet ja filmi kui meediumi tajumist), nõudes seejuures lugejalt ka sügavamaid eelteadmisi.

Filmikriitika intertekstuaalsus
Joonase (filmijutt.blogspot.com)10 hinnangul on Eesti filmikriitika ülesanne eestikeelse filmimõtte kandmine ja kriitilise mõttevahetuse ülalhoidmine nii kitsalt asjatundjate kui laia publiku jaoks, kuid ta möönis ka, et Eesti trükimeedias diskussioon tegelikult puudub. Martin Viirand11 on märkinud, et päevalehtede puhul pole mingit üksteisele viitamist või arutelu, väites, et poliitiliselt ja äriliselt ei ole see mõttekas. Tekstide omavahelise intertekstuaalsuse all uuriti, kuivõrd sidusid kriitikud oma tekste teadlikult teiste trükimeedias ilmunud „Free Range’i” puudutavate tekstidega. Selgus, et viidati teistele kriitikatekstidele, aga ka intervjuudele režissööriga. Seejuures oli intervjuudele viitamine kõige konkreetsem, nimeliselt viidati enim Müürilehes ilmunud intervjuule (Emilie Toomela), kaudsemalt aga enim Arteris ilmunud intervjuule (Priit Pullerits). Teistele kriitikatekstidele viidati pigem vihjamisi ning seoseid oli võimalik luua vaid sarnase sõnakasutuse, motiivide ja kronoloogia põhjal, teadlikult ja konkreetselt seda märkides sidus teise kriitikatekstiga ennast vaid üks autor. Kriitiline diskursusanalüüs näitas, et diskussioon tekstide vahel jäi pigem teksti produtseerimise tasandile ning kinnitas seega ekspertide arvamust: selgelt mõistetavat arutelu filmi ümber Eesti trükimeedias selle filmi puhul polnud.
Üldiselt oli „Free Range’i” retseptsioon värskendavalt mitmekesine ning kujunes filmiajakirjanikele proovikiviks, leidis Tristan Priimägi.12 „Free Range’i” kaasstsenarist Robert Kurvitz13 märkis filmi retseptsiooni osas, et vaevu leidus kultuuriga seotud inimest, kes poleks „Free Range’i” kohta oma arvamuse esitamist vajalikuks pidanud ehk olukord väljus tavapärase arvustuskultuuri piiridest, kuid nentis, et filmitegijale ei olnud sellest siiski kasu. „Sellisest, kuulumistungi alusel (üle)toodetud kriitikast ei ole kahjuks võimalik järeldada suurt midagi filmi enda kohta. Selle tegijatel. Tagasiside ei tööta,” kirjutas Kurvitz ning selgitas, et arvamuste paljusus hekseldab tükkideks või „kiidab ära” iga elemendi filmist ning lõpuks ei jää mingit tervikmuljet vastuvõtust.
Seega tuleb toodud näidete puhul silmas pidada konkreetse filmi eripära, kuid teatud aspekte (põhiliselt ehk tehnilise teostuse ja näitlejatöö käsitlemist, tekstide kultuurilist ulatust ning intertekstuaalsust) saab kanda eesti filmi­kriitikale laiemalt. Bakalaureusetöö tarvis läbi viidud uurimus kinnitas üldjoontes levinud arvamust, et päeva- ja nädalalehtedes ilmuva filmikriitika esmane funktsioon on teose vahendamine publikule ja väärtushinnangu andmine, kultuurilehtede filmikülgedel üritatakse filmi tõlgendada ja lahti mõtestada ning ollakse intertekstuaalsuse osas mõnevõrra diskussioonialtimad.
Kokkuvõtvalt võib tööst tuua kolm tähelepanekut Eesti filmikriitika arendamiseks ja edaspidiseks uurimiseks. Esiteks näib, et kunstnikele (nii filmitegijatele kui näitlejatele) tagasiside andmise funktsiooni täidab nii päeva- ja nädalalehtedes kui ka kultuuriväljaannetes ilmuv filmikriitika puudulikult, kuigi see on ju üks pool kriitiku kui vahendaja kahesuunalisest suhtlusest. Nagu eespool mainitud, võib trükiajakirjanduse piiratud maht sundida kirjutajat valima ühe või paar aspekti, millele põhjalikumalt tähelepanu pöörata. Samuti ei ole ühegi filmi puhul kuldretsepti, mida ja kuidas analüüsida. Ometi paistis uurimusest, et filmi režissöörile pööratakse palju rohkem tähelepanu ning näitlejatöö jääb sageli tagaplaanile, teenides pisteliselt kogu tekstis vaid paar põgusat mainimist. Samuti jääb sageli üsna pealiskaudseks ka filmi tehnilise teostuse analüüsimine või tõlgendamine ning pigem minnakse visuaalide kirjeldamise teed.
Teiseks tasub tähelepanu pöörata kirjutaja stiilile ja vormile, mis annab aimu lugejaskonnaga suhtlemisest. Kui veebis on lugejal lihtsam tagasisidet anda, siis trükimeedias võib suhtlus jääda kergesti ühepoolseks. Samuti on oluline, kuidas kirjutaja arvamusi edasi annab ning selle kaudu lugejaid mõjutada võib.
Kolmandaks kitsaskohaks näib olevat trükimeedias ilmuva filmikriitika intertekstuaalsus. Selge arutelu ehk oma arvamuse konkreetne sidumine teiste kriitikatekstidega on raske tulema. Hulgaliselt tuuakse küll vihjeid ja viiteid nii arvustustele kui intervjuudele, kuid need jäävad sageli umbmäärasteks ning võivad lugejal kaduma minna. Nii võib jääda mulje, et igale kirjutajale on oluline just oma arvamus edasi anda ning  jätta kõrvale juba ilmunud arvamused.Nii võib lugejale pilt tunduda killustunud: ühe noppe saab ühest lehest, teise noppe teisest lehest, selmet proovitaks anda nii nõustumise kui vastandumise kaudu mitmekesist, kuid terviklikku pilti filmi vastuvõtust.
Kokkuvõttes on filmikriitika kvaliteet oluline nii filmikunsti arenemise kui filmivaataja harimise osas. Jaak Lõhmuse14 sõnades, et terviklikus filmielus on filmi kohta kirjutatu sama oluline kui filmitegemine, ei tohiks kahtlustki olla. Kui eesti filmi käekäigu pärast on muret tuntud juba aastakümneid, siis filmikriitika tervise uurimine on avaliku arutelu teemade hulka jõudnud kõvasti hiljem. Võib siiski loota, et just diskussioon aitab paremini sõnastada osapoolte ootused, mis omakorda aitab kaasa eestikeelse filmikriitika arengule.

1 Hindoalla, M. (2014). Filmikajastus Eesti trükimeedias 2013. aasta sügisel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.

2 Frampton, D. [2007]. Filmosophy. London: Wallflower Press.

3 Geiger, J. & R. L. Rutsky. (2005). Film analysis: a Norton reader. New York: W.W. Norton & Company.

4 Manovich, L. (2012). Uue meedia keel. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.

5 White, A. (2010). Do Movie Critics Matter? First Things. – 21(4):16–18.

6 Karjatse, T. (2014). Ruus: filmile on tähtis kriitikute oskus loojaid ja vaatajaid vahendada. – Uudised.err.ee, 13. jaanuar, URL (kasutatud august 2014) http://uudised.err.ee/v/eesti/49a0b114-a6bd-4003-91b5-b0a1687c7da0.

7 Lõhmus, J. (2014). Autori intervjuu. Tallinn, 25. märts.

8 Noormets, J. (2014). Autori intervjuu. Tallinn, 25. märts.

9 Lotman, J. (2004). Filmisemiootika. Tallinn: Varrak.

10 Joonas, filmijutt.blogspot.com (2014). Autori intervjuu. 15. aprill, 8. mai.

11 Viirand, M. (2014). Kultuur Eesti ajakirjanduses ja kultuuriajakirjandus: arutelu EAASi koosolekul 11. oktoobril 2013. Ude, I. & P. Vihalemm (toim). Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2013. (lk 82–95). Tartu: Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Selts.

12 Priimägi, T. (2014). Autori intervjuu. Tallinn, 4. aprill.

13 Kurvitz, R. (2013). „Free Range”. Moratoorium ja kustutatud stseenid. – Sirp, 22. november.

14 Toomela, E. (2013). Intervjuu: Jaak Lõhmus. – Müüri­leht, 13. aprill URL (kasutatud august 2014) http://www.muurileht.ee/intervjuu-jaak-lohmus