22 aastat Eesti elu 12 tunniga

Tarmo Teder

Telesarja lavastaja Ain Prosa „Tuulepealse maa” võtetel. HARRI ROSPU Eile õhtul hakkas ETV eetris jooksma uus kodumaine teledraamasari „Tuulepealne maa”, mis võtab paari perekonna sõlmsündmuste põhjal kokku Eesti riigi esimese iseseisvuse ilmekamad etapid ja ehk ka terve de facto riigi saatuse. 12-jaolise seriaali on lavastanud režissöör Ain Prosa, kes on varem teledraamadena lavastanud näiteks August Mälgu „Tuli sinu käes” (1996) ja „Stella stellaris” (1999), Tammsaare „Ma armastasin sakslast” (1998) ning on aastast 2004 teinud seriaali „Õnne 13” ja aastatel 2006-2007 „Ohtlikku lendu”.

 

Ain Prosa, võtsite tänavu suvel üles 12 tunni jagu teledraamapilti, mis mitme perekonna dramaatilise saatuse foonil üritab ka hõlmata 22 aastat iseseisva Eesti ajaloost enne Teist maailmasõda. Kas kõik 12 osa on monteeritud, neljapäevaõhtuse televaataja jaoks küpsed?

Ei ole veel kaugeltki kõik, võtted alles käivad, need peavad oktoobri lõpuks tehtud olema, paralleelselt monteerime, aga kavas ette nähtud osad jõuavad eetrisse.

Palun kirjeldage neid tähtsamaid sündmusi kui ergimaid etappe, mis kahe perekonna ja ka Eesti ühises loos aset leiavad.

Esimesed neli seeriat on põhiliselt Vabadussõja aeg ehk siis aastad 1917–1920. Seejärel tulevad 1920. aastad, edasi 1933. aastasse vapside liikumise aega ja siis juba viimastes seeriates näeb iseseisvuse kaotust ja okupatsiooni.

 

Tahaks kohe küsida 1924. ja 1934. aasta kohta, 1. detsembri ja 12. märtsi asjus.

Kuna nüüd kohe esilinastuv mängufilm „Detsembrikuumus” näitab detsembrimässu, siis me 1924. aastat ei puuduta. Selle jätsime kõrvale, kuna polnud mõtet paralleelselt sama aega käsitleda. Ja ega meil ei tulegi niimoodi sõna otseses mõttes ajalooline sari, puhtdokumentaalne lugu. Räägime ennekõike ikka inimestest ajas, mitte ei tee mingit õpikumaterjali. Nii et koolilastel on „Tuulepealse maa” põhjal suhteliselt keeruline oma ajalootöid teha.

 

“Tuulepealse maa” tootis teleproduktsioonifirma BEC Raivo Suviste juhtimisel. Seriaali idee andis Jaanus Rohumaa, käsikirja tegid stsenaristid Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre. Teledraamas mängivad noored näitlejad Rasmus Kaljujärv, Märt Avandi, Evelin Pang, Mirtel Pohla. Nad peavad kehastama inimesi vanuses 17 kuni 40ndad eluaastad. Kuidas noorte näitlejate rollisooritustega seni rahule olete jäänud?

Lisan nimetatud näitlejate juurde veel ühe noore mehe nime: Kristjan Sarv, kes on ka läbiv osatäitja seriaalis. Ta on selline antagonistlikum tegelane: kui teised on meil suhteliselt positiivsed, siis Sarv peab kandma pimedamat poolt. Noorte näitlejatega olen väga rahul. Eks mõneti jääb see käsikirjast tulenev vananemine neil tinglikuks, aga nad kannavad selle elukogemuse, mis on neljakümneaastasel inimesel, välja küll.

 

Kas võtteperioodil oli või on tunda tellija või produtsendi survet? Aja piitsa lavastaja turjal?

Raivo Suviste on selline produtsent, kes ei sekku kunagi loomingulise kollektiivi töösse nii, et ütleks, mida võib teha ja mida ei või teha. Ta võttis produtsendina suure riski ja on selle auga välja kandnud. Jah, loomulikult on aja piitsa suhtes teada, et noh … kui tsiteerida Valdo Panti: „Tee, mis sa teed, aga ikka jääb puudu üks päev, sada rubla raha ja pudel viina”. Lavastajal pole kunagi piisavalt aega. Seitse päeva ühe tunnise osa tegemiseks on küllalt kiire tempo. On palju lokatsioone ja dekoratsioone, tihtipeale on võttepaigad mitmel pool Eestis. 

 

Ühes Teater.Muusika.Kinole antud intervjuus olete öelnud, et kui tellijad saaksid aeg-ajalt aru, et kui soovitakse à la carte’i, ei saa seda McDonald’si tempos teha. Kas võtteperiood oli kogu aeg nii mcdonald’slik?

Ei ole olnud, seda öeldes tundus mulle võtete kannustamine ehk dramaatilisem. Kahtlesin, et kas me ikka saame ette nähtud päevadega hakkama. Aga nüüd võin juba realistlikumalt öelda, et me ikkagi päris McDdonald’sis ei ole, saame näitlejamängu võtteperioodi jooksul kergendada, ei pea päris ülejala tegema.

 

Millal plaani järgi kõik võtted peaksid tehtud olema?

Võttepäevade järgi need peaksidki meil juba lõppenud olema. Aga võttepäevade arvust me üle ei sõida, venitame ajas. Lootsime septembriks lõpetada, aga nüüd tuleb siiski veel jätkata. 

 

Olete ka öelnud, et „Tuulepealse maa” jaoks oleks vaja veel kuus kuud võtteaega. Päevalehe kriitik jõudiski juba esimese osa põhjal märkida, et 1918. aasta talve kohta paistis liiga vähe lund. Võtsite ju seriaali senini üles tänavu suvel.

Jah, aga sellele kriitikule ma võin öelda, et inimesed, kes tegelevad sõjaajalooga, ütlesid, et 1918. oligi lumevaba tali olnud. Nii et ka kriitikud võiksid mõnikord tausta uurida. Aga loomulikult, ideaalis oleksime pidanud seriaali võtma aasta läbi. Siis oleks naturaalselt pilti saanud aastaaegu ja muud looduslikku visuaaliat.

 

Mida helget või naljakat seriaalist meenub?

Nendele küsimustele ei oska ma kunagi vastata, midagi väga naljakat meil nagu polegi juhtunud. Ah, võib-olla see, et kui Vene mitšman müüb püsse ja ütleb „horošoo, rebjata, okei”, siis sai platsil küll naerda. Alati ei saa kohe arugi, kui palju meil on sees tänapäevast parasiitleksikat. Tahan, et keel oleks arhailisem, mis mõnele võib mõjuda jälle liiga kirjanduslikuna.

 

Nii et stsenaristidel on veel lihvimist ja paralleelselt võtetega käsikirjaga tööd jätkub?

Jah, noh, ikka.

 

Mida lavastaja ise „Tuulepealse maa” juures kõige tähtsamaks peab?

Ma arvan, et oleksin väga rõõmus ja rahul, kui noored hakkaksid seda vaatama. Seriaal näitab alguses nendeealisi. Ja kui tänapäeva noortel natukenegi mõikaks, milliseid valikuid tuli teha 90 aastat tagasi. Kuigi, ega koolipoisid sõtta minnes ise ka ei teadnud, kui tõsise valiku nad siis tegid. Kui „Tuulepealne maa” pisutki aitaks kaasa patriootilisemale meelele, siis ma oleks rõõmus. Sest „patriotism” on muutunud meil kuidagi miinusmärgiliseks sõnaks.

 

Sellest on kahju. Aitäh intervjuu eest ja jaksu seriaali jätkamisel ja lõpetamisel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming