72 protsenti puhtust

Peeter Piiri

Puhtus ei tähenda mitte niivõrd hügieeni ja tervishoidu, kuivõrd juhib tähelepanu religioossele vastandusele puhtad-ebapuhtad, omad-võõrad.        Mängufilm „Legend vägevast seebist” (Mustfilm, 2011, 104 min), režissöör Andrew Bond, operaator Heiko Sikka, kunstnik Elo Soode, helilooja Mihkel Zilmer, helirežissöör Matis Rei, monteerija Kaisa Pitsi, produtsent Evelin Soosaar. Osades Kristo Viiding, Andres Ots, Riina Maidre, Elina Pähklimägi, Kene Vernik, Tiit Sukk, Inga Salurand jt. Esilinastus 12. V kinos CCP.          Mäletan, kui olin veel üsna pisike, nii viis aastat vana, näidati telerist mitu korda multifilmi „Moidadõr”. See on Kornei Tšukovski luuletuse ainetel tehtud linalugu poisist, kes ei viitsi  ennast pesta ja kelle juurde korterisse ilmub selline valamukujuline hirmuäratav olend nimega Moidodõr, kes sunnib poissi pesema. Väikesele lapsele olid kõik need põhjendused ja kogu see pesemise värk üsna arusaamatu, nii et ainuke, mida mina ekraanil nägin, oli see, kuidas mingi monstrum terroriseerib pisikest last ja allutab ta aeglaselt oma võimule. See oli õõvastava lõpuga film ja mäletan, et ma kartsin seda vaadata. 

      

Muide, ka meie enda, eesti multiplikatsioonis on hügieen ja pesemine samas moraliseerivas  võtmes ette tulnud. 1975. aastal tegi Rein Raamat lühifilmi poisist, kes ei kuula sõna, on kasimatu ja muutub seaks („Rüblik”). Seda oli jube vaadata, eriti kuna ma ei saanud tollal aru, mille pärast seda poissi niisugune saatus tabas. Tundus kuidagi alandav, et inimkuju tagasisaamiseks pidi poiss alluma, sõna kuulama. Hoopis šokeeriv oli aga asjaolu, et ema ei hoolinud oma seastunud pojast, ei võtnud teda omaks, ei armastanud teda enam. Hügieen ja väline  kuju oli lähedusest tähtsam. Tekib küsimus: kellele Rein Raamat tegi selle filmi ja mis oli tema sõnum? Oli see ikka selline naiivne moraliseeriv filmike või paljastas see hetkeks hoopis midagi koletislikku, mis meie kultuuris argisel moel esile tuleb?   

Minu vanemad olid korralikud ja lugupeetud maainimesed: kogu elu tööd rüganud, ei joonud, ei suitsetanud, pidasid puhtust. Nad käisid iga kahe nädala tagant regulaarselt saunas ja ei nemad ega ka keegi teine arvanud  tollal, 1970. aastatel, et seda on vähe. Natuke ehmatav on mõelda, et meie ajal, meie ühiskonnas peetaks neid räpakottideks – kuna nad ei käinud päevas kaks korda duši all ligunemas ja kuna nad kasutasid juuste pesemiseks pesuseepi. Laineid löönud dokfilmis „Surplus” näidatakse, kuidas inimesi meedia kaudu pidevalt hirmutatakse, et nood võtaksid omaks vastava tarbimiskäitumise. Inimene kardab, et ta ei vasta mingitele kultuurinormidele, inimest  dresseeritakse selle hirmu abil, disainitakse ta tarbima. Puhtus kui kultuurinorm on õhtumaises kultuuris kristluse vahendusel olnud alati väheke kummalise alatooniga: keskmes pole mitte niivõrd hügieen ja tervishoid, kuivõrd religioosne vastandus puhtad-ebapuhtad, omad-võõrad. Euroopa kultuuriruumis on puhtus alati olnud osa kultuurikesksusest, teiste kultuuride saavutusi hinnatakse pelgalt seebi kasutamise määra järgi. Valge mehe meelest on kõik metsarahvad lootusetult räpased, nad tuleb puhtaks pesta tule ja mõõgaga. Globaliseerumise ajastul on see vägivaldne, psühhootiline kultuurinorm kasvanud saja- ja tuhandekordseks, selle seos hügieeniga on aga peaaegu haihtunud. See norm lubab iseenesestmõistetavalt degradeerida seaks, barbariks, ebainimeseks igaühe, kelle vannitoas on ainult üks dušigeel ja kes ei käi iga päev voolava vee all. Algne religioosne ettekirjutus on leidnud  materiaalse vormi moodsas vannitoas, kus klaasist riiulil seisab vähemalt paar-kolmkümmend nimetust igasugu kavalaid lögasid.       

Kuidas nüüd selles kontekstis käsitleda eesti noore lavastaja Andrew Bondi lühimängufilmi „Legend vägevast seebist”? Filmi lugu on lihtsakoeline: maailm on langenud mustusejumalanna võimu alla, mistõttu inimesed elavad ja kannatavad sopa ja räpasuse all. Kes vähegi ennast pesta üritab, selle pressib mutta  Gäng – kamp eriti räpaseid jorsse, kes toore jõuga teiste üle võimutsevad. Üks noormees leiab kõneleva seebi, kes õpetab ta pesema, puhtust pidama ja selle mõjul ka räpakollidega võitlema. Mustusejumalannale antakse lõuga ja lõpp hea, kõik hea.       

Loo aluseks on võetud kung-fu-filmidest  tuttav skeem: kohtumine õpetajaga, rasked õppetunnid, lõpumadin. Täitsa armas on näha suurel ekraanil eesti oma löömafilmi, kus eriefektidega pole teps mitte koonerdatud. Filmi formaat muudab moraliseeriva sõnumi kuidagi sama uskumatuks, kui oli Bruce Lee tegelaskuju lubadus emale enam mitte kunagi kakelda filmis „Raevu rusikad”. „Legend vägevast seebist” on muhe kitš, kas teadlikult või ebateadlikult on autor keeranud vindi üle ja isegi puruks.  Isegi filmi tehnilised vead (neid oli suhteliselt vähe, au ja kiitus filmi tegijatele) aitavad kaasa sellele kummastavale ebatõelisuse õhustikule, mis valitseb 1970. aastate kung-fu-filmides. Filmi tegevus leiab aset düstoopilises pruunikaskollases maailmas, mis kohe tuletab meelde jällegi äärmiselt jaburat kultusfilmi „Six-string samurai”. Selles ei kasva puid ega põõsaid, küll aga turritavad liiva seest välja torud, vannid, valamud, dušid. Nagu too veider  periskoop, mis teletubinate laitmatus rohelises maailmas maa seest aeg-ajalt ootamatult välja vupsab. Kuidagi kahtlaselt palju absurdi ühe väikese moraliseeriva filmikese kohta.   

Andrew Bondi film kuulub vist samasse kategooriasse kui nood kommertsreklaamid,  mille puhul tuleb pidevalt nuputada, kas mõeldi seda nüüd tõsiselt või on see hea semiootilise haridusega „koopiakirjutajate” mürgine diversioon. Tahtlikult või tahtmatult, kitšina, löömafilmina mõjub puhtusehüsteeria ehmatavalt ja samas naeruväärselt. Nagu kuninga uued rõivad, teate ju küll seda muinaslugu. Nii et soovitan kõigil kindlasti vaatama minna. Mitte ainult sellepärast, et „Legend vägevast seebist” on eesti oma film, kogupere  löömakas, lühike, hästi jälgitav ja rõõmsameelselt pretensioonitu, vaid ka seetõttu, et lühifilm näitab meie enda maailma kõverpeeglis. Kas kõik seda näha tahavad, on muidugi iseküsimus. Ah jaa, filmi peategelaseks on seesama 72protsendiline pesuseep, millega pesid ennast ka minu räpased vanemad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming