80 aastat filmiajakirju Eestis

Jaak L?s

  Rahvusraamatukogu seitsmendal korrusel on humanitaarsaali sissepääsu juures veel kuni järgmise teisipäeva, 3. oktoobri õhtuni vaadata kodumaise filmiajakirjanduse ajaloole pühendatud  väljapanek “Vabariigist vabariiki – 80 aastat filmiajakirjanduse sünnist Eestis”. Enne 1940. aastat ilmunud filmiajakirjad on rahvusliku kinokunsti patriootidelegi suhteliselt tundmatu vald, üheski Eesti kolmes tähtsamas raamatukogus pole olemas täit komplekti. Enne saatuslikke 1940. aasta juunisündmusi ilmunud Eesti ja/või ka maailma filmikunstile pühendatud perioodilised väljaanded on tõelised bibliofiilsed haruldused, mis on juba iseenesest mitut interpretatsiooni virgutav tõik. Enamasti paari vihuga piirduvate ajakirjade tiraaž oli kindlasti väike, sest oma kulu ja kirjadega ei saa mittetasuvat trükist massiliselt välja anda ka paremal järjel ettevõtja.

 

 

Esimesed ajakirjanduslikud katsed valgustada filmielu

Aastatel 1921 – 1940 ilmus kümme nimetust filmiperioodikat. Enamikku neist tohib “perioodiliseks” nimetada üksnes väga tingimisi, kuna väljaandmise “periood” osutus olematuks, palju ajakirju ilmus maksimaalselt paar-kolm numbrit.

Aastatel 1921-22 ilmus vene- ja eestikeelse paralleeltekstiga Teater ja kino, detsembrikuust järgmise kevade maini 24 numbrit. Seda vihikukest ei saa pidada filmiajakirjaks, sest sisu moodustas mõne jutukese ja naljaloo kõrval Tallinna teatrite ja kinode reklaam, pärastpoole lisandusid ka Tartu kinode reklaamid ja vahetult enne ilmumise lõpetamist tuuakse ära paar Eesti filmiga seostuvat seika, et Estonia Filmil on valminud dokumentaalfilm “Eesti sport 1920-21” ja et tegemisel on kodumaine lühimängufilm “Armastuse pisielukas”. “Teater ja kino” on kindlasti huvitav allikas 1920. aastate alguse filmireklaami ja -promotsiooni uurijale, samuti sellele, kes tahab tutvuda toonase kinoeeskavaga, aga see oleks ka kõik.

1922. aasta novembri alguses jõudis lugejani esimene Kino Leht. Igaks teisipäevaks ilmuma planeeritud reklaamajakirjake sisaldas kinokuulutuste kõrval anekdoote, lühikoomikseid, moepalasid, algas järjejutt “Must doktor”, oli ka tutvumiskuulutus ja söögikohtade reklaamid (“Kuhu minna pärast kinot?”). “Aeg, kus kino peale ainult kui lõbusa meelelahutaja peale vaadati, on meil juba seljataga,” kirjutab juhtkirja autor, räägib seejärel filmi rollist kasvatustöös, teaduses, tööstuse edendamisel jne ning kutsub lõpusõnades armast lugejat, et “sammume käsi käes edasi mööda Eesti arenemise radasi”. Tallinna kinoomanike soovil käima pandud ajakiri alustas sissejuhatuse järgi otsustades julge ambitsiooniga, ent proovinumbriga asi piirdus.

 

Film ja Ekraan, 1924

 

Väga põnevad allikad on kaks 1924. aastal trükipressi alt tulnud ajakirja. Kinnitus Filmi ilmumiseks anti veebruari lõpus, ajakiri pidi hakkama ilmuma kaks korda kuus, kuid sellest ilmuski ainult kaks numbrit (märtsis ja aprillis). Vastutav toimetaja oli 21aastane Mihail Lepper, samal aastal esimeses täispikas mängufilmis “Mineviku varjud” ja hiljem mitmes linaloos näidelnud mees, kes hiljem proovis kätt ka režissöörina. Ajakirja taga paistab seisnuvat vendade Parikaste Estonia Film, autorina lõi kaasa Peterburi filmikoolis õppinud Balduin Kusbock, kes oli aasta varem avanud Tallinnas õppestuudio Esimene Eesti Filmi Stuudio. Esimese numbri juhtkirjas kirjutatakse: “Paremat tahtmist tahab Filmi toimetus pühendada selleks, et selgitada, kasvatada, toetada kõike seda, mis paremat kino- ja filmielus olemas. Ausaks abiks ja nõuandjaks neile olla, kes kinos ainult laada “balagani” ei arva olevat” ning Kusbock kirjutab avanumbri vaata et programmilises artiklis “FilmKunst”: “Film on saanud hiigla tõukke. Vanad traditsioonid (kui need üldse olemas olid) murtakse. Luuakse uued – puhtkunstilised traditsioonid. Filmi alal töötavad suurimad kunstnikud sõna tõsises mõttes. Ikka kindlamaks saab arusaamine, et vana pahn peab ümbertöötatud saama.” Need laused meenutavad vene, prantsuse ja saksa filmiuuendajate manifeste 1920. aastaist. Kusbock lavastas aasta pärast nende sõnade kirjutamist kahjuks siiski ainult “vana pahna” meenutava mängufilmi “Esimese öö õigus”.

Reaalne võimalus Eestis head filmi teha ei puudunud ettevalmistatud tegijate pärast, vaid neid tegijaid ei saanudki tekkida turu väiksuse tõttu. Ega ilma asjata kirjuta juba avanumbris Estonia Filmi juhatuse liige Jaan Lintrop teemal “Kino kulturkapitaali seaduseelnõus”. Väiksel maal nähakse juba siis, et riik peab leidma mingid hoovad kinematograafia edendamiseks ja püsimajätmiseks. Ajakirja teises, viimaseks jäänud numbris, jätkab juttu Eesti filmitööstuse teemal Peeter Parikas. Teema, kas Eesti film on võimalik, läbib edaspidi muide kõiki filmiajakirju, kuni 1930. aastate alguseks koos helifilmi tulekuga saab selgeks, et vähemalt mängufilmil Eestis tulevikku ei ole.

Sama aasta novembris ilmus ärimees Ernst Seimi kulul “filmiasjanduse eriajakirja” Ekraan ainukeseks jäänud number. Vastutav toimetaja Voldemar Päts, hiljem filminäitleja, režissöör ja operaator, kes 1931. aastal proovib veel kord kätt filmiajakirjanduses, andes välja kaks numbrit Filminädalat. Muide, Voldemar Päts oli Konstantin Pätsi vennapoeg. Ekraani ainunumber on peamiselt pühendatud esimesele pikale mängufilmile “Mineviku varjud”, olles ka üks põhiallikas sellest filmist mulje saamiseks – kinopilt ise pole säilinud. Kirjutati Eesti esimesest naljafilmist “Õnnelik korterikriisi lahendus”. Anti statistikat: 1923. aastal toodi Eestisse üle 700 filmi, töötas 39 kino (Tallinnas 12, Tartus 5, Narvas 4, Pärnus 2 jne). Tutvustati veel teist filmiõpistuudiot Eesti National Filmi Kino Studio (Kusbocki stuudio lõpetas 1924. aasta kevadel tegevuse) ja kuulutati välja “stsenaariumi kavandite võistlus”. Ind oli tegijatel suur, reaalsus tegi oma töö. Siiski on huvitav jälgida Eesti filmipioneeride pingutusi ja väljaandes “Eesti filmi kes on kes”, kui see kunagi valmib, peaksid need mehed-naised kindlasti sees olema, kui nad pole seni mahtunud “Eesti elulugudesse”.

 

Filmileht, 1926 – 1931

 

Eesti professionaalse filmiperioodika algust maksab arvata 1926. aasta augustist, kui foto- ja filmiettevõtja Peeter Parikase kulul hakkas ilmuma Filmileht, mille vastutav toimetaja oli esmalt Oskar Johann Villandi, alates 3. numbrist Johannes Mülber, tollal rahvusvaheliselt tuntuim eesti fotokunstnik. Ajakiri pidi ilmuma “tarviduse järele, kuid vähemalt kord kuus”. Asjalood kujunesid siiski nii, et 1931. aasta kevadeks jõudis ilmuda  23 numbrit. Filmileht on asendamatu allikas omaaegsest filmielust pildi saamiseks. Sisu oli väga kirju ja küllap sellega proovis toimetus vastu tulla lugeja mentaliteedile. Avanumbri juhtkiri kuulutab “meie läheme välja kindlas teadmises, et kui meie elame, siis elame suure publiku elavast osavõtust ja kui meie sureme, siis sureme ise oma igavuse kätte.” Peatähelepanu oli filmitähtedel ja nende elujuhtumustel, neist oli ka enim pilte, aga leidus ka probleemartiklikesi, pikk ülevaade anti kahest Eesti mängufilmist “Dollarid” ja “Jüri Rumm”. Teistest libiseti kergemalt üle, oli statistikat, poleemikat, reklaami, fotograafiauudiseid, praktilisi juhiseid pildistamiseks jms. Kõnekas võib olla seegi, millest ei kirjutatud – Theodor Lutsu filmiettevõtmisest kirjutati viie aasta kestel ainult ühes uudisnupus.

 

Teised lehed

 

Aastatel 1927-28 ilmus Tallinnas kolm numbrit ajakirja Kino – Film, mis oli planeeritud ilmuma kaks korda kuus. See vihuke sisaldab peamiselt kergemat lugemist: kinotähtede tegemised, nende aadressid, kirjavastused  jms. Juunis 1927 tulnud teine number pakub  tuttavat teemat “Eesti filmi väljavaated”, arvatavasti vastutavalt toimetajalt Hendrik Saarelt. Lisaks käsikirjade olematusele ja näitlejate kogenematusele võetakse juhtkirjas jutuks “seesama vana laul”, mis kostab tänini: “Siis ei saa mitte mööda minna nurisemata sellest loidusest, mis avaldub hoolimatuses eesti filmi vastu Toompealt. Ei mingit tõuget selle edendamiseks!”. Samas loos arvati, et eeldusi heade eesti filmide sünniks siiski on: “ei puudu meie hulgas ka rahuloldavad filmi pildistamisjuhid”, millega mõeldi ilmselt lavastusoperaatorit ehk peaoperaatorit.

Üks päris hea “pildistamisjuht” Theodor Luts väntas muide samal ajal Tartumaal mängufilmi “Noored kotkad”, avaldades ka Postimehes lennuka kirjutise “Eesti film on võimalik”. Kino-Filmi kriitik teeb 1928. aastal ilmunud viimases ajakirjanumbris 1927. aasta sügisel päris hea eduga linastunud ja päevalehtede kriitikutelt suhteliselt leebe arvustuse saanud “Noored kotkad” näitlejatööde seisukohalt maani maha, lõpetades siiski positiivselt: ““Noored kotkad” on esimene eesti katsefilm, mis üldiselt võttes on – õnnestanud”. Huvitav filmiarutelu kaheksa aastakümmet tagasi.

1928-29 tuli kuue numbriga Film ja Elu, toimetajateks Nikolai Kusmin ja Balduin Kusbock. 1929. aastal annab Nikolai Kusmin veel välja ühe numbri ajakirja Kino ja Film. Selles vaadatakse tagasi kinematograafia siis varsti 35aastasele ajaloole ja hüütakse taas riiki appi “Eesti filmi tuleviku nimel!”. Aga läks nagu tavaliselt.  SA Eesti Kultuurfilm loodi alles aastal 1931.

1931. aastal toimetas Voldemar Päts kaks numbrit ajakirja Filminädal. Samal aastal taotles keegi Johannes Mõttus siseministeeriumilt kinnitust oma kavatsusele hakata tegema nädalalehte Teater ja Kino. Kinnituse ta sai, aga teadaolevalt leht ilmuma ei hakanud.

Eesti Rahvuslik Filmiühing Hollywood hakkas 1935. aastal välja andma “huvitavat zhurnaallehte” Film ja Elu, mis ilmus 1940. aastani. Veel ilmus 1930. aastate keskel paar samuti UFA ja Hollywoodi glamuurile pühendunud pildiajakirja: Filmzhurnaal (1935) ja Huvitav filmizhurnaal (1935-1936). 1935. aastal taotlesid tartlased Verner Kask ja Richard Puusepp, naistelehe Maret väljaandjad, luba hakata välja andma kuukirja Film, ent nende kiri sai nurgale märkuse “Palve rahuldamata jätta”.

Enne 1940. aastat ilmunud filmiperioodika pole huvitav üksnes tollal Eestis liikunud ideede ja tegusate isiksuste tundmaõppimiseks ning omaaegse kinokultuuri (mitte üksnes kitsalt repertuaari) arengu jälgimiseks, vaid ka näiteks maakeelse filmindusterminoloogia esimestest sammudest. “Pildistamisjuhti” juba nimetasime. Helifilmist rääkides kasutati veel kolme sõna: häälefilm, kõlafilm, sõnafilm. “Stsenaarium” seletati tummfilmi ajal lahti kui “kinofilmide sõnaline lavastus”, Eesti filme 1930. aastate alguses veel ei “monteerita” ega “järjestata” (nagu pakkus hiljem Valdeko Tobro), vaid “koostatakse”. Sõna “kaader” asemel kohtab sõna “kaadr” jne.

 

Uuemad ajakirjad

 

Järgmised filmiajakirjad alustasid 1950. aastatel: need olid uusi filme tutvustavad reklaamajakirjad Kino (1956 – 1981) ja Ekraan (1959 – 1990). Suhteliselt pealiskaudsele sisututvustustele vaatamata annavad need ülevaate oma aja kinorepertuaarist ja põgusalt ka sellest, mis Eestis ja muudel filmimaadel toimus. Okastraat oli rahval ümber, kus sa mujal käid kui kinos, et maailma näha – levisse lasti kuni 300 filmi aastas, liikuvaid pilte sai vaadata rohkem kui 600 kohas.

Omamoodi ime oli maailma suurima filmiajakirja, sakslaste Cinema eestikeelse tõlkevariandi ilmumine aastatel 1995 – 1998. Natuke kirjutati selle maakeelses väljaandes, mis püsis elus venekeelse najal, ka maarahva filmielust.

1990. aastatel tehti veel paar katset luua eraldi filmiajakirja, aga esiknumbritest asi tavaliselt kaugemale ei jõudnud ja ilmunud eksemplarid on praeguseks haruldused.

Tänapäeval ilmub Eestis ainult üks filmiajakiri, 1982. aastal loodud  Teater. Muusika. Kino, mida kultuuride ministeerium 2002. aastal kolmeks eri ajakirjaks lahku tahtis lüüa. Terve aru õnneks võitis ja ajakiri on alles.

Kuna kinode filmiprogramm on aasta-aastalt järjest mitmekesisem ja filme tuuakse ekraanile järjest suuremal arvul, samuti näitab kasvujoont kodumaine kinematograafiasektorikene, võiks vahest unistada lähiaastatel ka ühe kergema profiiliga filmiajakirja sünnist, mis tasakaalukalt, ent hooga ja põnevaid samme tehes haaraks sülle Eesti filmigloobuse. Ilma dotatsioonita see kindlasti ei sünni, kui tahetakse, et suurmogul käe järel kogu keha masinasse ei kisuks.

Aga esiotsa jääb selline ajakiri  ikkagi vaid unes nähtavaks asjaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming