?A & A? jõulukalender

Jaak Kilmi

Helsingi ?Armastuse ja anarhia? filmifestival võib pankrotistuda. Fatih Akini filmi ?Gegen die Wand? (?Vastu seina?) teemaks on türgi kogukonna konservatiivsed abielutavad ja nende ajakohatus kaasaegses ühiskonnas. KAADER FILMIST

Ühe Jaapani filmikompanii nõupidamiste tuppa on kogunenud morn kolmik: õnnetu noor filmire?issöör ja kaks kinoprodutsenti. Noormehe film sisaldab liiga palju vägivalda. Veerand testvaatajatest hakkas filmi ajal oksele, teine veerand tegi seda pärast filmi lõppu. Noorele re?issöörile ulatatakse rituaalselt massiivne pussnuga, millega ta lõikab karistuseks ära oma väikese sõrme. Kutsutakse sisse kuller, kes peab toimetama re?issööri vändatud filmirullid põletamisele. Kuller võtab filmirullid kaenlasse, pilgutab noormehele silma ja lahkub. Liftiuksed sulguvad ja näeme kulleri seljal kirja ?Armastuse ja anarhia? filmifestival.

 

Maailma äär ja nurgad kalendris

Sellise loo pakkus meile selle aasta Helsingi filmifestivali treiler. Tegelikult ei iseloomusta Helsingi filmifestivali programmi enam ammu vägivallaiiveldus. Festival on kasvanud tubliks koguperesündmuseks ja festivalitutvustus flirt vägivallaga on vaid humoorikas bränding ? vabameelsusele viitav silmapilgutus. ?Armastuse ja anarhia? festival on oma hoiakult ambitsioonikas projekt. Kindlasti ambitsioonikaim Soome lahe lõunakaldal korraldatavast talvisest filmifestivalist, mille pretensioonid on pigem kvantitatiivsed. ?A & A? on eristanud paljudest teistest temasugustest süstemaatiline auahnus programmi koostamisel. On ju festival välja kasvanud väikesest kontseptuaalsest sündmusest, kus võimalused olid piiratud, samas repertuaarikinod ja videolaenutused täis filme igale maitsele. Tuli leida midagi erilist. Võtta põhjalikult ette üks segment filmikunstist.

Festivali algusaegadel olid selleks filmikunsti eetilised ja esteetilised äärealad. Praegu püütakse katta pigem geograafilisi äärealasid, unustamata tegelikult ka vanu lemmikuid ja hooaja tegijaid. ?A & A? puhul ei ole süstemaatilisus piirdunud pelgalt mõne ?anri või riigi või re?issööri filmidega, vaid aasta filmisaak on laotatud vaataja ees lahti hariva panoraamsusega. Ja see on tore.

?A & A? programm on nagu jõulukalender, kus igas traditsiooniliselt temaatilises lahtris ootab ees mingi tuttav avastus: ?Vaatan õige, mis kompvekke eelmisel aastal Kagu-Aasias tehti. Ladina-Ameerikast sõin ma eelmisel aastal end vinniliseks. Tänavu võtan ette süstemaatiliselt ainult Argentiina.? Niimoodi mõtleb Helsingi festivalil filmihuviline, hiilides saali, käes Hesburgeri paberkott, et väljaspool kino söömisele mitte aega raisata. Vaja on vaadata üle jaapani re?issööri Takeshi Miike iga-aastane uudisteos. 

 

Publikust

Muide, tänavusel festivalil sai üliproduktiivse jaapani groteskimeistri Takeshi Miike filmist ?Gozu? PÖFFi ja ?A & A? absurdne kohtumispunkt. See kahe ja poole tunnine subtiitriteta sürreaalne vägivallajant ringleb mööda maailma festivale ja testib kohalikku temperamenti, kujutlusvõimet ja ühtekuuluvustunnet. Inimesed istuvad saalis ? algab film. Kortsus kulmudega yakuza?d seletavad midagi väga ärritunult. Vist mingi probleem. Kärsitu vaataja hakkab juba nihelema. Uudishimulik kinovaataja uurib kõrvalistujatelt, kas keegi seletaks, mis toimub. Flegmaatilisem vaataja ohkab alistunult. Filmigurmaan raevutseb: ?Jätke juba nihelemine, laske rahus liikuvaid pilte vaadata.? Kuid ei, juba kostuvad üle saali hüüded: ?Palun tõlget! See on pettus! Andke raha tagasi! Süüdake tuled! Mehhaanik, tule välja, kui mees oled!? Varsti ilmub vilistava saali ette punastav administraator ja vabandab haledalt, et festivalile on sattunud ilma tõlketa koopia. Rahulolematud saavad lahkuda koos piletirahaga, kõige kannatlikumad võivad vaadata filmi lõpuni. Eelmisel aastal sattus sama filmikoopia Tallinna festivalile. Sellel aastal Helsingisse. Võib vaid aimata, kui mitmel filmifestivalil on seesama koopia vahepeal publikut testinud. Tallinnas ja Helsingis oli publiku reaktsioon üldjoontes sama ? selle vahega, et lõunapoolsem ja seega vist temperamentsem eesti publik läbis teekonna arusaamatusest hüüete ja vilekontserdini tunduvalt lühema ajaga. Tallinnas jäid saali segast jaapanikeelset janti vaatama vaid üksikud kurioosumihuvilised, kultuuriliste diversiteetidega leppivas Helsingis aga vähemalt pool saali. Helsingis uuris üks abitu filmihuviline, kas saalis ei ole mõnda jaapani-huvilist, kes võiks täita oma kodanikukohust ja publikule vähemalt toimuvat resümeerida. Kahjuks olid potentsiaalsed tõlgid vist mõnda teist filmi vaatamas. Aga keegi vähemalt mainis kodanikukohust. Individualistlik Tallinna publik aga ei lootnudki altruistlikule abile. Vaat sellise tähelepaneku tegin mina. Mõni etnoloog võiks selle koopiaga mööda festivale liikudes teha vägagi huvitavaid rahvuspsühholoogilisi vaatlusi. Võib vaid aimata, mis toimuks tõlketa filmi festivalilinastusel näiteks Gruusias või Montenegros. Võib-olla õnnestub teadusehuvilisel vaatluse käigus ka film ise lõpuni vaadata, tajuda tajumatut ja jõuda nirvaanani? Igatahes rääkis Rain Tolk mulle, et tema vaatas tõlketa ?Gozu? Tallinnas lõpuni ja oli täitsa deep. Vaat siis.

 

Programmist

?A & A? filmidest oleks väheviljakas kirjutada, kui Eesti vaatajal pole võimalust neid oma silmaga näha. Niisiis räägin ainult kahest filmist, mis suure tõenäosusega ka tänavusele PÖFFile peaksid jõudma.

?A&A? avafilmiks oli aasta armastusfilmiks tituleeritud saksa-türgi re?issööri Fatih Akini ?Gegen die Wand? (?Vastu seina?). Tegemist on esmapilgul justkui tüüpilise ?emigratsioonifilmiga?, nagu neid Euroopa riikides ikka aeg-ajalt valmib: re?issöör vähemusrahva seast, teemad tavaliselt kultuurivastuolude ja rahvuskonfliktide vallast. Teemaks on küll türgi kogukonna konservatiivsed abielutavad ja nende ajakohatus kaasaegses ühiskonnas, traditsioonidesse kapseldunud vanem põlvkond vs. läänestunud noorte emigrantide väärtused. Kuid Fatih Akini film ei kõnele meiega kli?eede keeles. Näeme alles täisikka jõudnud tüdruku meeleheitlikku katset vabaneda vanemate eestkostest: ta sõlmib fiktiivse abielu endast poole vanema alkohoolikuga. Vanemad on nõus. Mees on vähemalt türklane nagu nemadki. Ent pere ei mõista, et abielu on tütrele vaid suitsukate, et tormata suguvõsa türanniast vabana üheöösuhetesse suvaliste tüüpidega, elada täisväärtusliku suurlinna bitch?ina. Aegamööda hakkavad haletsusest tüdrukuga abiellunud alkohoolikul tärkama tunded, kuid algusest saati valedel rööbastel kulgenud suhe on kaasa toonud hunniku valesid valikuid ja vääritimõistmisi, nii et vopsud ühiskonna ja konservatiivse diasporaa poolt ei jää tulemata. Fatih Akini film miksib musta huumorit ja melodraamat avatud seksuaalsuse ja ootamatute sü?eepööretega. Episoode raamivad Istambuli postkaardilikul foonil türgi rahvamuusikaansambli muusikanumbrid, mis kommenteerivad filmis toimuvat traditsiooniliste folklooriheietustena traagilisest armastusest ja üksteist otsivatest armastajatest. Hoolimata re?issööri soovist jõuda tegelastega koos omaenese türgi juurteni, ei jää film etnokurioosumiks, vaid raputab nii diasporaa kivinenud väärtusi kui oma nõtke storytelling?uga hõimlike rahvuskultuuride suhtes ükskõikset lääne kinosõpra.

Minu lemmikfilm tänavusel festival oli aga Argentiina naisre?issööri Lucrezia Marteli ?Püha tüdruk?. Lucrecia Marteli eelmine film ?Soo?, mis oli ka üle-eelmise aasta PÖFFi kavas, tõstis ta Ladina-Ameerika üheks kõige huvitavamaks filmitegijaks. Selle aasta Cannes?i võistlusprogrammis linastunud ?Püha tüdruk? kinnitas seda staatust veelgi. ?Püha tüdruk? jälgib hotellipidajannast üksikema ja tema teismelise tütre armumist hotellis peatuvasse frustreerunud keskealisse meestohtrisse. Tohter teeb tänaval tüdrukule perverssevõitu lähenemiskatse ja vallandab sellega seksuaalselt tärkava tüdruku ihad, mille eest ta enam ei pääse.

Lucrecia Marteli filmides on tundevirvendused, pinged ja pilgud tunduvalt olulisemad kui lineaarne loojutustus. Kaamera eksib tegelaste salajasi kirgi jälgides detailidesse ja ülisuurtesse plaanidesse. Habemeajamisvahu jälg meestegelase kõrvalestal on nähtav ainult armunud naisele, kõneldes ihast nagu tüdruku pisarajälg koolivormi kraenurgal või kortsus lina hommikuses hotellivoodis. Õhus aistitav testosteroon seguneb palvetega piiblitunnis ja naistegelaste ebamääraste armuunelmatega. Kasutades kõige realistlikumat pildikeelt ja loobudes igasugusest sentimendist, õnnestub Lucrecia Martelil saavutada uskumatu orgaanilisus näitlejamängus ja sensuaalsus atmosfääris. Kohustuslik kõigile argipoeesia kummardajatele. Ilma Lucrecia Marteli filme vaatamata ei tohiks ükski Balti koolkonna seisundilembeline kinematografist enam Eesti Filmi Sihtasutuselt järgmise projekti jaoks raha saada.

 

Seadustest ja rahast

Tänavune Helsingi festival sai hakkama publikurekordiga. ?A&A? 300 seansil käis 44 000 inimest. Peaaegu sama tulemus, mis viimasel kahel aastal PÖFFilgi. Palju õnne! Aga vaevalt oli jõutud rõõmusõnum festivali kodulehel välja kuulutada, kui Soome teadeteagentuur käis välja teate, et Uudenmaa läänikohtule on esitatud Helsingi festivali suhtes pankrotihagi. Viimaste aastate edunumbrite varjus on festival pidevalt võidelnud rahalise kahjumiga ja nüüd maksuvõla koorma all lõpuks põlvili vajunud. Kultuur, teate küll, vajab hirmsasti toetust.

Helsingi linnafestivaliks kasvanud marginaalne ?A&A? püüdis laienedes üle oma varju hüpata, kõlab majandusajakirjaniku kaine hinnang. Aitab maksumaksja raha laristamistest, ütleb äärelinna jope reede õhtul karaokebaaris kustudes. Tagasi lätete juurde, hüüab puristlik soome filmifriik: ?Pered kerigu Serena veeparki, ?A&A? on vägivalla päralt! Maha armastus, rohkem anarhiat! Verd ja okset!?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming