Aafrika unelm

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Must Panter“ („Black Panther“, USA 2018, 134 min), režissöör Ryan Coogler, stsenaristid, Ryan Coogler ja Joe Robert Cole, operaator Rachel Morrison, helilooja Ludwig Göransson. Osades Chadwick Boseman, Michael B. Jordan, Lupita Nyong’o, Martin Freeman, Daniel Kaluuya, Angela Bassett, Andy Serkis, Isaach de Bankolé jt.

Marveli filmiuniversumi (Marvel Cinematic Universe, ehk MCU) viimane osa „Must Panter“ on olnud üks viimaste aastate kiidetumaid peavoolufilme. Ülivõrdeid kasutavad kommenteerijad pole olnud kitsid kiitmaks filmi edumeelset mustanahaliste kujutamist ja valmidust sekkuda keerukate eetiliste teemade arutellu. Aga kas tõesti saab „Must Panter“ eelmainitud MCU 18. filmina olla edumeelne? Marvel – nüüd Disney perekonna liige – on olnud viimase aastakümne suurimate kassahittide taga. Koomiksifilmid on hea näide multimiljonidollarilisest, eriefektidega üle kuhjatud lõppematust turunduskampaaniast, mis kõik iseloomustab Ameerika tarbimiskultuuriliku filmikunsti kõige hullemat karikatuuri. Kas mõisteid „edumeelne“ ja „kompleksne“ saab kasutada sellise filmi puhul, mis pärineb pealtnäha igasugust radikaalsust või normist kõrvalekaldumist jälestavast süsteemist?

On lihtne unustada, et 1960ndatel tuntuks saanud Marveli koomiksid kaldusid omal ajal normidest ikka väga palju kõrvale. Marveli kirjastaja, toimetaja ja kirjutaja Stan Lee lõi koos kirjutaja-kunstniku Jack Kirbyga tegelaskujud, mis tundusid oma kaasajaga resoneerivat. Ämblikmehel võis küll olla imevõimeid, aga maski taga oli ta ikka üks nohiklik teismeline Peter Parker ja tema tegevuse motiiviks oli suurejooneliste vastastega võitlemise kõrval ka teismeliseks olemise paine. X-mehed võisid olla enamat kui inimesed, aga nad olid ühiskonnast kõrvale jäetud ja soovisid võimalusel integreeruda. Hämmastav Hulk oli tummapommi sünnitatud vihaolend, kelles peegeldus hirm aatomiajastu ja külma sõja ees. Lee ja Kirby karakterid võisid küll olla kindlalt kinni koomiksimaailmas, aga nende lood rääkisid toonastest probleemidest ja muredest.

Ootuspäraselt lõid just Lee ja Kirby ühe esimestest afroameerika päritolu kangelastest. Mustanahalisi oli küll varemgi koomiksites kujutatud, aga pigem karikatuurselt – parimaks näiteks ehk „Vaimust“ („Spirit“) tuttav Ebony White – stereotüüpiline picaninny,1 kes mõjus mõneti solvavana isegi toona. Must Panter – Lee kinnitab, et nime kokkulangevus poliitilise liikumisega oli täiesti juhuslik – oli paljudele, eriti mustanahalistele koomiksifännidele, tõeline elamus. Siin oli must superkangelane, keskel ja otsevaates. Mitte kellegi küljeluu või kõverpeegel. Täieõiguslik kangelane. Kogu edumeelsuse juures olid tema loojateks küll nii sõnas kui pildis kaks valget juuti, aga see oli kõigest seni ilmunud näidetest siiski valgusaastaid eespool.

Tänaseks on „Mustast Pantrist“ saanud kõigi aegade 14. kõige tulusam film 1,183 miljardi dollariga.

Kaader filmist

Otsusega anda „Musta Pantri“ pika filmi debüüdi lavastamise ohjad mustanahalisele Ryan Cooglerile lahendati mõned nimetatud probleemid, nt musta vaatenurga näitamine valge pilgu läbi. Suur osa filmi taustast põhineb originaalkoomiksil. Pärast seda kui väikest Aafrika riiki Wakandat tabab müütilisest metallist vibraaniumist meteoriit, saab Wakandast tõeline Utoopia. Sõdivad suguharud ühendatakse (ühe erandiga) ja tohutu tehnoloogiline progress muudab maa modernsuse ja jõukuse paradiisiks. Murest, et nende tehnoloogia muutub läänemaailma käes kahjulikuks, varjatakse Wakanda kõrget arengutaset muu maailma eest. Juba selles loos on omajagu irooniat. Suur osa koloniseerimise õigustamisest põhines „tsivilisatsiooni viimisel metslasteni“. Siin on maailma kõige arenenum ja jõukam tsivilisatsioon sunnitud oma kõrgtehnoloogilisi leiutisi hoidma alaarenenud metslaste kätte sattumast – kuni need mõistavad neid õigesti kasutada.

Hannah Beachleri rabav kunstnikutöö puhub utoopilise Wakanda afrofuturistlikule maailmale elu sisse. Nõtked pilvelõhkujad pesitsevad mugavalt keset savanne ja rohumaid. Selle Aafrika narratiiv ei toetu tavapärastele probleemsetele motiividele nagu vaesus, korruptsioon või nälg, vaid keerukusele, progressiivsele mõttele ja edasijõudmisele. Ometi on see endiselt paik, mille kultuurikoes on kohta ka mineviku­traditsioonidel.

Utoopiline on ka peategelane T’Challa (Chadwick Boseman): ühest küljest rahva valitud kaitsja Must Panter, kelle jõudu juhivad võrdväärselt nii tehnoloogia kui ka müstitsism, teisalt aga Wakanda kuningas (tiitel saab tema omaks pärast ta isa surma „Kapten Ameerika. Kodusõjas“2), riigimees, kellel on paindlikkust ja autoriteeti, et juhtida oma kodumaa õigele rajale. Bosemani osatäitmises on vaikset sarmi. Ta väldib paljude superkangelaste ülespuhutust ja maalib portree mehest, kes on ühtlasi nii võitleja kui ka diplomaat.

Ja see poleks muidugi mingi õige koomiksifilm, kui utoopiat ei ähvardaks oht, mille kehastus on kurikael Erik Killmongeri (Michael B. Jordan). Kohe avaldub ka temas peituv moraalne vastuolu. Muuseumitöötajaga Aafrika väljapaneku ees diskuteerides küsib ta, kas neile, kelle käest esemed muuseumisse sattusid, ka tasu maksti. Sümpaatse taustaloo ja mõistetava, kui mitte mõistuspärase, motivatsiooniga Erik tahab võtta ta enda arvates talle seaduslikult kuuluva rolli Wakandas ja kasutada tehnoloogilisi uuendusi relvastatud ülestõusuks nende vastu, kes tema mustanahalisi vendi ka tänapäeval rõhuvad. Kui ta lausub sõnad „päike ei saa Wakanda impeeriumis kunagi loojuma“, on see meeldetuletus koloniaal-Inglismaa retoorikast, ja on selge, Erikule on filmis määratud ühtaegu nii hukkamõist kui ka andeksand. Musta Pantri katse neid torkivaid teemasid kõnetada mõjub rahuldust pakkuvalt keerulise sammuna, kui võtta arvesse MCU standardeid.

Südames on „Must panter“ ikkagi koomiksifilm ja suur osa selle esteetikast tugineb juba olnule. Märulistseenid vastavad igati žanri tavalistele nõuetele – autod plahvatavad, võitlusstseenid toetuvad võimatutele atleetlikele pingutustele ja pahad poisid külvavad hoolimatut hävingut. Andy Serkis paneb paksult värvi Sebastian Klaue ägedas rollis ja on ehk filmis kõige koomiksipärasem, kuigi ka tema Lõuna-Aafrika päritolu viitab poliitilise satiiri alltekstile. Filmi on tihti märkimisväärseks peetud selle poolest, kuidas kujutatakse mustanahalise keha – asi, mida Ameerika filmides üldiselt välditakse. Bosemanil on ilma musta pantri kostüümita stseene vaat et sama palju kui kostüümiga ja paljudel juhtudel tuleb Bosemanil (ja teistel) filmis võidelda oma elu eest. Neis episoodides omandab keha peaaegu müütilise staatuse rõhuga atleetlikkusel ja jõul. Ja kuigi enamik neist näidetest on maskuliinsed, ei saa mööda vaadata filmi tugevast feministlikust meelestatusest, alates T’Challa õest Shurist (Letitia Wright), keda kujutatakse kogu „MCU“ ühe kõige intelligentsema ja pädevama teadlasena.

Suur osa afroameerika tegelaste ja teemavalikuga peavoolufilmidest toob selle teema puhul kohe esile probleemid: Spike Lee „Õige asja eest“, „Vereteemant“ ja Coogleri enda „Fruitvale’i jaam“3 pakuvad mustanahalisi tegelasi, keda iseloomustavad kannatused ja raskustega võitlemine. Just seetõttu on „Must Panter“ mitmes mõttes edumeelne film. Tegeldakse küll probleemsete teemadega, aga viis, kuidas nii peategelast kui ka ühiskonda kujutatakse intellekti, jõu ja tarkuse kaudu, on tohutu samm edasi. Ja isegi järjekordse filmina sellises hiigelsarjas nagu „MCU“ mõjub ta ikkagi värske ja meelelahutuslikuna tänu afrofuturistlikule esteetikale, heale lavastaja­tööle ja osatäitmistele.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 picaninny – rassipõhine sõimusõna, mis iseloomustab peaaegu alati värvilist alaealist, kes talub väga hästi valu või on selle vastu täiesti immuunne.

2 „Captain America: Civil War“, Anthony Russo, Joe Russo, 2016.

3 „Do the Right Thing“, Spike Lee, 1989; „Blood Diamond“, Edward Zwick, 2006; „Fruitvale Station“, Ryan Coogler, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht