Aatominaised ja poliitklounid

Emmy teleauhinnad peegeldasid taas televisiooni suurt osakaalu Ameerika audiovisuaalväljal.

TRISTAN PRIIMÄGI

Kuigi teleauhinda Emmy filmiauhinna Oscariga võrreldes jääb ehk silma see, et hierarhiat on justkui soolisusega rõhutatud – Oscar on tõsisema ja usaldusväärsema filmikunsti patroon, Emmy aga kodukanade meelelahutusallika teleka kaitseingel –, on esmamulje ekslik. Emmy nimi oli alguses Immy image orthicon tube’i ehk televisioonikaamera toru järgi, mis muudab elektronkiire väljundsignaaliks, naisfiguur Immy/Emmy hoiab aga käes taeva poole tõstetud aatomit. 1948. aastal loodud Emmyt ei voolitud niisiis Oscari küljeluust, vaid ta oli oma vanemast vennast juba siis ees: vaatas tulevikku, tervitas tehnoloogilist progressi.

Kunagi pole see võrdlus pädenud rohkem kui praegu. Suvi on toonud mitmeid huvitavaid uudiseid. Esiteks oli Hollywoodi suurstuudiote suvekasum kõige väiksem, alates 2006. aastast. Kuigi 3,8miljardise piletimüügitulu puhul ei pea keegi kiirnuudlite peale üle minema, tuleb sümptomeid osata tähele panna enne, kui surmatõbi käes. Sümptomaatiline see kindlasti on: järjefilmide ja vanade lemmikute uusversioonide rägastikus ekslemise asemel otsustas rahvas nostalgiapadruni salvest välja võtta ja üldse mitte päästikule vajutada.

Varasügisese Toronto filmifestivali kaine analüüs tõi tõdemuse, et patsiendil – Ameerika filmikunstil – on teisigi hädasid. Väidetavalt ei suudetud Torontos sel aastal anda stardipauku Oscari-ralli alustamiseks (selle au jagasid suuresti omavahel ära juba Veneetsia ja Telluride’i festival). Peale prestiižse rolli kaotamise oli ka Toronto filmiturg osa külastajate sõnul tänavu nii surnud, et varbad hakkasid külmaks minema. Ostjad kurtsid heade filmide nappuse üle: suured tegijad nagu Weinstein Company ja Fox Searchlight hoidsid madalat profiili ja suure käraga välja toodud uued filmid kadusid sama kiirelt, kui olid tulnud. Kui suvi heitis varju suurfilmidele, siis Toronto festival oli võib-olla esimene märk, et ka indie-filmide tootmine-müümine-ostmine on kas madalseisus või transformatsioonis. Näitlejad suhtuvad nüüd oma karjääri kujundades suurde ja väiksesse ekraani võrdselt. 1990ndatel oleks see olnud mõeldamatu: siis tähendas roll telesarjas seda, et filmikarjääriga on nüüd ühel pool. Andekad lavastajad leiavad aga telefirmade lepingutest endale soodsalt vabad tingimused, mida filmistuudiod ei paku. Käriseb igast otsast.

Kärisemise üht põhjust pole kaugelt vaja otsida. Netflixi ja Amazoni tulek nii teleteenuse pakkumise kui ka sisutootmise uue mudeliga on filmitööstuse pea peale keeranud, nendele tahavad järgneda kõik, eesotsas Disneyga.

Emmyd on aga olulisemad kui kunagi varem: audiovisuaalne telematerjal pakub Oscaritele tugevat konkurentsi, parematel hetkedel on lausa ületamatu.

Naiste maailm

Telesarjade maailmas tundus tänavu olevat naiste aasta, sest võitjaks osutusid naiste lugusid rääkivad sarjad. Margaret Atwoodi raamatu ainetel valminud „Teenijanna lugu“1 maalib hirmutava pildi totalitaarsest tuleviku-Ameerikast, kus naine nimega Offred (Elisabeth Moss) on väega sunnitud orja-lapsesigitaja staatusesse. Peaaegu suguvõimetuks jäänud ühiskonnas on võime rasestuda olulisem kui miski muu. Sarja kannab aga tegelikult selline rõhututele jõu­positsiooni tõotav optimistlik vaim. Kunagi pole olukord päris lootusetu.

„Teenijanna loole“ antud kuue preemia hulgast leiame mitu kõige olulisemat: parim draamasari, parim draamanäitlejanna (Elisabeth Moss) ja näiteks parim draamasarja lavastaja, mis läks pärast 22aastast pausi naisele – Reed Moranole.

Teine edu pälvinud naisteteemaline edulugu, seitsmeosaline minisari „Suured väikesed valed“2 vaatab aga vastupidi mikrokosmosesse, ühte California väikesesse kodanlikku kogukonda, kus aastatega kogunenud vaenamine ja saladused ootavad vaid väikest sädet, et välja purskuda. Sarja sisus on ehk veidi liialt palju tuttavlikku, alates „Vereliinist“ ja lõpetades „Meeleheitel koduperenaistega“,3 aga ometigi andis see võimaluse edukalt bitch’i mängida mitmele staarile, nii et nomineeritud said näitlejatena nii Nicole Kidman, Laura Dern, Reese Witherspoon kui Shailene Woodley, kes võistlesid omavahel nii pea- kui ka kõrvalosa kategoorias. Kidmanile ja Dernile võit, lisaks veel minisarja parim meeskõrvalosa Alexander Skarsgårdile, teemakohaselt koduvägivalduri kõhedust tekitava kujutamise eest. Parima meespeaosa võitja samas minisarja kategoorias oli aga irooniliselt teist naistevastases vägivallas süüdistatavat mängiv Riz Ahmed minisarjast „Sel ööl“.4

Lisan siia teemasse sobivalt veel kolmandaks hooajaks USAsse Netflixi tiiva alla kolinud kultusliku ulmesarja „Must peegel“,5 millele tuli kaks auhinda parima telefilmi ja parima telefilmi või minisarja käsikirja kategoorias ülitugeva osa „San Junipero“ eest, kus juttu kahe naise sõprusest ja armastusest virtuaalreaalsuses.

Poliitika ja komöödia

Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et Ameerika teletööstus on suurima rõõmuga kuulutanud sõja Trumpi administratsioonile, varjamata pila ja tülgastust. Võiks ju ka mõelda, et „Teenijanna loo“ ekraaniletuleku hetk pole juhuslik, sest rahvusgruppide vaenamine, naistepõlgus ja kas või Mehhiko müür võiksid vabalt olla esimesed sammud totalitaarse valitsemise suunas.

Täiesti avalikuks tegi aga telesektoris valitseva meelsuse tõsiasi, et poliitiline satiir nautis tohutut menu. Selge see, et Ameerika olukorra järjest kasvav absurdsus annab koomikutele võrratut inspiratsiooni ja sellest ka tugevad sarjad. Koguni kolm näitlejat said auhinna parodeerimise eest ja kõik legendaarses telesaates „Saturday Night Live“. Võitjateks pärjati Alec Baldwini Donald Trump, Kate McKinnoni Hillary Clinton ja Melissa McCarthy Sean Spicer. Õhtu ehk kõige sürrealistlikumal hetkel kutsus õhtu juht Stephen Colbert lavale elusa Sean Spiceri, kes parodeeris oma rohke pila sihtmärgiks saanud esinemist pärast presidendi ametissevannutamist. Publiku, sealhulgas Melissa McCarthy näoilme oli sel hetkel täiesti kirjeldamatu. Enda üle püüdlikult nalja viskavad Spicerit vaadates jooksid aga külmvärinad üle selja: pole midagi hirmsamat kui inimnaha selga tõmmanud poliitik.

Poliitsatiiri aitasid tänavu ühe peateemana kinnistada veel üks „Saturday Night Live’i“ auhind Dave Chappelle’ile, kelle osaks sai tänamatu roll juhatada esimest saadet pärast presidendivalimisi (tasub seegi üles otsida ja üle vaadata), ja parima jutusaate ning jutusaate käsikirja auhind John Oliverile.

Trumpki ei suutnud sõust eemale jääda ja säutsus oma pilke Emmy-gala kehva reitingu aadressil. Trumpi legendaarne nõunik, „alternatiivsete faktide“ leiutaja Kellyanne Conway kommenteeris, et vähene vaadatavus on tingitud galaõhtu järjest süvenevast poliitilisusest. „Tundub, et ameeriklased vahetavad kanalit,“ ütles Conway. Ülekande osas on tal ehk õiguski, aga telesarjade ja -saadete mõjuvõim ja vaadatavus kasvab järjest lihtsa ja dünaamilise levi tõttu maailma eri piirkondadesse, Net­flixi kasvava populaarsuse tõttu ja sarjade massilise illegaalse allatõmbamise toel. Teletootjad ise pole muide viimasest eriti suurt numbrit teinud nagu filmistuudiod.

Tänavused Emmyd annavad aga põhjust taas veenduda selles, et tänapäeval tegeldakse huvitavamate lugudega ja ühiskonnanähtuste analüüsimisega hoopis väikesel ekraanil, mitmeti manduval filmikunstil oleks aga aeg asjade seis kriitiliselt üle vaadata.

1 „The Handmaid’s Tale“, 2017.

2 „Big Little Lies“, 2017.

3 „Bloodline“, 2015–…; „Desperate Housewives“, 2004–2012.

4 „The Night Of“, 2017

5 „Black Mirror“, 2011–…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming