Aeg mõista loodust

Mathura

  Lihulas peeti V Matsalu rahvusvahelist loodusfilmide festivali.

Kured toodi Jaapanisse tagasi. Yasuhiro Ono ja Emo Kuboshiba, „Valge-toonekurg ja meie”, Jaapan.

 

Sirbi viimases hooajatutvustuses jäävad valgusvihku Eesti Nukuteater, Vene Draamateater, Varius – omanäolised teatrid, eriilmelise repertuaariga. Kõigil on esimesed uuslavastused ka juba publikuni jõudnud.

 

Nukuteater – Bullerby lastest kolme musketäriniTervelt 11 uuslavastusega oma vaatajaid üllatav Eesti Nukuteater pakub teatrit mudilastest täiskasvanuteni, nagu nuku- ja noorsooteatrile ka kohane. Teatril puudub küll kunstiline juht-pealavastaja, Andres Dvinjaninov tegutseb juba mõnda aega tavalavastajana ja direktori abi loomingulisel alal on Priit Hummel (ehk siis kunstilise juhi kt?), ent eks teater ja selle repertuaar kujunegi pigem meeskonnatöös, mitte ühe juhi peas.  Hooaja avalavastust „Bullerby lapsed”, mis esietendus esimesel koolipäeval, on teatri õuesaalis näinud juba tuhanded vaatajad. Vahur Kelleri lavastusele tuleb aga Astrid Lindgreni 100. sünniaastapäeva tähe all lisa jõuluajal, mil esietendub Andres Dvinjaninovi lavastus „Bullerby jõulud”. Talvekülmadest hoolimata mängitakse seda tükki samuti õuesaalis (teater kütab saali soojaks nii otseses kui ka loodetavasti ülekantud tähenduses). Teatril on nüüd kasutada-hallata üks uus mängupaik, Köismäe torn, mis varem tuntud Tallinna Linnateatri saalina, kus aastalõpul mängitakse teist jõululavastust. Mudilastele mõeldud ühemehelavastusega astub üles nukunäitleja Are Uder, kandes ette rootslase Victor Rydbergi muinasjutu „Härjapõlvlane”. Kui mitmel varasemal aastal on teater oma jõululavastuste linna peale laialilaotamisega end vaat et lõhki rebinud, siis nüüd mahuvad jõulutükid kahe katuse alla (publikusaagi mõttes pigem küll ühe katuse alla, õuesaalis ju 600kohta ja Bullerby jõulutükiga alustatakse juba 22. novembril; Köismäe torn oma 50 vaateplatsiga pakub mudilastele pigem intiimsemat jõulukohtumist). 

Aprillis oma lavastusega „Väga lihtne lugu” nukuteatris debüteerinud tšerkessi päritolu Jevgeni Ibragimov, mitmete preemiatega pärjatud lavastaja, on selleks hooajaks elama jäänud Eestisse ja toob välja lausa kolm lavastust. Pühapäeval esietendub ovaalsaalis lavastaja kodukandist pärit muinaslugu „Vanamees ja emahunt”. Järgmisel kevadel jõuab aga teatri põhisaalis vaatajani Ibragimovi lavastatud Nikolai Gogoli „Mängurid”,  ovaalsaalis aga Eric-Emmanuel Schmitti „Oscar ja roosa daam”, näidend, mida eesti vaataja tunneb möödunud aastal Rakvere teatris esietendunud lavastuse „Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale” nime all.  Ibragimov on mõlemas lavastuses võtnud käsitleda tõsise teema, mis Gogoli ja Schmitti teostele mõneti ühine – mäng iseenda, oma eluga, – kuigi vaatepunktid neis näidendeis vägagi erinevad. Ibragimovi tööd vormuvad teatrina, kus tegutsevad nukud. See paneb tema lavastusi põnevusega ootama. 

Uudishimu kruvib kõrgele ka kevadel esietenduv humoorikas estraadilik laulukava-lavastus „Puppet Singers”, kus kuuldavasti ka nukud laval (lav Reeda Toots). Sügisel teatri õuesaali jõudvasse muusikali  „Kolm musketäri”  vaevalt et nukkudel asja on. Aga eks näis.

 

 

Vene Draamateater – Dovlatov, Võssotski, Ibsen…

Ka Vene Draamateater on hooaja uuslavastusega sisse juhatanud, septembri esimeses pooles jõudis vaatajaini prantsuse näitekirjaniku J. M. Chevret’ „C’est la vie” („Elu on selline”), teleseriaali vormitud prantsuse sotsiaalse suhtekomöödia. Novembris etendub väikeses saalis Jelena Skulskaja „Suur mees väikeses linnas”, lavalugu vene kirjanikust Sergei Dovlatovist, kes oli enne Ameerikasse emigreerumist (1978) „emigreerunud” Tallinna ja töötas siin aastatel 1973–76 ajakirjanikuna väljaannetes Sovetskaja Estonija, Molodjož Estonii ja Vetšerni Tallin. Dovlatov lootis, et Eestis näeb trükivalgust tema jutukogu, ent viimasel hetkel selle avaldamine keelati ja valmis tiraaž hävitati (Dovlatovi esimene teos ilmuski alles läänes). Skulskaja teatriteksti lavastab Eduard Toman, kes kehastab ise ka lavastuses Dovlatovit.

Vladimir Võssotski 70. sünniaastapäeva tähistab Vene Draamateatris  jaanuaris esietenduv „Viini vaheaeg” (põhineb Võssotski ja Volodarski samanimelisel filmistsenaariumil, mis paraku filmiks ei saanudki), mille lavastab teatri suurde saali peanäitejuht Mihhail Tšumatšenko. Veebruaris esietendub aga teatri väikeses saalis Henrik Ibseni „Kummitused”, lavastajaks Mihhail Feigin, kes eelmisel hooajal tõi lavale Brian Frieli „Lõikuspeo tantsud”.

Teatri uuslavastuste nimekiri on pikem, kui Sirbi tutvustusse mahub (Nikolai Gogol, Tom Stoppard, Lewis Carroll jt). Tahaks loota, et teatri majandusraskused ei hakka kärpima loomingulisi ambitsioone, kuigi sügisel avalikuks tulnud Vene Draamateatri päris kopsakas rahaline puudujääk teeb rohkem kui murelikuks. Omaette teema seegi, kas teatri rahaline miinus seostub teatri direktori Marek Demjanovi lahkumisega või on tegu vaid juhusega? Ei tee kergeks teatri olukorda ka asjaolu, et mullu Moskvast Tallinnasse siirdunud üheteistkümnest noorest näitlejast (teatavasti aitasid Eestist pärit noori Moskva teatrikoolis GITISes neli aastat koolitada nii Tallinna kui Moskva linnavalitsus) on Vabaduse väljaku teatritemplisse alles jäänud kuus näitlejat. Loodetavasti rohkem Tallinnast lahkujaid pole. Muidu hakkavad kummitama mõtted, mis aasta tagasi sai siinsamas Sirbi veergudel minevikku sõnutud: „Kui 1948. aastal saabus uue teatri tarbeks Moskvast GITISe värske näitlejalend, professor Belokurovi kursus, siis edaspidi jäi Tallinnasse tulijaid üha vähemaks. Kes tahtnuks ennast matta provintsi, „väikese oblasti” pealinna, kus polnud teenimisvõimalusi, austajate horde ega loomingulisi väljakutseid?”

 

Varius – 20 aastat koos Eesti ja Põhjamaade kirjanduslooga

Luuleteatrina alustanud Varius, mis 20 aasta jooksul jõudnud tutvustada nii Eesti kui ka Põhjamaade kirjanike ja kultuurilooliste isikute loomingut, tähistab oma sünnipäeva 29. oktoobril Kirjanike Maja saalis piduliku õhtuga „Mis on meist alles…”. Sama pealkirja kandis ka 20 aastat tagasi Jaan Kaplinski loomingut käsitlev Variuse teatriõhtu, ikka selles samas musta laega saalis. Seekord vaatab Varius 20 aasta jooksul tehtule tagasi: kavas on katkendid lavastustest, filmilõigud, intervjuud. Külalisesinejate hulgas on Maarja Jakobson, Heli Vahing, Raivo Mets, Egon Nuter,Villu Veski, Toomas Tuulse jt. 

Variuse esimene juubelihooaja esietendus on juba seljataga: „Helisev viis”, lugu Estonia teatri lauljaist-muusikuist saatuslikul aastal 1944, aga ka kodumaalt põgenemisest ja kohanemisest võõrsil. Just neil päevil annab trupp koosseisus Lii Tedre (Endla), Rene Soom (Estonia), Diana Dikson Soom, Raivo Mets ja Peeter Kaljumäe etendusi Kanadas ja Põhja-Ameerikas. 23. oktoobriks valmib aga muusikaline laevareis „Ankur hiivata!”, lavalugu Rootsi trubaduuride loomingust (Bellman, Almquist, Sjöberg, Taube jt). Põhjamaade autoritest on Varius kõige enam tutvustanud just Rootsi kirjanikke, seepärast sobib piduhõnguline laevareis tehtut kokku võtma. Jaanuaris lisandub Vilde ja Tuglase lavastustele, „Tammsaare kui saladus” teatrilugu Anton Hansen Tammsaarest.  Variuse 20 tegutsemisaastat tähistab ka teatrijuhi ja lavastaja  Heidi Sarapuu raamat „Variuse lood”, kus koos teatri sünni- ja arengulugu. Eraldi käsitletakse teatri seost soome, rootsi, taani, norra kirjandusega. Raamatus avaldatud artiklite autorite hulgas on Anu Saluäär, Silvi Teesalu, Elvi Lumet, Maimu Berg, Mati Sirkel, Kalli Klement, Tiiu Valm, Maire Vill, Livia Viitol, Pille-Riin Purje. Lisaks veel lavatekstid „Arbujate aegu” ja „Lahkumine” (eestlaste paadipõgenemisest Rootsi), näidendid Hans Ch. Andersenist, Sigrid Undsetist, Helene Schjerfbeckist ja Eduard Vildest. Väikese teatri suured teod.

 

 

Uuslavastusi tuleb veelgi

Loomulikult ei mahtunud Sirbi tutvustustesse kõik hooaja uudised. Nagu juba mitmel korral mainitud, pole nii mõnelgi teatril kõik plaanid päris selged, mis väiksemate teatrite-truppide puhul osalt mõistetavgi. Näiteks Theatrumil on teada, et tulemas on uue koosseisuga Witold Gombrowiczi „Iwona, burgundi printsess” nagu kindlasti ka kevadel Vanalinna Hariduskollegiumi teatriklassi lõputöö. Lisaks senise repertuaari mängimisele korraldab Theatrum kontserdisarja „Laulud Püha Katariina kirikule”. Vana Baskini teatris on 1. novembril aga esietendumas Bengt Ahlforsi tragikomöödia „Viimane sigar”, lavastajaks Lasse Lindeman Soomest (muuseas, sel hooajal on Eestis lavastamas suhteliselt vähe külalislavastajaid). 

Tore oleks mõelda, et tulevikus saaksid kõik teatrid oma repertuaari juba hooaja alguseks paika, nii et teatrihuvilised teaksid, mida oodata, milliste uuslavastuste vahel valida. Ja neid uusi lavatöid, mis kindlad, võiks teatrite kodulehelt siiski juba tutvustada (isegi kui planeeritud esietenduse kuupäev pole päris kindel). Enamik teatreid on piirdunud paraku vaid lähikuudel esietenduvatest lavastustest teavitamisega. Teatrisõber tahab ju teada, millise uuslavastuse tarvis rahakotis vabu sajalisi hoida. Loodetavasti kultuuriministeeriumi rahajaotamiskomisjon ikka teab, millisele hooajarepertuaarile on ta raha eraldanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming