Äraunustatu meeldetuletamine

Rein Tootmaa

Majanduslikud probleemid ja eluga toimetulemise mure kipub varjutama inimese ainult temale omast loomust.        Allpool tuleb vaatlusele neli filmi sarjast „Eesti lood”, mille ühisjooneks ongi väga üldine ja lõtv tingimus: need on lood meie Eesti paljutahulisest elust.  „Normaalne inimene” (Alexandrafilm, 2010, 29 min), autorid ja monteerijad Tanno Mee ja Kaidi Tamm, operaator Mart Raun, helilooja Liisa Hirsch, helioperaatorid Martin Vinkel ja Tom-Olaf Urb, produtsent Marianne Ostrat. ETV eetris 21. XII 2010.  Filmi peategelaseks on semiootik Kaie, kellel diagnoositi 2005. aasta kevadel vähk. Filmis näemegi tema lugu: kuidas ta haiguse tõttu  oma senise ja üsna tavapärase elamise hoo peatab, seab sammud Lilleoru tervendamiskeskuse poole, seal terveks saab ja seejärel oma eluga edasi minna üritab, s.t juba uuel tasandil elurattasse naaseb. Tema lugu ei kuulu ainult talle, nii on meie kultuurisfääris juhtunud ilmselt paljudega: tukkuvast olekust üleminek aktiivsele kapitalistlik-ameerikalikule edukasolemislikule elustiilile on põhjustanud terviseja psüühikahäireid terves põlvkonnas; paljusid kiireid ja tegusaid indiviide on tabanud karmid tagasilöögid. Kuivõrd Kaie lugu on tüüpiline ja samas ka sümboolne, lubame siinkohal lühikese sisukokkuvõtte kogu Kaie lugu pajatavast filmist.     

Kui Kaie enne haigust oli samastanud end oma sotsiaalse staatusega, rolliga, millega ta hakkama sai, siis Lilleorus õpetatakse teda vabanema sotsiaalsetest ahelatest, oma mineviku mõjudest ja hirmudest, et saada selleks, kes ta tegelikult on ning sellega ka oma haigusest vabaneda. Lilleoru ei ole mingi teooria ega skeemi järgi väga valmis tehtud koht. Sealse õpetaja Ingvar Villido sõnutsi on see kujunenud vastavalt sinna tulnud inimeste vajadustele, et saada normaalseks (siin: normaalne = loomulik) inimeseks, s.t õppida olema ja elama  iseendana. Kui Kaie oli enda arust seni igati (teises tähenduses küll) normaalne (norme järgiv) inimene, kes oli edukas ja kellel oli väljakujunenud kujutluspilt sellest, kes ta on ja mida ta teeb, siis Lilleorus saab talle selgeks, et see kõik oli kuidagi väär ning tegelikult ei olnud ta oma eluga rahul ega mitte üldsegi õnnelik oma olemasolus. Teda õpetatakse vabanema oma sisemaailma takistustest ning avastama fassaadi taga (enda ja teiste arvamused sellest, mis  ma olen ja mida ma teen) oma tegelik mina. Lilleorus ta ärkab hommikuti poolteist tundi varem ning harjutab õiget hingamistehnikat, mis peaks reguleerima tema emotsioone; mediteerimist, et korrastada oma mõtlemist ja õppida valdama oma tähelepanu suunamist jmt. Olgu peale, ta teeb seda kõike ja saab terveks.     

Aga mis saab edasi?       

Edasi on vaja elurattasse naasta, sest telefonijm arved tuleb maksta ning inimesel peab ometigi olema mingisugune töö ja tegevus. Edasiseks eluks antakse talle häid juhiseid. Sõber Anzori Barkalaja õpetab: „Me ei saa olla mingid biorobotid ega inimloomad, kes siin laiuskraadil vaid ellujäämist uhavad; sellel kõigel peaks nagu mingi mõte olema.” Ning Lilleoru  õpetaja: „Ei tule muretseda tuleviku pärast, tuleb olla ja teha siin ja praegu hästi, siis lood endale ka parema tuleviku, s.t tulevikku teed praegu.”     

Kaie arvabki, et ta ei ole küll oma hirme päris kontrolli alla saanud, aga valdab neid paremini ning muretseb vähem. Ja kuigi ebakindlus tuleviku ees on ikka veel väheke pelutav, ei püüa ta meeleheitlikult ja kohe oma elu ja asju korda ajada, vaid otsib tasapisi endale sobivat tööd: vaatab, mida saatus talle ette viskab, ning siis katsetab sellega. Temast on filmi lõpus saanud projekte otsiv ja valiv inimene; tema visiitkaardil seisab: „semiootik” ja „mäng-in”. Temast on saanud mängiv inimene, mis (ta enda sõnutsi) on nüüd parim osa tema identiteedist. Suudab ta nüüd selleks jääda, saada seeläbi iseendaks, vähem muretseda, olevikus elada ja õnnelik olla või kukub ta vanasse rattasse tagasi, näitab  aeg.       

„Töölise portree” (Diafilm, 2010, 29 min),  režissöör Aljona Suržikova. Operaatorid Maksim Golomidov, Gleb Klimov ja Segei Trofimov. Helilooja Aleksander žedeljov, monteerija Julia Išakova, produtsent Sergei Trofimov. ETV eetris 1. XII 2010.

Ka „Töölise portree” on Eestis elavate ja töötavate muulaste, eriti venelaste seisukohalt üsna tüüpiline lugu ning seegi vajab põgusat tutvustamist.       

Jutustatakse Eestis elava ja töötava vene töömehe Viktori lugu. Ta on sündinud Tverimaal Bori külakeses, pärast kutsekooli lõpetamist  töötas kodukohas traktoristina, kündis põldu, laulis laule ja armastas tüdrukuid. 1972. aastal läks Sevastoopolisse mereväkke aega teenima, sõitis merd ning ühel meresõidujärgsel puhkusel tutvus ja abiellus Tatjanaga, kes ta Eestisse elama „meelitas”.     

Siin algas tema teine, uus elu: algul keevitajana tehases, siis 22 aastat Murru vanglas, kust ta uue juhtiva personali poolt nagu ebaõiglaselt (liigse lojaalsuse tõttu alluvatega) lahti lasti. Ei jäänud muud üle kui tagasi Balti Laevaremonditehasesse,  sest tööst „hoiavad venelased kümne küünega kinni”. Aga ka tehasest olid uued tuuled üle käinud: seal töötavad kõrvuti nendega noored hiinlased, kes näitavad teistele oma telefonidest plikade pilte ning nende pilgus ei ole võõrdumust ega valvelolekut. Viktor ütleb, et meie, venelased, oleme jõhkravõitu rahvas, meie silmades on agressiivsus, hiinlased on distsiplineeritumad, venelased on šovinistid, teisi rahvusi kutsutakse kas talapoonetsiteks  või tšurkadeks. Ja mida veel – Viktor oskab eesti keelt rääkida, aga ta ei taha ja see on ka täiesti mõistetav, sest ta hing on ikka veel Venemaal, kuhu ta tagasi igatseb, ning ta tajub, et võõrast keelt rääkides minetab ta justkui mingi osa oma enesekuvandist. 

Ta elul siin pole viga midagi: naine on hea, lapsed targad, palk korralik – tuleb ainult Jumalale tänulik olla, tõdeb Viktor. Ka tütremees Pjotr (pärit Ida-U krainast, Donetskist) töötab tehases, neil on laps ja oma kodu ja väike aed; ta naine ütleb filmis, et õnn ongi midagi lihtsat. Nad peavad endid kohalikeks, aga puhkused veedavad Ukrainas ja ka hing ihkab sinna tagasi nagu Viktorilgi Venemaale. Viktor ütlebki, et kõige tähtsam on kodumaa ja seda raha eest ei osta: „Mu kõht on täis ja ma ei ela halvasti, aga ma tahaksin minna tagasi Venemaale”. Samas tõdeb ta, et see on täitumatu unistus, mis ei saa kunagi teoks.         

Film algab Viktori mõtisklusega: „Ärkan hommikul pool kuus ja juba ärgates on tüdimus peal, et milleks mulle seda kõike vaja? Põrgusse kõik! Lähen tagasi, kloostrisse või põgenen kuhugi, parem hakkan parmuks ja põrutan Ukrainasse Sevastoopolisse! Aga kuhu ma kaon? Mul on pere ees kohustused. Kas jätaksin oma naise maha või? Ei tohi!” Kui võrrelda „Töölise portreed” „Normaalsega”, siis „Töölise portree” kujutab elamisvormi,  mille võib samuti peatada haigus, nagu see juhtus Kaiega. Siiski tuleb siin arvestada, et Viktori puhul on tegemist inimesega kodumaal ning tema mõningane rahulolematus oma eluga on tingitud sellest ning loomulik. Kaie rahulolematus oma eduka elu otsas oli sügavam ja eksistentsiaalsem. Pealegi, Viktoril on hinges igatsus millegi järele ja ta teab, mis see on.       

„Keelatud vili” (Luxfilm, 2010, 29 min), režissöör Anu Aun, operaatorid Mihkel Soe ja Erik Põlluaas, helirežissöör ja produtsent Priit Pääsuke. ETV eetris 26. I 2011. 

See film pakub loo perekonnast, kes meeleheitlikult üritab Eestimaal võõrast vilja kasvatada ja sellest ära elada. Enne seda püüti talus küll kohalikul moel toime tulla: oli 15 veist, 40 lammast ja paarkümmend siga, aga see ei tasunud perenaise sõnutsi ennast ära (!?). Siis toodigi Räpinast viinapuude istikud, hakati neid kasvatama ja aretama ning saadusi (istikuid, marju, veini) müüma. Ent lõunamaise vilja kasvatamine on põhjamaistes ilmastikuoludes  raske: külm, põud, lõputu võitlus suurte lehtede vohamisega ja häda väikeste marjadega, ebajahukaste ning teod ja herilased. Lisanduvad bürokraatlikud takistused väiketootjatele ning lõpuks peatab selle (ilmselt mitte niivõrd toimetulemise, kuivõrd rohkem ikka kiirelt jõukakssaamise ja kergemalt kui meie esivanemad toimetulemise) katse torm, mis teeb kasvuhoonetele üks null ning perekond on taas lõhkise küna ees: uute ehitamiseks  vajalik summa on liiga suur, et uuesti pangalaenuga riskida. 

Eelmiste siin käsitletud filmidega seob  „Keelatud vilja” ennekõike ikka see majandusliku ja materiaalsega toimetulemise vajadus, ent ka eristavat on neis filmides üksjagu. Kui Kaie ei teadnud enne ta enda „elu kallale kippumist” (haigust), mida ta tegelikult teeb ja tahab, ta lihtsalt lasi nagu orav rattas (kulutades palju aega ja energiat oma fassaadi eest hoolitsemisele, mis ei jätnud talle ruumi iseenda avastamiseks, tuleviku pärast muretsemine aga aega õnnelik-olemiseks), siis nii „Töölise portree” Viktor ja Co kui ka „Keelatud vilja” seltskond (eriti noorperemees Jaak) annavad endale oma tegevusest täielist aru ning hoiavad seda ka kontrolli all. Ning haigusest on neid seni ehk päästnud see, et kuskil nende olemise ja tegevuse taga on miski, mis toidab nende hinge-elu. Viktorile on selleks igatsus kodumaa järele, Jaagule unistus viinamäest ja veinimõisast. Olgu siis teadvustamata või teadvustatud  kujul, aitavad need neil tervena elus püsida. Nendest kolmest filmist kasvab olulisima sõnumina vaataja teadvusse äraunustatu meeldetuletamine: Kaie on ära unustanud, et nii nagu meie keha vajab toitu, vajab seda ka meie hing ning hinge ainsaks toiduks on usk/lootus/armastus ning kõige tähtsam neist on armastus. Viktor eiras omal ajal oma kapteni hoiatust (et sa lähed elama võõrale maale, kus on teine kultuur, mis sa  seal tegema hakkad?) ning see tuletab end nüüd seda valusamalt meelde: ilma kodumaata ei saa keegi päriselt õnnelikult elada. (Tuletagem meelde meie eksiilkirjanike valusaid kirjakohti sellel teemal!) Jaak ja teised Lõuna-E esti viinamarja-arendajad oleksid justkui ära unustanud, kuidas omal ajal talud toimisid (et see oli üks ning terviklik süsteem – lisaks loomapidamisele oleks tulnud ka vilja kasvatada) ning et viinamarjade  kasvatamisega pole Eestimaal keegi kunagi rikkaks saanud. Noh, kui endast pole vanade tõdede meeldetuletajat, nagu seda on Viktor (kõige elujõulisem ja terviklikum figuur neist; Kaie lugu äratab küll kaastunnet ja tast on kahju; Jaak on vist natsa „vurle” poole, aga see pole negatiivne hinnang, lihtsalt tal on selline loomus ja ta järgib seda), siis tuletab seda meelde loodus: Kaiele haiguse näol, Jaagu tsunftile lihtsamal moel.   

„Helene elukool” (Alasti Kino, 2010, 29 min) režissöör ja monteerija Liis Nimik, operaator Erik Põlluaas, helilooja Kaspar Kadastik. ET V eetris 8. XII 2010. 

„Helene elukool” räägib õigest olemisest. Tõepoolest, noor õpetaja Helene (kelle õpilased valisid aasta õpetajaks) lihtsalt oskab olla ja on see, kes ta on. Ta ei kiirusta ega püüa endast mingit muljet jätta ega arvamust kujundada. Kui vaja otsustada, siis ütleb ta enamasti: „Ma mõtlen selle peale veel natuke.” Ning siin polegi rohkem muust rääkida kui sellest, et kui üks noor naisterahvas loomulikku rada pidi oma olemuse järgi kulgeb, siis küll ta peatselt ka mehele saab ja õu laste rõõmust rõkkama hakkab, sest see on siiski ainus loomulik ja õnnelik olemise viis.         

P. S. Filmitehniliselt ja -kunstiliselt pole neid filme mõtet siinkohal lahkama hakata. Need on professionaalselt ja tasemel tehtud linateosed. Pole ka ime, kui on kasutatud selliseid nõustajaid nagu vanameister Jüri Sillart ise („Helene elukoolis”), mistõttu film on just kaadrikompositsiooniliselt teistest natuke üle. Muusika suhtes siiski üks tähelepanek:  kui teistes filmides on muusikaline taust peamiselt loo toetaja ja/või võimendaja rollis, siis „Normaalses inimeses” (helilooja Liisa Mirsin) kõlas muusika mitte kui teksti ja pildi pelga sekundeerijana, vaid kui suunanäitaja ja hoiatajana: et peategelane mitte vanasse rattasse tagasi ei kukuks. Seda ohtu oli filmis tajuda

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming