Ahela järgmine lüli

Felix Van Groeningen: „Maagilisi asju juhtub ainult katsetades. Vahel võtad filmist midagi välja ja selgub, et seda polnudki tegelikult tarvis.“

MARTA BAŁAGA

Belgia filmirežissöör Felix Van Groeningen oli küll võitnud kohaliku kaaluga auhindu ja osalenud oma filmidega Cannes’i programmis, aga filmifännide hulgas sai ta tuntuks alles 2012. aastal, kui ta film „Katkenud ahela lõpp“,* Johan Heldenberghi ja Mieke Dobbelsi näidendil põhinev mõjuv armastuslugu, jäi silma ennekõike oma heliribaga. Björn Erikssoni helikujundus tõestas, et bluegrass võib kasvada mujalgi kui lõunaosariikide rüpes.

Sama suund jätkub ka Van Groeningeni järgmises, „Sundance’i“ festivalil premeeritud filmis „Belgica“ (2016), kus on peategelaseks üks baar (mille järgi on film ka pealkirja saanud) ning selle baari lugu esitatakse muusika kaudu.

Mind hämmastab, kui hästi te olete muusikat kasutanud „Katkenud ahela lõpus“, aga ka oma uues linateoses „Belgica“.

Felix Van Groeningen: Imelik, sest ma ei jaga muusikast kuigi palju. See on mulle filmitegemise käigus selgeks saanud. Mulle lihtsalt meeldib anda sellele filmides oluline osa ja mul on olnud õnne teha koostööd mõnede suurepäraste muusikutega.

Selles, et muusikakasutus on minu filmides nii huvitav saanud, on suur roll mu toimetajal. Üks asi viis teiseni ja avastasin end ühtäkki lavastamas teatris näidendit „Katkenud ahela lõpp“. Muusikal oli lavastuses tähtis koht ja nii pidi see olema ka filmis. Filmi kokku pannes avastasin juba käsikirja järgus, et on väga lahe mõelda muusikale juba siis, kui stsenaariumi alles arendatakse, või ka võtete ajal ja montaažis. See oli mul kogu aeg mõttes ja andis vürtsi kogu protsessile. Tundus mõttekas sama meetodiga jätkata.

Kas teid üllatas ka see, kui mitut rolli muusika filmis etendada võib?

Kindlasti. Muusika ei pea olema üksnes taustalaul, see võib ka lugu edasi viia. Püüdsin „Belgicas“ saavutada just seda. Mulle on muusika seal filmis ühtlasi selle baari hing: muusika näitab, kuidas baar muutub ja mida kangelased läbi elavad.

Kuidas on lood kõigi nende hullumeelsete bändidega, kes seal mängivad?

Need kõik said filmi jaoks loodud, viimane kui üks.

Supernimed on neil.

Tänan. (Naerab.) Minu lemmik on The Shitz. Koostöö Soulwaxiga lubas meil selle kõik filmi sisse tuua ja välja mõelda. Ostsime vaid kaks-kolm lugu ja nad lihtsalt tegid kõik ülejäänud. Soulwax tegi isegi ostetud lood ümber. Võtsin nad paati väga varases tööjärgus. Nii kaugele läksime ainult seetõttu, et nad veensid mind, et peame kõik ise tegema. Tahtsin alguses kasutada juba tegutsevaid Belgia bände ja need mingil moel üle vindi keerata. Nemad aga hakkasid vastu. Hullud inimesed, aga sellised nad ongi.

Kas film ei oleks ilma nende osaluseta samasugune välja kukkunud?

Nende tõttu sai see lihtsalt tükk maad erilisem. Mul vedas, et õnnestus selliste inimestega koos töötada. Mulle meeldib piire ületada ja neilgi tundub olevat sama eesmärk: mitte lihtsalt asi asja pärast, vaid teha parim film. Ma lähen sellest rääkides alati nii pagana emotsionaalseks. Nende usaldus ja panus oli lihtsalt hämmastav. Kuigi ka neil kasvas mingist hetkest asi üle pea ja nad tulid mulle ütlema, et film on okei, aga võib-olla tuleks monteerimisega veel veidi vaeva näha. Väikesed kaabakad. Kõik oli juba valmis, olime juba helindamise juures. Kõige hullem oli see, et mul oli endal sama tunne. Pärast seda ütlemist läksin montaažiruumi ja võtsin kaks nende lugu välja. (Naer.) Nende reaktsioon oli muidugi: „Kurat, ega me seda ei mõelnud!“

Kas oli ka hirm, et süžee võib jääda pisut liiga etteaimatavaks? Selline tavaline lugu: inimesed võtavad midagi ette ja siis hakkab kõik metsa kiskuma.

Noh, tegelikult läheb ju kõik metsa üsna kiiresti. Kaar on küll sarnane: kõik läheb hästi ja siis enam mitte. Aga nad püüavad ikka edasi, kuni ei anna enam üksteise vigu kinni mätsida – ja kõik lendab vastu taevast. Neil on väga ränk endale tunnistada, et unelm on läinud. See kaar joonistus käsikirjas täpsemalt välja. Hiljem, montaažis, oli üsna selge, kust tuleb kõigepealt kärpida – teemaarendus ja lõpplahendus.

Mida muutsite?

Tahtsin olla kindel, et ei kõnni kellegi teise jälgedes. Peab teadma, kuidas filme kokku panna, kas või ainult selleks, et oskaks need vajaduse korral koost lahti võtta. Mul on sellega endiselt probleeme. Mulle meeldib montaažis hämmastuda ja proovida uusi asju. Maagilisi asju juhtub ainult katsetades. Vahel võtad filmist midagi välja ja selgub, et seda polnudki tegelikult tarvis. Lugu ainult võidab sellest, kui tunne on olemas, aga selgitust pole. Hakkasime seda teed minema ja olime ka ise üllatunud, et tabasime lõpuks õige tunde, kuigi oled öö otsa pidu pannud. Nagu rong, mis sõidab muudkui edasi ja edasi – vähe und ja liiga palju jooki ja narkootikume. Ühel hetkel koidab arusaam, et see pole enam see, et film on muutunud millekski, mida pole keegi tahtnud. Montaažiga mängides ja asju välja võttes hakkas tunduma, et film täidab oma eesmärgi, aga täiesti ootamatul viisil.

Viitate muudkui montaažile, aga ka kaameratöö on üsna eriline. Jäin sellest lausa veidi purju.

„Belgica“ räägib ööelust ja pidi seda ka füüsiliselt väljendama. Vaatajal peaks tekkima tunne, et ta on ka ise kohal, kuigi ekraanil nähtav on kohati kuradi jube. Me ei kartnud lõpuni minna, peaasi et kõik sujuvalt voolab. Sõna „vabadus“ oli seda filmi tehes väga oluline, igas mõttes. Tahtsin eksperimenteerida ja mitte liialt lõpptulemuse pärast muretseda. Ütlesin lihtsalt, et teeme hulle asju ja proovime stseenid ühe korraga üles võtta, kui meil õige tunne peaks peale tulema. Kui asi töötab, on väga hea, kui mitte, pole hullu. Võtteplatsil oli kohati päris närvesööv olemine, sest mul oli nii palju materjali. Esimest pildirida vaadates mõtlesin, et see kõik on nii eklektiline, et ma ei saa seda filmi elu sees jooksma. Pidin monteerimise käigus selle pildirea kuidagi stilistiliselt tervikuks siduma.

„Belgicat“ oskab ilmselt hinnata igaüks, kes on kunagi baaris töötanud. Teie isal oli ka umbes selline baar. Kui suures osas põhineb see film teie enda kogemusel?

Olen oma silmaga näinud mõnd olukorda, mis on ka filmi jõudnud. Loo mõttes aga eriti ei põhine. Töötasin seal 16 eluaastast peale. Kõik need koos söömise stseenid tulevad küll meelde oma kogemusest – tõeline nostalgia. Meenub, et suurepärane õhtu võib saada täiesti rikutud vaid murdosa sekundiga. Mõned hakkavad lihtsalt kaklema, kusjuures ilma mingi põhjuseta. Kogu aeg valitses selline hullumeelne, vägivaldne õhustik. Mind liigutasid ja ühtaegu hirmutasid need hetked. See on üks osa ööelust, mis mulle üldse ei meeldi, aga mis mind siiski paelus.

Selles ongi purjus inimeste ilu: istuvad terve õhtu vaikselt, et siis pooleldi söömata võileiva küsimuses täiesti aru kaotada.

Ja veel kuidas! Oleks ju lihtne öelda, et need inimesed on täielikud jobud ja kõik. Filmi tehes ei saa seda aga endale lubada. Oleksime ju võinud vanema venna pisut ebameeldivamaks teha, aga inimestele peab tema tegelaskuju kinolinal korda minema. Tahan olla autentne ja realistlik, nii et temas ikkagi on midagi eemaletõukavat. See piir on õhkõrn. Natuke saab seda kõike monteerides küll kohendada, aga juba stsenaariumifaasis oli selge, et ei saa teha lugu kahest tropist. Me peame neist ikka hoolima ka. Ilus on see, kuidas Frank tunneb, et on huku teel, aga tajub ka seda, et ta vend pöördub temast ära. See annab ta allakäigule veelgi hoogu juurde. Ta pole siiski mingi värdjas, vaid inimene, kes kaotab kõik, millest ta on iial hoolinud, ja ka iseenda. See on palju huvitavam kui näidata kedagi, keda tahaks lihtsalt näkku lüüa.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „The Broken Circle Breakdown“, Felix Van Groeningen, 2012.