Ainukordse taastusviisi avangard

Tarmo Teder

Pikka dokumentaalfilmi Eesti Vabariigi kodanike komiteedest ja Eesti Kongressist saab vaadata 2. aprilli hommikul kell 11.05 ETVs.Minule see pooleteisetunnine tagasivaade lähiajaloo sädeinimeste tegevusele igavaks ei läinud, aga nendele, kellel pole kahekümne aasta taguse rahvaliikumisega vahetut seost ja emotsionaalseid kontakte, võib see pildistik venivaks ja tüütavaks minna. Illar Hallaste idee peale algatatud filmis juttu jätkub: tagantjärele on üles võetud ligi viiskümmend rääkivat pead, alates president Ilvesest ja Mart Laarist kuni mitmete lihtsate ja energiliste inimesteni,  kes panid omal ajal kartmatult kirja tuhandeid Eesti Vabariigi õigusjärgseid kodanikke ning sillutasid sellega tee Eesti Kongressile, kellest sai Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastaja. Sest nii tahtis vabadust ihkav rahvas, kelle hääletus volitas demokraatlikel ja omaalgatuslikel valimistel endale esindajad kongressi, mis valis omakorda Eesti Komitee ja aitas moodustada Põhiseaduse Assamblee.

Muidugi oli neil aastail kahtlejaid, kõhklejaid,  parastajaid, aja ja olude muutusis kõikuvaid kaasatulijaid jpm, aga režissöör ja stsenarist Jaan Kolberg „Rahva vabaduses” sellele amorfsele massile tähelepanu ei osuta, kuigi mõni kunagine tegija seda kartuse õhkkonda mainib. Levinuim nimetus EV kodaniku või kodakondsuse taotleja registreerimise blanketi kohta oli siis: ”sõidupilet Siberisse”. Kolbergi jt filmi kiituseks peab ütlema, et rääkivad pead on üksteisega vaheldumisi ja  teema liini järgi lõigatud, hoolikalt astendatud montaaž ei paista lonkavat ning isamaalise paatose ja muusikalise kujundusega pole üle võlli imalaks punnitatud. Kuid sellega komplimendid režiile ka lõpevad.

Filmi suurim puudus on vohava teksti ja sündmusrikka pildi tasakaalustamatus. Mahult domineerivad staatilised intervjuud, mida on püütud võttekeskkonnaga elavdada, on näha, et režissöör on vältinud kabinette, kuigi istuvaid  rääkijaid jagub hulgi. Kindel, et 20 aastat tagasi aset leidnud sündmuste kohta on alles palju-palju rohkem videomaterjali, kui seda filmi tarvis viitsiti välja otsida. Omaaegsete videote asemel näidatakse „Rahva vabaduses” aga fotosid. Õnneks on mõni tähtsam (Eesti Kongress, väliseesti kongresmenide saabumine Ülemiste lennujaama) ja vahel ka kõrvalisem sündmus siiski linti saadud ja taaskasutatud. Kuid ikkagi on elavat, liikuvat, dokumentaalset  materjali mahuliselt liiga vähe ülekoormavate intervjuude vahele pikitud. Ilmselt pole viitsitud piisava innuga jälgi ajada. Selle asemel on osavalt ekspluateeritud suurendusega pealesõite fotodele või fotodel paiknevatele figuuridele (nt Jüri Kuke puhul). Kodanike komiteede tähtsamate tegijate puhul on põgusalt püütud anda ka isiku põgusat portreed. Näiteks Eve Pärnaste puhul on esitatud tema fotosid lapsepõlvest kuni Tartu ülikooli sotslabori lõpuni  ning võetud ka ema Leida Pärnaste (kes registreeris üle tuhande kodaniku!) kommentaare.

Aga miks pole suurendusse töödeldud seda videot, kui Eve Pärnaste Eesti Kongressi lõpus, kui oli valitud Eesti Komitee, lilled käes, kontserdisaali laval nutma puhkeb? Tema südames oli Eesti Vabariik siis taastatud, see oli vahest tema elu tipphetk. Miks siis mitte suurendada suure tegija pisaraid? Ja ega tema neil kahekümne aasta taguseil märtsipäevil Eestis ainus  pisarapoetaja olnud, Eesti Kongressi ja selle valimiste asjus nõristasid rõõmu siin sajad ja sajad vabaduse ihkajad. Ja rahvas saigi oma vabaduse. Nüüd aga õhutatakse paljuski Euroopa (Skandinaavia) demokraatia poolsunniviisilise impordiga uut kodanikuühiskonda ja teiselt poolt tahetakse seda nagu ohjata, s(t)imuleerida. Vallavalitsuse ja -volikogude tegelinskid üritavad külaseltse ja muid MTÜsid oma lõa  otsas tantsitada, maakate mõtteid kontrolli all hoida ja neid suunata. Tõelise, Šveitsi või Norra vaimus kodanikuühiskonnani on Eestis veel pikk tee, mida käiakse aastakümneid.

Üldiselt „Rahva vabaduse” tehnilise teostuse üle nuriseda ei saa, režissöör on materjali ladestusse uppumise asemel sellest omal kombel nipitades justkui välja ujunud. Kuid filmis lastava teksti maht ja aktiivne pildistik on omavahel sügavalt haigutavas disproportsioonis.  Kuigi kultuurkapital „Rahva vabadust” ei toetanud, ei lõhna film nn tellimusfilmi järele, sest võib eeldada, et selle filmi järele on laiaskaalaline ühiskondlik nõudlus. On ju kodanike komiteede näol, kus osalesid ühel või teisel viisil tuhanded Eesti inimesed, tegemist unikaalse kodanikualgatusliku liikumisega ka maailma mõõtkavas. Filmi on rahastanud suuremas jaos Haridus- ja Teadusministeerium, Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK), SA  Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu, Gerhard Körberi Fond Rootsist ja Tunne Kelam omast taskust. „Rahva vabadusel” on ka hea sisuline raam, algusest tingitud kaheastmeliselt sulguv sümmeetriline kompositsioon, mis peegeldab filmi algust: tühjas Rohuneeme kabelis isamaa vabaduse palvust pidav pastor Jaan Tammsalu ja siiras neiu Liset Marleen, kes ütleb südamest lihtsaid sõnu, mida tuleb 20. augusti klubile  vist nende surmani kõrvu korrutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming