Ainus lähedus on eneselähedus

Mathura

Lähedus endaga, enese sügav tundmine, on ainus võimalik lähedus, mida filmi „Hing kinni” põhjal tasub otsida. Surmamõistetu ja tema vanglaarmuke paisutavad südant. KAADRID FILMIST

Kim Ki-duk ehk Kiduk Kim (korealased tavatsevad kirjutada perenime esimeseks) on filmilavastaja, kes on üpris kiiresti tõusnud üheks Mandri-Aasia tunnustatuimaks filmiloojaks ning kelle ükski linateos ei möödu tähelepanuta. Kas või siis seeläbi, et režissöör on keeldunud oma uut filmi Koreas esilinastamast enne, kui tema eelmine töö „Aeg” on saanud autori kodumaal vähemalt 200 000 vaatajat. Oma uues töös „Hing kinni” jutustab ta vaatajale loo surmamõistetud mehest ja tema endisest armukesest, kes elab nüüd teise mehe ja lapsega, ent kelle südant piinavad endiselt tundelootused vana armastatu suhtes. Kuuldes uudistesaatest, et viimane on endalt korduvalt püüdnud vanglas elu võtta, otsustab ta minna teda külastama. Jääb mõneti ebaselgeks, kas ta teeb seda kaastundest lootusetust kogeva mehe vastu või hoopiski otsimaks asendust oma igapäevasele kinnikiilunud suhtele. Loole lisab nüanssi kaasvangi homoarmastus surmamõistetu vastu.

 

Talvine maastik ja külmad suhted

Kim Ki-duk on uues filmis loobunud varem kasutatud müütilisest elemendist, mis oli iseloomulik näiteks teostele „Vibu” ja „Kevad, suvi, sügis, talv…”. „Hing kinni” on igati realistlik ja püütakse näidata inimsuhete probleemsust ja ilustamata palet. Kui siin müütilisust ka leidub, siis vaid õrna vihjena murtud tiivaga ingli skulptuuri näol, mida naispeategelane filmi käigus vormib ja mille ta lõpuks haamriga purustab. Muus osas on Ki-duki film muide väga lähedane Türgi kaasaegse filmiloome ühe juhtfiguuri Nuri Bilge Ceylani värskeimale linatööle „Kliimad”. Raske uskuda, et Kim Ki-duk Ceylanilt mõõtu oleks võtnud, ent nii „Kliimade” kui „Hing kinni” maastikud on eeskätt talvised, külmad, tühjad ja unistusetud rõhutamaks inimsuhete jäisust ja lootusetust. „Hing kinni” on küll pisut helgem (kuigi raske oleks seda nimetada helgeks filmiks), ent üldiselt väljendub siiski mõlemas filmis pettumus inimsuhetes, nägemus nende möödapääsmatust rahuldamatusest. Ceylan mainis, et tegi selle filmi sügavast pettumusest meessoos, Kim Ki-duk on väitnud, et ta film on inimsuhete vaat et talumatust keerukusest.

Kahte nimetatud filmi ühendab seegi, et mõlemal puhul on tegu tehniliselt perfektse tööga: kaadrid on täpselt komponeeritud, terviku struktuur on hoolikalt läbi mõeldud, iga stseeni koloriidis on tajuda autori teadlikke valikuid ning lisaks kõigele teadvustavad näitlejad neile antud ülesandeid väga hästi. Muu hulgas mängivad mõlemas filmis näitlejatena kaasa lavastajad ise. Ja ometigi, hoolimata meisterlikust vormilisest teostusest, jäävad mõlemad filmid oma kunstiliselt väärtuselt pigem keskpäraseks.

Keskpärasust põhjustavaid tegureid on mitu. Inimsuhete keerukus ning erksuse ja elevuse kadumine pikaaegse kooselu korral on iseenesest teemad, mida tänapäevases filmis ja kirjanduses on käsitletud tihti. Kim Ki-duki loodud pilt kasutab küll uut laadi olustikku ja mõnevõrra äärmuslikumat süžeed (osa filmi tegevust toimub lõppeks vanglas), ent sisuliselt erineb see senisest teemakäsitlusest vähe. Film tõdeb taas pigem probleemi paratamatust kui analüüsib selle lahendusvõimalusi. „Hing kinni” on ses mõttes samamoodi fatalistlik nagu „Kliimad”. Filmis on küll näiliselt rohkem realismi kui roosas imepildis, mida loovad mitmed peavoolu filmid ja muusika, ometigi on inimsuhted, nii nagu „Hing kinni” neid esitab, suur etendus. Ükski tegelaste reaktsioon ja emotsioon ei ole päris lõpuni tõsiseltvõetav. Ehkki nad näivad otsivat tõelust, mis nende siselõhesid leevendaks, jääb mulje, et otsitakse valest kohast. Seetõttu on kõik mäng: mängitakse kas kannatajat, masendunut, hullunut, lootuse kaotanud või tuimaks muutunud argiinimest. Teatraalsust rõhutab eriliselt karaoke-show, mille naine muidu kaledas vanglaruumis armastatud vangile esitab. Isegi kirg ja tõmme, ja isegi seks on vaid näitlemine, teesklus, kust ihaldatud tõelust ei avane. Niisamuti on abielumehe viimase hetke kirepuhang võlts, isegi kui ta silmist paistab välge, mis tahaks väga, et vähemalt see kihk kohtaks tõelisust. Ent seda ei juhtu. Siiski tundub, et kõik eelnimetatu ei tulene mitte kehvast näitlemisest, vaid vastupidi, heast näitlemisest vastavuses režissööri korraldustega. Sedasi edastub viimase ettekujutus inimsuhete loomusest.

 

Iga hingetõmbe väärtus

Kõige huvitavam ja rohkeid tõlgendusvõimalusi pakkuv on filmi finaal. Naise viimasel külaskäigul jäävad tema seaduslik kaasa ja laps õue lumega mängima. Samal ajal kui naine püüab surmamõistetuga üheskoos sooritada enesetappu − „imeda” lõputu suudlusega end ja armastatut hingetuks −, ehitavad ta mees ja laps õues lumememmesid. Paradoksaalselt on just viimase ülilihtsa olukorra pretensioonitus esimene hetk, kus avaldub tõelus. Nimetatud kaks tegelast avastavad, et on olemas ka midagi nii lihtsat nagu lumepallide loopimine ja lumememmede ehitus ning sellest piisab, et kogeda rõõmu ja kergendust. Selles lihtsas hetkes ongi inimesed ühtäkki päris, nende tõeluseiha, mis muidu kuidagi rahuldavat väljundit ei leidnud, leiab nüüd justkui jõupingutusteta teostuse. Unustatakse enesemääratlus, unustatakse ka suhterollid ning inimesed lihtsalt on. Siitpeale muutub filmi vallanud rusutus unenäoks, millest tegelased justkui ärkavad, unustades varasema.

Kui kogu eelnenud loos püüavad tegelased võtta endalt hingamist ja lahkuda elust, siis nüüd teadvustatakse pigem iga hingetõmbe asendamatust. Iga hingetõmme on liiga väärtuslik, et seda raisata. Ja mis veelgi olulisem: ilmneb, et lähedust, mida kogu filmi jooksul otsitakse väljastpoolt, teistelt, ega suudeta leida, tuleks otsida hoopiski enesest. Lähedus endaga, enese sügav tundmine, on ainus võimalik lähedus, mida filmi „Hing kinni” põhjal tasub otsida. Kaudselt kinnitab Kim Ki-duki film seega ka vene filmiklassiku Andrei Tarkovski väljendatud tõdemust inimsuhetest: „Me elame ekslikus maailmas. Inimene on sündinud vabaks ja kartmatuks. Kuid meie ajalugu seisneb soovis peita ja kaitsta end loomuse eest ning see sunnib meid üha tihedamini üksteise külge liibuma. Me suhtleme mitte sellepärast, et see meile meeldib, ega sellepärast, et saada suhtlemisest rahuldust, vaid seepärast, et poleks nii hirmus. Tsivilisatsioon, kus inimsuhted on rajatud sellisele põhimõttele, on ekslik.” (Tsitaat raamatust „Kummardus Andrei Tarkovskile”, Tallinn 2001.)

Ometigi selget meeleolu ja tonaalsuse muutust Kim Ki-duki filmis ei toimu ning eelmainitud sõnum jääb kandma pigem taustarolli. Siin ei vallandu kirkust ja sundimatut nüansseeritust, mis on aasia kinos olnud omane inimsuhete käsitlustele näiteks vietnami lavastaja Tran Anh Hungi filmides „Rohelise papaia lõhn” ja „Kesksuvel”. Kim Ki-duki linateose lõpetab vangi hingetuks jäämine kaasvangi käe läbi ja tema pisarate all. On paraku nii, et mõne inimese hing ei pääsegi valla.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming