Ajarännak Ernst Lubitschi maale

Mart Rummo

2. – 8. juunini peetakse Katariina kirikus Ernst Lubitschi filmide festivali. Külma vambina tuntud Greta Garbo ja Melvyn Douglas režissöör Ernst Lubitschi „Ninotchkas„. KAADER FILMIST

PÖFFil ja Goethe instituudil on viimastel aastatel kujunenud välja tore ühistraditsioon: näidata suveõhtuti Tallinna vanalinnas Saksa filmiklassikat. Rahvast on oma filmidega kokku meelitanud nii tummfilmi-isakesed Fritz Lang ja Friedrich Murnau kui ka sootuks hilisemad vennad, uue laine harjal ratsutanud Werner Herzog ja Rainer Werner Fassbinder.

Ernst Lubitsch, tänavune väljavalitu, torkab eeltoodute seas teravalt silma. Esiteks juba selle paradoksi poolest, et kuigi Eestis on ta nimetatud režissööride seas ilmselt kõige vähem tuntud, on teisel pool maakera asjalood vastupidi – oma eluajal oli Lubitschil USAs märksa suurem austajaskond kui teistel sakslastel kunagi. Teiseks eristub Lubitschi filmilooming selgelt ülejäänute omast nii sisult kui ka toonilt. Suurem osa tema teostest kujutab endast elurõõmsaid ja vallatuid komöödiaid, mil pole sihiks ahvatleda publikut vaatama sügavale iseenda sisse ja vaagida elu mõtet, vaid lahutada rahva meelt parimal võimalikul moel ja panna vaatajail silmad särama.

Ernst Lubitsch (1892–1947) sündis ja kasvas juudi soost vanemate neljanda lapsena Berliinis. Ta ei soostunud üle võtma ema-isa rajatud rõivaäri, kiikas hoopis kaunite kunstide poole ja võeti juba enne 20. sünnipäeva legendaarse teatrimehe Max Reinhardti truppi näitlejaks. Lühike kasv ja erilise meheilu puudumine tegid žanrivaliku lihtsaks ning Lubitsch tõestas end kiirelt andeka koomikuna nii teatrilaval kui ka kinoekraanil. Näitleja elukutsest tõelist rahuldust leidmata proovis ta aga kätt ka lavastajana ja väntas 1910. aastate keskpaigas rea lühikomöödiaid, enamasti seal ise kaasa mängides. Nende sekka kuulub ka Tallinnas linastuva retrospektiivi avateos, kolmveerandtunnine film „Ma ei tahaks olla mees”, kus Lubitsch flirdib oma aja kino kohta õige julgelt soorollidega ning laseb meheks maskeerunud neiuna särada oma tollasel lemmiknäitlejannal Ossi Oswaldal.

Publikut köitis Lubitsch ka oma esimese sünge draamaga, 1918. aastal valminud õuduslooga „Muumia Ma silmad”, kuid tõeline kuulsus koitis talle vastusena kümnendi lõpus vändatud täispikkadele ajaloodraamadele „Madame Du Barry” ja „Ann Boleyn”. Viimati nimetatu jõuab ekraanile ka Tallinnas. See on tummfilmiajastu üks suurejoonelisemaid spektaakleid, mis torkab silma nii äärmiselt dünaamiliste ja luksuslike massistseenide kui ka värvikate üksikrollidega. Filmi nimiosalisest enamgi tõuseb tujuka ja hedonistliku kuninga Henry VIII rolliga esile Emil Jannings, üks Saksa filmiajaloo suuremaid staare. Peaaegu kahetunnine kestev oopus on läbinisti hästi pingestatud ja suudab vaatajat köita lustakast algusest troostitu otsani.

Nii „Madame Du Barry” kui ka „Ann Boleyn” jõudsid juba 1921. aastal ka USA kinolevisse, tegid seal korraliku kassa ja valiti New York Timesi koostatud edetabelis aasta 15 olulisima linateose hulka. Kiirest edust tiivustatuna ja ratsa rikkaks saanuna rajas Lubitsch oma isikliku produktsioonifirma ja põrutas suurt kala püüdma Ühendriikidesse, kus filmitööstus seisis märksa kindlamail jalul kui kodusel Saksamaal. Esimene, 1921. aastal tehtud dessant üle Atlandi lõppes küll edutult, kuid juba aasta hiljem õnnestus Lubitschil Hollywoodis kanda kinnitada ning sõlmida Warner Brothersiga kolmeaastane leping, mis kindlustas lavastajale täieliku kontrolli stsenaariumiarenduse ja näitlejate valiku üle. Vändanud mitu terast ja vabameelset suhtekomöödiat, haaras ta helifilmi võidukäigu saabudes kinni muusikaližanrist ja võitis rahvahulkade südame muusikaliste komöödiatega, mille üks ilmekas näide on Tallinnas linastuv „Lõbus lesk” (1934).

Muusikal ei jäänud siiski Lubitschi ainsaks leivaks, samal ajal jätkas ta sõnalavastustega, üllatades oma austajaid korduvalt ootamatute võtete ja riskantsete teemadega. Tallinna retrospektiivis esindavad lavastaja originaalset lähenemist 1939. aasta menukomöödia „Ninotchka”, kus seni külma vambina tuntud Greta Garbo austajad nägid oma iidolit esimest korda rõõmsameelse ja südamliku olendina, ja Teise maailmasõja päevil vändatud satiiriline draamakomöödia „Olla või mitte olla”, kus Lubitsch ilmutas üle pika aja karmi ja kriitilist suhtumist inimajaloosse ja ühiskonda.

1948. aastaks, kui Lubitsch juba mitmenda infarkti tagajärjel hinge heitis, oli ta jõudnud suhteliselt lühikese karjääri jooksul lavastada üle 70 mängufilmi (lühifilmid kaasa arvatud) ja pälvida Ameerika Filmiakadeemialt au-Oscari „25aastase panuse eest filmikunsti”.

Jääb vaid küsimus, kas Lubitschi loomingut saab üldse liigitada Saksa filmiajaloo alla või on tegu kosmopoliitse ja pidetu Hollywoodi kergelt ununeva masstoodanguga? Sellele annab üsna hea vastuse retrospektiivile lisatud uudisteos, mullu valminud pea kahetunnine dokfilm „Lubitsch Berliinis”. Siin meenutavad lavastajat ja tema loomingut Lubitschi järeltulijad, kunagised kolleegid ja praegu tegutsevad filmiinimesed. Kuigi need mälestused ajuti omajagu erinevad, ei ole režissöör Robert Fischer üritanudki neid ühitada ja viimset tõde välja selgitada, vaid jätab igaühele õiguse oma tunnetele ja mälupiltidele. Ja üks, mis kõigi jutust ühtemoodi välja koorub, on veendumus, et olenemata Lubitschi rahvusest, isamaast ja tegutsemispaikadest, oli tema puhul tegu tõelise filmigeeniusega, kes oma loomingus mitte ei laveerinud kunsti ja ajaviite vahel, vaid ühendas need lahutamatuks tervikuks.

Igatahes passib säärane, ühtlasi intelligentne ja kergemeelne retromeelelahutus, mida PÖFF Tallinna rahvale pakub, juuniöösse justkui sukk saapasse. Ja filmifriikidele on see nagu vanavanemate fotoalbum, mis laseb tunnetada nii aegade sidet kui ka mingil põhjusel katkenud sidemeid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming