?alandad pilgeni kefaale täis

VAAPO VAHER

Hiljuti suri vanake Nikita Bogoslovski (1913 ? 2004), nõukogulik hiilgav laulumeister, kes komponeerinud ka hulga ülipopulaarseid meloodiaid filmidele, ühtekokku 119. Surmateade imbus ka meie pressi. Näiteks Eesti Päevaleht teatas, et Bogoslovski olnud sõjalaulu ?Pime öö? autor, mis kõlanud filmis ?Kaks sõdurit?. Täpsustaksin, et siiani on laulu pealkirjaks eesti keeles olnud ?Pimedal ööl? (näiteks Georg Otsa või ansambli Lindpriid esituses) ja filmi pealkiri on tõlkes kõlanud ?Kaks võitlejat? (?Äâà áîéöà?). Kuid see pole oluline. Sootuks põnevam on teada, et selles filmis kõlas veel üks lauluke, mille populaarsus pole vene rahva seas sugugi väiksem kui ?Pimedal ööl?, ent mille ametlikust propageerimisest nõukaajal hoolikalt hoiduti. Linatöö ?Kaks võitlejat? filmiti viimase suure sõja aegu re?issöör Leonid Lukovi poolt Lev Slavini jutustuse järgi. Lukov on tuntud ka kui filmi ?Suur elu? (1940-41) lavastaja. See töö, iseäranis selle teine seeria, sai stalinismi päevil ägeda kriitika osaliseks, filmi teine jagu pääses ekraanile alles 17 aastat hiljem. Sellelegi filmile oli muusika komponeerinud Bogoslovski ja tema helindeile visati perteilises kriitikas nina peale ?kõrtsilikku melanhooliat?. Niisiis, ?Kahe võitleja? tegemisel olid Lukov ja Bogoslovski taas koos ja sedapuhku läks õnneks, partei oli rahul ja rahvas vaimustunud. Filmis kõlanud kaks laulu maskuliinse sarmiga Mark Bernesi suust levisid aga kärmelt piirist piirini. Ehkki see teine laul intiim-patriootilise ?Pimedal ööl? kõrval oli diametraalselt midagi muud. Juba laulu nimi kõlas justkui allilmalik salasläng: ?Øàëàíäû ïîëíå êåôàëè?, mis tõlkes kõlaks ??alandad pilgeni kefaali täis?, kusjuures ?alanda tähendab Musta mere kaluripaati ja kefaal seal püütavat kalaliiki. Meloodias lõid välja Odessa platnoilaulude intonatsioonid ning ehkki laulusõnu kandis justkui üksnes lõunamaise kalurielu eksootika, adus rahvas selles otsemaid sugestiivset vargapoeetikat, vanglaasukate unistuslikku lürismi. Igatahes sai ??alandadest? tuntud platnoiviis, mida suure impeeriumi lugematud kriminaalid undasid aastakümneid ja Mark Bernesi arvati traataedade taga, oma poiste hulka.

Niisiis, täiesti ootamatult kerkisid ühe filmi kaks laulu teineteisele ideeliseks konkurendiks. ?Pimedal ööl? kujunes ofitsiaalselt soosituks, riigiraadiost lõppematult kostvaks nostalgiliseks sõjalauluks, mida veteranid kähistavad liigutatult siiani. ??alandad? kajasid aga vangilaagreis tsifiiriklaasi taga, seda laulsid vintis näitlejad ja muud intellektuaalid oma olengutel, tudengid ebamugavais ühikais.

Mõlemad laulud on omas laadis kunstiliselt suurepärased, ehkki mina huligaanina eelistan teadagi ??alandasid?. Olen mõtisklenud, et miks lasti patriootilisse sõjafilmi seesugune muusikaline rööbitus. See ei saanud olla üksnes autorite salasepitsus, nende kiindumus Odessa pätimütoloogiasse. Haistan asja taga riiklikku tellimust või vähemasti sooja sanktsiooni. Suure sõja puhkedes lasti rindele ju suurel arvul vabatahtlikke kriminaalvange, neile loodi justkui võimalus mõsta vaenlase verega hingelt oma patud. Tegelikult lubati neil laagriürbid sõjamehe mundri vastu vahetada teadagi vaid seepärast, et vajati suures kvantumis kahuriliha. See platnoilaul innustavas sõjafilmis võis olla määratud neile nõukogude vormis võitlevaile krimkadele, et nemadki oma emotsioonidele ja võitlusvalmidusele toitu leiaksid.

Sõja lõppedes algas aga otsemaid igasuguste kõrvalmõjude väljajuurimine nõukogude kunstist. Platnoikultuuri levitaja, rahva lemmik Mark Bernes sattus turmtule alla. Koguni muusikaklassik Georgi Sviridov osutas Pravdas näpuga süüdistavalt Bernesi poole: ?Just tänu sellele näitlejale on toimunud vargaromantika jäle taassünd.? Viiekümnendail kirjutati: ?Mark Bernesi miljonilistesse tiraa?idesse ulatuvad heliplaadid on labasuse tipp.? Tema kohta öeldi ?mikrofonilaulja? ja ?restoranihääl?. Ent kõige hullem, ükski re?issöör ei usaldanud teda kutsuda enam filmidesse. Elu lõpul sai ta mõne pisirolli üliharva, sekka tuli aastakümme, kus ta võtteplatsilt üldse eemal hoiti. Hru?t?ovi väimees Ad?ubei lasi Bernesi tümitada ajakirjanduses, sest tema ja Marki vahel oli kunagi intrigeerivalt seisnud kaunis filmitäht Tatjana Piletskaja, toona oli diiva valinud hetkeks Bernesi.

Erinevalt Bernesist ei olnud Bogoslovski norutav või hingevõttev figuur. Temas peitus ka ätina närtsimatult nooruki seiklushimu, ta on aegade jooksul loonud hoogsa muusika ka põnevusfilmidele ?Aarete saar? (1938), ?Saladuslik saar? (1941), ?Viieteistkümneaastane kapten? (1946), ?Peata ratsanik? (1973). Aga äkki polnudki see romantikajanu, vaid helimeistri salahimu teha lõpuks ära Dunajevskile, kelle musa poistefilmis ?Kapten Granti lapsed? tasemelt ikka veel löömata. Elu on üks paradokside sõlm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming