Ameerikalik Eesti

Vootele Hansen

Tarand, laama ja Hiina veduriviles President on järgmiseks viieks aastaks valitud. Kommentaatorid on jõudnud nii nuriseda kui ka rõõmustada erakondade koostöövõime üle. Vähem on olnud juttu, et oskus kokkuleppele jõuda on olnud pigem tavapärane kui harukordne. Nii oli see 1999.  aasta eelarve kärpimise ajal, viimaste aastate kulude vähendamisel ning, mis kõige tähtsam, ka kakskümmend aastat tagasi. Valimistulemus oli ootuspärane ja nii mõnegi inimese arvates esitati vastaskandidaat vaid presidendi valimiste eelse väitluse tekitamiseks. Arutelu on demokraatia vältimatu tingimus, ent paljud on seda meelt, et publiku lõbustamist oli debatis rohkem kui arutelu. Nad iseloomustavad kampaaniat  sõnaga „ameerikalik”, kusjuures ameerikalik oli kodu-Eestis kasvanud kandidaat, kes esindas lähenemisviisi, et president võib olla naabertänava poiss. Ent mida me ikkagi mõtleme „ameerikalikkusena”?

       

Tuntud on Ameerika kahevõitlus, kus halva liisu tõmmanu peab ise enda elu lõpetama, kuid ega see erine oluliselt vene ruletist. Ameerika mäed on hinnatud atraktsioon lõbustuspargis, kuid Tivoli on tuntud meelelahutuskoht siinsamas Läänemere ääres. Ameerika jalgpall on jõulisem kui Euroopas ja Ladina-Ameerikas mängitav, kuid ragbi tekkis Inglismaal ju ülemöödunud sajandil.  Nii ei ole jõuline meeskonnamäng ameeriklaste monopol.     

1932. aasta „Eesti entsüklopeedias” iseloomustati angloameerika kirjandust järgmiselt: „Vähem komplitseeritud vorm ja  maailmavaade, peaaegu viimase ajani suurem moralism, lihtsam tundeelu, praktilist värvi idealism – ka sentimentaalsuse – suurem esiletung, dekadentsi suhteliselt harv esinemine – välja arvatud paaril viimasel aastakümnel –, rahvapärane huumor ja realism on üldiselt olnud selle mõõtuandvaid jooni”. Võrreldes inglise kirjandusega, puuduvat tollase arusaama järgi angloameerika kirjanduses lai ja sügav kultuuriline taust. Tundub,  et too kaheksakümne aasta tagune kirjeldus sobib paljude arvates ka tänapäeval iseloomustama nii mõndagi ameerikalikku.   

Ameerikalikuks on peetud mitmeid nähtusi ka Eestis, olgu siis meelelahutuses või näiteks sotsiaalkindlustuses (kus põhimõtteks olla, et riik aitab seda, kes end ise aitab). Mida võib siis meil, eestlastel, olla sarnast ameeriklastega? Esmalt tuleb meelde riigikiriku puudumine. Ühendriikides ei ole  riigikirikut sealse religioossuse pärast. Uude Maailma läksid Euroopas tagakiusatud usulised vähemused, kes võtsid uut kodu tõotatud maana, kus üles ehitatav ühiskond annab eelaimduse ja -kogemuse elust Uues Jeruusalemmas. Nemad, kes olid selja taha jätnud monarhismi, seisuslikkuse, sinekuurid, kamariljad ja õukonna intriigid, kõik Vana Maailma pahelisuse, valvasid kiivalt selle järele,  et keegi ei saaks mingeid eesõigusi. Eestis kaotas riigikiriku (selleks oli õigeusu kirik) ja sallitud provintsikiriku (evangeelne luteriusu kirik) eesõigused vasakpoolne Asutav Kogu, kes kärpis ka üksjagu kiriku ülalpidamisallikaid. Usust sai eraasi. Põhja- ja läänepoolsetel naabermaadel püsisid riigikirikud läbi eelmise sajandi.         

Teine sarnasus meie ühiskonnas on seisuste puudumine. Asunikud sealpool Atlandi ookeani ei soovinud anda kellelegi seisuslikke eesõigusi. XIX sajandi esimesel poolel sealsete vanglatega tutvunud Alexis  de Tocqueville kirjutab ameeriklaste kohta, et nood eelistavad pigem võrdsust orjuses kui ebavõrdsust vabaduses. Võrdsus väljendub ka nende ühetaolises teenetemärkide süsteemis. Meie püüdsime esmalt hakkama saada ordeniteta, kuid siis võtsime oma teenetemärkide klassid seisuslikust ühiskonnast, kus lihtrahvale on medalid ja parematele kõrgemad järgud. Kuid nähtavaid sümboleid ihatakse ka seal.       

Üks Ameerika eestlane on mulle öelnud, et aadlitiitlit asendab mitmes kompaniis töötajale antav direktorite tualettruumi  võti, mida siis möödaminnes töökaaslastel näha lastakse. Kui ülemseisuse puudumine on modernsuse näitaja, siis on Eesti ühiskond modernne ühiskond. 1920. aastal oli ka eestlaste võrdsuse ihalus võib-olla üks põhjusi, miks riigipea institutsiooni ei loodud. Paraku selgus, et riigivanem, kes valitsust juhtis, sarnanes liialt mõisavalitsejaga, kelle juures käidi kauplemas rendimaksete, metsaraie jm igapäevase üle.  Otsustati, et hea on, kui riigil on ka pea, kes ei osale igapäevases poliitilises lehmakauplemises ametikohtade, eelarve, eelnõude toetamise jms pärast, vaid tuleks aeg-ajalt, ütleks kaaluka sõna oleviku ja tuleviku sihtide kohta, tunnustaks tublisid ja laidaks laisku. Riigipead ei pea iga päev nägema ja kuulma, ka mõisaisand võis pikalt ära olla, kuid ta oli olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming