Annan sulle oma vikerkaare

Täna algaval HÕFFil linastub kolm tähelepanuväärset naisrežissööri filmi, kus juttu nõidadest, rasedusest, kannibalismist ja lastest.

ANNE VETIK

Üks mu lemmikfilm HÕFFil nähtutest on „Teispool musta vikerkaart“.1 Selleski linateoses suhtles kurjusega ja sai sellest jagu tugev naine, kuigi tegemist oli kindlasti teistsuguse karakteriga kui need, kes tegutsevad tänavusel žanrifilmi festivalil linastuvates naisrežissööride filmides. Kui filmihuviliste feministide alaline mure on olnud naistegelaste puhul igasuguse isikliku agenda puudumine (sel põhjusel osutus näiteks „Paterson“ mulle umbes poole peal väljakannatamatult igavaks), siis „Armastuse nõias“, „Evolutsioonis“ ja „Raseda raevus“ tegutsevatel naistel on agendasid, väga erinevaid agendasid seejuures, küllaga.2 Ka Bechdeli testi läbivad kõik kolm edukalt: ei räägita ainult meestest või meestega. Ja milleks nende banaalsete tüüpidega üldse rääkida, kui saab suhelda Öökuningannaga tarokaartide vahendusel ja loodetega täitsa niisama.

Suhetest nõiakuuli prisma kaudu. Kõige trendikam nii esteetiliselt kui ka sisuliselt on etteantud kolmikus Anna Billeri autorifilm „Armastuse nõid“. Nõiakunst on praegu popkultuuris kuum teema ning see mood on jõudnud isegi Eestisse – kui ei usu, sirvige ajakirja nimega Sensa. On ilmunud ka Müürilehe esoteerikale pühendatud number. Võin täie kindlusega öelda, et käbinäärmed on helisema pandud ja nõiad on siia kohale jõudnud. Kahtlustan, et nõiakunst jääb seoses ühiskonna keskaega tagasivajumisega ja nn tõejärgse ajastu saabumisega moodsaks teemaks päris pikaks ajaks. Kuidas sa muidu võitled justkui Saatana enda korraldatud, igasugust loogikat ja humanismi välistavate kas prolife- või prochoice-pikettidega (olenevalt sellest, kummal pool barrikaade olla), kui mitte vanade heade voodoo-nukkude ja kehavedelikke nõudvate rituaalide abil. Bioenergeetika treeningute, naiseliku väe äratamise kursuste ja muude vabastavate hingamiste populaarsus on märk, et naised on asunud hõrenevas reaalsuses toimetulekuks otsima abivahendeid teispoolsusest.

Viimased viissada aastat on sõna „nõid“ olnud kasutusel eelkõige pahelisuse märkimiseks ja sõimusõnana. Vana nõid on naine, kes ei saa olla oma ea tõttu ihaldusobjekt ega ole ka nõus pühenduma traditsioonilisele vanaemalikule tegevusele (Kübaramoor). Kuradi nõid on naine, kes suure tõenäosusega ülbitseb patriarhaadi esindajatega, kasutab näiteks oma seksuaalsust nendega manipuleerimiseks (leedi Macbeth). Või ollakse siis niisama nõid, naine, kes jätab toa koristamata, ei allu hästi käsklustele, soovib saada sama palju palka kui mehed (keskmine feminist). Nüüd on selle sõna tähendus muutumas: nõid on tänapäeval keegi, kes on ühenduses looduse, iseenda ja teispoolsusega, keegi, kellele allub nii mateeria kui ka kõrgustes hõljuv eeter. Suure tõenäosusega loeb ta ultramoodsat Sabat Magazine’i ja jälgib mõnda sadadest moodsale nõiakunstile pühendatud Instagrami ja Tumblri kontodest. Võimalik, et ta müüb omaloodud talismane kohalikus kristallipoes, nii nagu teeb seda „Armastuse nõia“ kangelanna Elaine.

Nõia kõige olulisem jõuallikas on tema gender ja seksuaalsus – need oskab Elaine suurepäraselt ära kasutada. Peensusteni lihvitud tehnikast ei pruugi siiski piisata eesmärkide saavutamiseks, kui eesmärk on liiga laialivalguv. Armastus ja võim ei ole üks ja sama ning armastuse jõud võib käia üle isegi nõiast endast. Antud asjaolu tasub meelde jätta kõigil praktiseerivatel nõidadel, kes ei taha lõpetada (armu)lõkkel, vaid oma konvendi direktrissi, tegelikkuse valitsejanna ja mõne eduka investeerimistotu elukaaslasena.

Badass naisi tuleb järjest juurde. Mõnel juhul askeldavad nad ekraanil elegantselt verelainetel surfates, nagu teeb seda Alice Lowe’ kirjutatud ja lavastatud „Raseda raevus“ antikangelanna Ruth režissööri kehastuses (olles seitsmendat kuud rase). Kaader filmist

Kust tulevad lapsed? Lucile Hadžihalilović on ristanud „Evolutsioonis“ merebioloogia õpiku põhikooli õudusjuttudega sellest, mis toimub arstitädi kabinetis, ning visualiseerinud selle lainetava kompoti XIX sajandi prantsuse realistlikult maalikunstilt võtteid laenates. Vaenlasteks ja päästjateks on selles loos naised elava 3D-printeri rollis, emad, kes määravad pisikesel saarel elavate poiste eksistentsi. Poisid on ligikaudu selles vanuses, kui küsimus, kust tulevad lapsed, on järjest aktuaalsem. Film ei anna sellele vastust, kuid jätab kõigile progressiivselt meelestatud vaatajatele lootuse, et kusagil on olemas paralleeldimensioon, kus naised ei pea üksi inimkonna tuleviku eest vastutama.

Olenemata sellest, kas tänapäeval on elu alustamiseks vaja ühte või kahte indiviidi ja kas uus inimene küpseb tuubis või emakas, võime olla kindlad, et kunagi ammu sai seesama elu, mis päädis homo sapiensiga, alguse (mere)vees. Piirava ja ühtlasi väljakutsuva ookeaniga, mis saart ümbritseb, on seotud algused ka Hadžihalilovići filmis. Vesi on siin naiselik stiihia: võimalik, et kusagil merepõhjas ootab poisse imekaunis ja alati truu punajuukseline merineitsi, halvemal juhul näkk, kellega tutvumine võib lõppeda fataalselt. Naiselikuks elemendiks peeti vett ka näiteks Tudorite-aegsel Inglismaal: väidetavalt on naise organismi mehe omast suurem vedelikusisaldus üks naise alatuse, patule avatuse ja litsakuse põhjuseid.

Kaks ühe hinnaga. Pikemat aega tegeleti õudusfilmi ja trilleri ristandeis põhiliselt sellega, mida kardavad mehed, ehk laias laastus kastratsiooni ja kõigega, mis keeldub allumast ega ole teaduslikult seletatav, ning naisevastase vägivalla glamuursena näitamisega. Parim näide on siinkohal klassika, nagu näiteks „Deliverance“.3

Üks väheseid lavastajaid, kes on peavoolufilmis trilleri võtmes meeldejäävalt ja süvitsi uurinud mehe hirme, maskuliinsust kui sellist ja mehe rolli muutuvas maailmas, on Clint Eastwood. Tema on aga suundunud põlvkondadevahelise draama viljakatele põldudele ja koos temaga paistab filmimaailmast olevat kadunud ka läbinisti badass meeskarakter. Muidugi leiab ka vastuväiteid, näiteks „Bone Tomahawki“4 näol, kuid siin on tegemist puhtakujulise hommage’iga, mis ei anna filmikunstile ja arutelule mehelikkuse üle midagi uut juurde. Seal tegutsevad üleelusuurused supermehed on kunagiste supermeeste varjud.

Badass naisi tuleb filmi see-eest järjest juurde. Mõnel juhul askeldavad nad ekraanil kohmakalt (enamik Scarlett Johanssoni väljaastumisi, v.a „Naha all“5), mõnel juhul sujuvalt, elegantselt verelainetel surfates, nagu teeb seda Alice Lowe’ kirjutatud ja lavastatud „Raseda raevus“ antikangelanna Ruth režissööri kehastuses (olles seitsmendat kuud rase).

Kättemaksufilmide hulka kuuluvas taieses käsitletakse raseduse, üksilduse ja feminismi teemasid labaselt väljendudes huumoriprisma kaudu, kusjuures see prisma on vere ja pasteedistatud ajuga määrdunud. Mida teha siis, kui maailm keerab sulle selja ja ainuke, kes sind tähele paneb, on sinu sündimata laps? Kas tuleks maha istuda ja leppida raseduse ja ema staatusega kaasneva ühiskonnale nähtamatuks muutumisega, sellega, et sinu ainus roll on peatselt olla piimavabrik ja järelpõlve kasvataja? Või tuleks võtta saatuse hoovad enda kätte ja näidata, et oled endiselt olemas ja keeldud tapeediks muutumast? Ruth eelistab väikeste motivatsioonikõnede tulemusena jääda inimeseks, mitte muutuda inkubaatoriks.

Diskursuse taastootmine. Ütlesin sissejuhatuses, et kirjutan naisrežissööride filmidest, ja arvustada paluti mul neid, kuna olen naine. Seega, vaatamata feministlikule pretensioonile taastoodame toimetajaga seksistlikku, sugude segregatsiooni rõhutavat diskursust, mille lõppu ei paista ka palkade võrdustumisel ja nõidade võidutsemisel. Lohutame end sellega, et filmimaailmas teeb ilma järest rohkem enesekindlaid ja omapäraseid naisautoreid, nii peavoolus kui žanrifilmi väljal. Ka eesti filmis on esile kerkinud jõuline naishääl Triin Ruumeti näol, kes võtab kuuldavasti järgmises täispikas filmis samuti ette naiste ja teispoolsuse suhted.

1 „Beyonf the Black Rainbow“, Panos Cosmatos, 2010.

2 „The Love Witch“, Anna Biller, USA 2016; „Evolution“, Lucile Hadžihalilović, Prantsusmaa-Belgia-Hispaania 2015; „Prevenge“, Alice Lowe, Suurbritannia 2016.

3 „Deliverance“, John Boorman, 1972.

4 „Bone Tomahawk“, S. Craig Zahler, 2015.

5 „Under the Skin”, Jonathan Glazer, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming