Araabia moderntantsija Palestiinas

PEETER SAUTER

Režissöör Toomas Järvet koos filmi „Karmil pinnal“ peategelase Maheriga.

Režissöör Toomas Järvet koos filmi „Karmil pinnal“ peategelase Maheriga.

Max Golomidov

Toomas Järveti põhitöö on juba aastaid olnud reklaam mitmetes agentuurides, aga nüüd juba palju aastaid reklaamibüroos Taevas. Reklaame tehes me kunagi ka kohtusime. Toomas on õppinud algul juurat, siis kultuuriteooriat toonases humanitaarinstituudis ja hiljem Barcelonas visuaalset antropoloogiat. Tal on valminud on kaks dokfilmi, lühikas „Side lõpp“ (2011) ja nüüd pikk film „Karmil pinnal“ (2015) Palestiina tantsijast ja koreograafist Maherist.

Võtmemoment Maheri filmi puhul on, et 40aastane moderntantsija on Ramallah’s elades kahekordses isolatsioonis. Üks on isolatsioon eraldusseina taga, tema liikumised üle riigipiiri sõltuvad Iisraelist, veelgi enam on ta ehk aga surve all tantsijana islami kultuuriruumis. Meestantsija! See ei kõlba! Ei kõlba emale, isale, vennale. Miks ta ometi ei abiellu, miks ei ole korralik?! „Ma olen õnnelik …“ püüab Maher sugulastele seletada, aga see pole jutt, mida aktsepteeritaks.

Aga parem, kui Toomas Järvet avab ise oma neli aastat kestnud filmimaratoni tausta.

Toomas, reklaam oli sul enne filmi?

Toomas Järvet: Ma läksin reklaamiagentuuri ülikooli esimeselt kursuselt, õigusinstituudist, mis hiljem ühines Tartu ülikooliga. Ei lõpetanud. Kandsin punktid üle humanitaarinstituuti ja selle lõpetasin. 2006–2008 õppisin Barcelonas visuaalantropoloogiat. Elasime seal kogu perega. Visuaalse antropoloogia huvi algas juba teismelisena koos fotograafiaga.

Mängufilmi huvi polnud?

Mõtlesin dokumentaalile. Reklaamibüroos töötasin koos Andri Luubiga, kes oli copywriter, ja Andri kirjutas juba siis oma filme. Olime sõbrad ja ma tundsin, et tahaks ka kunagi filmi teha – vaatasin alt üles.

See on ju hullus. Tehatahtjaid on palju, raha vähe.

Jah. Prantsusmaal näiteks on võimalik filmitegijal ainult filmi teha …

Kas filmitegijad ei kibestu, kui aastaid filmita istuvad? Nõukaaegsed tegijad näiteks.

Võib juhtuda. Mina olen uus tegija. Esimese filmi rahastust me ei saanudki. Kui film juba valmis oli, saime järeltootmiseks väga väikse raha.

Produtsent Eero Talvistu on ka fanaatik …

Jah. Ta usub seda, mida teeb, ja meil on hea klapp. Barcelonas oli mu õppejõudude tase oli hea: Jean-Paul Colleyn, Manuel Delgado, Llorenç Soler … Õpetati filmihuvilisi antropolooge, sotsiolooge, psühholooge, kes peavad kogu filmiga üksi hakkama saama. Mind huvitab pigem tänapäeva inimene, kadunud indiaani hõim mitte nii väga. Lõputöös jutustasin ühe töötu loo. Barcelonas on multikultuur tugevalt kohal, lõuna­ameeriklased, ka meie kursusel. Majanduskriisi ajal läksid aga paljud tagasi: ehitajad, teenindajad, ka spetsialistid. Põhja-Aafrikast pärit araabia kogukond on suur. Minul nendega negatiivset kogemust polnud.

Tänane hüsteeria sisserändajate küsimuses tuleb suures osa teadmatusest ja kogemuste puudumisest.

Kas Palestiina filmi ja tantsija Maheri leidmine oli juhus?

Nagu tänapäeval tihti, algas asi sotsiaalmeediast. Sõbrannast eestlanna postitusest, et MTÜ Ethical Links otsib balletiõpetajaid Palestiinasse. Araabia riiki tantsima, keha eksponeerima? Eeldasin kultuurišokki, mingit konflikti, läksin kaasa.

Kas tuleks luua eraldi Palestiina riik? Nagu loodi Iisrael, mis on küll kahjuks jama kaasa toonud.

Räägitakse ka Iisraeli-Palestiina ühisriigist, et kõigil kodanikel üle riigi oleks võrdsed õigused ja kohustused. Võib-olla on see utoopia. Olen nõus, et jama loomine käib kähku ja lahendamine võib võtta aega. Rahvad on maamunal liikunud läbi aegade.

Iga Palestiina tantsija Maheri käik on aga Iisraeli kontrolli all. Kümne aasta jooksul ei tohtinud ta Iisraeli külastada. Filmis ma sellest otseselt ei räägi. See pole minu filmi loo seisukohalt oluline.

Olulisem on teine, kultuuriline isolatsioon omade hulgas? On ta homoseksuaal … on see araablase puhul võimalik?

Aus vastus on, et ma ei tea. Elu Ramal­lah’s ei ole küll võrreldav eluga ISISe territooriumil Süürias. Kultuurielu toimib, palestiinlased ei tea aga kunagi, kas nad lastakse kontrollpunktist läbi või mitte. Ja keegi ei tea. Ka mina ootasin seal tunde.

Kas olukord ei mõju Maherile ergastavalt? Ehk ta on surve all, aga naudib?

Et kannatused on vajalikud kunsti tegemiseks? (Naerab.) Ta põlemine on suur ja ta teeks oma asja ükskõik kus, Belgias, Pariisis … Kindlasti on ta edev, on artist.

Filmis on hulk lavastatud tantsukaadreid: müüri ääres kivide otsas, suure puu juures, keset linnatänavat ja sõiduteed. Kelle initsiatiivil?

Maheril oli idee, et ta viib oma kunsti tänavale, näitab, et see on võimalik, näitab palestiinlastele, et ka nii võib ennast väljendada. Teda seal ei mõisteta. Muutus võtab aastaid.

Maher ei seleta, miks ta ei taha abielluda ega lapsi saada …

Filmis see ei kõla, aga ta rääkis, et ta soovib peret, aga mitte igasugust, vaid sellist, mis aktsepteeriks teda sellisena, nagu ta on. Filmis on näha, et ta on tantsides naistega tihedas kontaktis. Proffidele pole see probleem, aga Palestiinas pole selline tants mehele kohane, eriti veel abielumehele.

Dervišite keerutamine on ju ka meeste tants.

Sealkandis pole see levinud. Meestele on tavapärane vaid rahvatants dabke.

Miks seda filmis ei ole?

Filmis võiks veel palju olla, aga siis poleks see film, mida ma tahtsin teha.

Oled ise filmiga rahul?

Jah. Nüüd uuesti filmides oleksin targem. Ikkagi esimene täispikk …

Milles targem?

Planeeriksin võttepäevi paremini ette. Asjad, mida kontrollida saab, võiks läbi mõelda, kuigi dokitegemine on juhuses kinni ja juhust tuleb kasutada. Tehnilise poole peaks läbi mõtlema. Esimesel korral olin seal üksi. Teisel ja kolmandal korral koos operaatoriga ja neljandal korral oli helioperaator ka. Päris üksi ei tahaks võttel olla: liiga paljude asjadega tuleb paralleelselt tegelda ja esitada endale pidevalt suuri küsimusi – mida ma teha tahan, mida ma filmist tahan, miks just see plaan?

Stsenaarne plaan muutus filmimisel pidevalt. Iga reisi vahel. Eesti tüdrukute lugu Palestiinas jäi lõpuks kõrvale.

Kui palju sul musta materjali on?

Ei mäletagi … Sadakond tundi või rohkem. Stsenaarium sai lõplikult paika pärast võtete lõppu, kui oli tunne, et materjal on koos. Siis hakkasin puhtaks kirjutama.

Dokitegijad räägivad, et on raske kirjutada käsikirja esimese taotlusvooru tarbeks. Lausa absurdne. Nüüd ma lõppversiooni ei muudaks. Iga kirjutamine tegi ideed klaarimaks, kristalliseeris. Protsess on hirmutav ja viib endast välja, aga on vajalik. Igal järgmisel läbikirjutamisel oli kergem. Viimasel korral oli hea abiline ka, Priit Pruks.

Millest on su järgmine dokfilm?

Eesti juurtega Lõuna-Aafrika pressifotograafist Juhan Kuusist.

Ma pole kuulnudki.

Eriti keegi pole. Võin vist öelda, et avastasin ta Eesti jaoks. Isa oli tal soomepoiss, põgenes sõja ajal. Ema on buuride järeltulija … Juhan sündis seal. Järgmisel aastal tuleb Adamson-Ericu muuseumis Kuusi tööde näitus, naine on mul kuraatoriks.

Kuus on veel elus?

Suri sel suvel, aga ma jõudsin teda filmida. Kohtusime esimest korda Pariisis, kui ta käis läbi vaatamas seal arhiveeritud töid. Kuus töötas pikalt Prantsuse fotoagentuurile.

Kirjavahetuses olime varem. Suhtlesime inglise keeles. Isa ei rääkinud temaga eesti keelt. Isa on veel elus! 92aastane. Eesti keelest aru saab küll ja inglise keelt rääkides on tal tugev eesti aktsent. Ja kui ta mõned laused eesti keeles ütles, oli see väga puhas keel.

Kultuurilooline film paljude fotodega?

Ikkagi karakteripõhine. Ta oli jõuline tüüp, huvitava elulooga. Lugu on isiksusest, mitte ülevaatedokk.

Fast Eddy“ („Fast Eddy vanad uudised“, Marko Raat, 2015) sugulane?

Paralleel on, aga karakter on teine. Ma olen vaadanud vaid treilerit. Me pitch’isime oma projekte Marko Raadiga koos, mina siis küll Maheri filmi.

Kommenteeri Maheri filmi pealkirja ka, see on inglise ja eesti keeles isemoodi.

Inglise keeles on „Rough stage“, see on mitmetähenduslik: raske seis ja raske lava … Head tõlget ei tulnud.

Lähtusid inglise keelest. Mõtlesid inglise keeles.

Jah. „Karmil pinnal“ pole nii mitmetähenduslik, räägib rohkem konfliktsest keskkonnast, Palestiinast. Maher ei tahtnud ise filmi näha enne kui linastusel – ja siia ta ka tuleb. Ta on varem ka kahel korral Eestis käinud.

Filmis on tal tantsuetendus Palestiinas Ramallah’s. Kui tihti see seal võimalik on?

Ei ole tihti. Paar etendust paari aasta jooksul.

Filmis ta kukub jalgpalli mängides ja öeldakse, et nüüd tuleb õmmelda. Kuna lavastatud stseene on mitmeid, mõtlesin, et see ka, et ohuolukordi markeerida.

Ei, veri jalgpallikukkumisel on ehtne, tuligi palju verd. Maherile tehti õige mitu õmblust. Aga jah, Palestiinas ei tea kunagi, kust oht tuleb. Sellele mõtled kogu aeg, see istub sees. Pommitamist ma ei kogenud, aga tulistamist küll, nägime ka Iisraeli sõjamasinate läbisõitu. See on nende tänane õigus, nad võivad suvalisel hetkel terroristide tabamise ettekäändel Palestiina aladele siseneda. Kuigi, eks nad on siis ise ka surve all ja ohus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht