Armastus kange kolmiku vastu

JAAN TOOTSEN

Dokumentaalfilm „Armastus … “ (Laterna, Eesti 2017, 78 min), režissöör Sandra Jõgeva, stsenaristid Sandra Jõgeva ja Igor Ruus, operaator Igor Ruus, produtsent Igor Ruus, helilooja The Vicious Circus.

Kui dramaturg kirjutaks sellised tegelased mängufilmi stsenaariumisse, siis ei pruugita ka suurema otsimise peale nii häid osatäitjaid leida. Pildil Fred, Veronika ja Raivo.

Kaader filmist

Jaan Ruusi ärasaatmise südamlikul ja kohati isegi naerust rõkkaval koosviibimisel meenutas Tiina Lokk, kuidas nad koos härra Ruusiga olid paljude aastate eest ühel filmifestivalil esimest korda elus näinud transvestiiti. Tänaval tuli vastu selline eriliselt mahlaka akordiga üles löödud tegelane. Kui Tiina Lokk oli häbelikult möödunud, siis härra Ruus oli kannalt ringi pööranud ja asunud nähtust varjamatu rõõmuga lähemalt uurima. Jaan oli mees, kes ei kaotanud kunagi huvi elu vastu, ikka ja alati uudishimulikult hetke ja olukorda sukeldudes.

Miks mulle meeldib dokfilme vaadata? Selles on midagi samalaadset – mind juhatatakse ellu, näidatakse maailmu, millega ma ise iga päev kokku ei puutu. Filmile „Armastus …“ mõeldes on sellisteks seiklusteks vaja elukogenud teejuhti. Neid omadusi, mida kindlasti leidub Sandra Jõgeval, kes on dokirežissöörina teinud küll alles esimese filmi, aga kunstnikuna on hoidnud kindlalt piitsa käes ja löönud valusalt sinna, kuhu vaja.

Kuna ma tahan soovitada inimestele minna kinno seda filmi vaatama, siis ütlen igaks juhuks kohe ära, et filmi treiler on väga halb. Sellest ei maksa ennast eksitada lasta. Ma ei tea, kes võiks olla sellise hauataguse krimireporteri häälega sisse loetud treileri sihtgrupp – ilmselt need, kes vaatavad telekast krimi­saateid. Film ise on hoopis teine tubakas. Siin on kunstilist mõõdet ja üldistavat jõudu. Kui produtsendil on aega ja võimalust pühenduda levitamisele, siis võib soodsate asjaolude puhul loota, et selliste karakteritega üldinimlik lugu võiks väga hästi lõigata loorbereid festivalidel üle maailma.

Filmi peategelased Veronika ja Fred on armastusväärsed inimesed. Kes meist ei oleks armastusväärne? Armastuse teed ongi elus alati keerulised, lihtsaid valikuid ei ole. Miks inimene murdub? See on elu suur saladus. Mul on tunne, et peale keskkonna ja geneetika on veel üks kolmas tegur – suur saladus –, igale inimesele ainuomane sisemine muster, mingi kummaline sund, mis justkui ei tulene ei ühest ega teisest. Miski, mis ei sõltu ei keskkonnast ega geneetikast. Veronika on noor hakkaja kunstitudeng, kes saab oma „adrekalaksu“ sellest, et võtab koos parmudega napsi. Ühelt selliselt koosviibimiselt leiab ta uue armastuse Fredi, kes päästab ta rüütlina „parmosside“ käest. Hiljem Veronika küll pussitab oma uut sõpra, aga kohtuprotsessijärgses intervjuus ütleb kannatanu, tema armas elukaaslane Fred: „Mis sellest ikka enam. Juhtub ka parimates peredes … “

Filmi karakterid on maailmaklass. Peategelane Veronika, kes on ikka kohati üle võlli pöörane, ütleb enda kohta pärast kohtuprotsesse pisut kohmetult naeratades: „Ma ei ole selline vanglatüüp … “ Kui palju on selles eneseirooniat? Pigem täiesti siiralt mõeldud ja öeldud. Kaaslane Fred on ka siiras eesti poiss, omamoodi hoolitsev ja tähelepanelik. Samuti teine kamraad, tundeline gei Raivo, kellega Veronika jagab meikimise ajal peeglilauda. Raivo on ka see, keda Veronika usaldab kaasa võtta oma esimese lapse ja vanaema koju, samal ajal kui Fred pikutab autos. Kui dramaturg kirjutaks sellised tegelased mängufilmi stsenaariumisse, siis ei pruugita ka suurema otsimise peale nii häid osatäitjaid leida. Režissöör Jõgeva on sedavõrd kange kolmiku ühe ropsuga kübarast välja tõmmanud. Ja kolmiku, kes on juba pikema aja jooksul jõudnud väga orgaaniliselt kokku mängida. Selliseid kooslusi ja valikuid pakubki kõige suurem stsenarist – Elu.

Minuga on tihti nõnda, et kui filmi algus on hea, siis järgneb armumine esimesest silmapilgust ja hiljem on palju lihtsam andestada mõned pisemad vead. Nõnda ka „Armastuse…“ puhul: algus läheb kohe käima, filmitegijad on peategelaste suhted esimestest sekunditest alates lahti mänginud, hiljem on juba aega süveneda detailidesse. Hea kaameratöö aitab märkamatult juhtida vaataja tähelepanu. Väga hinnatav on koostöö operaatoriga, kes on ka kaasstsenarist ja tunneb n-ö lennult samu sündmusi. Operaator Igor Ruus oskab pildis edasi anda tegelaste suhteid, sündmuste keerises märkab ta ka seda, mis toimub tagaplaanil. Klassika: kui esiplaanil kaks suudlevad, siis ka kolmas tegelane, armukolmnurga valulik tipp, joonistub kompositsioonis selgelt välja. Mängufilmis saab misanstseeni korraldada, elus peab sellise hetke tabamiseks olema õnne, nõtket taipamist ja kiiret reageerimist. Üsna ootamatult saab filmis hoolimata tõsisest teemast ka üsna palju nalja. Monteerija Tambet Tasuja on meister omaette, pildirida on väga hoogne ja ladus algusest lõpuni. Film sünnib ju ikkagi montaažilaual – kes nii ütles?

Kui ma laps olin, siis töötas mu ema keemialaboris ja talle anti iga päev kaasa liiter piima – tervistkahjustava töö eest. Ma ei kujuta ette, kui palju higi, vaeva ja pisaraid on nõudnud sellise jälgiva dokfilmi tegemine. Millist elustavat auru peaks tegijatele pakkuma, et selline maraton vastu pidada? Kindlasti ei ole lihtne ka neil, keda jälgib kaamera. Kuigi selle filmi peategelane armastab ilmselgelt kaamerat. Nartsissism annab talle ilmselt ka tuult tiibadesse. Võib isegi küsida, kas haiget inimest on üldse eetiline filmida. Inimest, kes ei saa justkui ise aru, mida ta teeb. Teisalt tekib tunne, et Veronika on väga kohal ja manipuleerib ise maailmaga. Mõlemad peategelased tunduvad olevat oma valikutes väga teadlikud. Kumbki ei paista ka midagi eriti kahetsevat, ei ole jõudnud äratundmisse, et peaks oma elus tegema otsustava muudatuse. Mingil hetkel märkan, et mul ei jagu vaatajana enam kaastunnet sellele kambale, kes elumere lainetel hulbib. Küllap oleks neile kergem kaasa elada, kui oleks tõsine sisemine võitlus: komistan ja kukun, aga ajan end kõigele vaatamata ikka püsti, kuigi kukun taas. Kahju on vanaemast ja emast-isast, kes on enese kanda võtnud kergemeelse elu raske koorma. Filmis näeme eesti vanaema arhetüüpi – alati andestav ja hea, ilma temata kukuks meie riik kokku. Kohati mõjuvad vanemad oma püüdluses isegi koomilisena.

On üks läbinisti positiivne tegelane selles filmis – see on kõhutita, kes elab oma tsüklisse kukkunud ema kõhus ja kellele ma kogu filmi vältel jäägitult kaasa elan. Ikka vaatan, et äkki ta on juba sündinud, kas kusagil kaadrinurgas on mõni ukerdav tegelane, kes ennast vanaema jala najal püsti ajab.

Minu meelest ei ole see film alkoholismist. Sellesse teemasse on nii lihtne kinni jääda. Joodiku elu – vaat, mis juhtus. Isegi kui kõik selle seltskonna tegelased ei oleks terve filmi jooksul tilkagi viina võtnud, oleks võrrand ikka kehtinud. Elamise võrrand. Inimese murdumise põhjus ei ole kindlasti alkoholis, vaid see on mingi seis või seisund, pigem siis „pilt“, mille alkohol lihtsalt „ilmutab“. See ongi väga irratsionaalne, miks inimene kui elu näitemängu osatäitja teeb ühel või teisel juhul ühe või teise valiku. See on meie tumedama poole, suure saladuse osa. Kuigi mõnel hetkel võib jääda puudu mõistmisest, pole mul tegelastele etteheiteid, jääb vaid puhas kaastunne. Nad tõusevad tegelastena kõrgemale sellest konkreetsest linaloost, saavad universaalse ja üldinimliku mõõtme. Ma ei võta neid enam kui Fredi ja Veronikat, pigem on nad inimesed-sümbolid, keda elu on sel korral pannud näidendi sellesse ossa.

Kuidas suutis peategelane aga lõpetada purjuspäi Eesti kunstiakadeemia? Kordagi ei näinud ma filmi jooksul seda, et ta oleks tundides kohal käinud ja koolipinki nühkinud. Näitas küll paaril korral õppejõule oma pilte ning sellele järgneski juba viimane koolikell, rektori soe käepigistus ja lilledega vanemad värske diplomandi ümber teda õnnitlemas. Üks film ei saagi ilmselt kõigile küsimustele vastuseid anda, EKA osa nõuab ilmselt päris eraldi peatükki.

Aga lõpetuseks küsiksin ikkagi, nagu küsis Uku Masing: kellele on vaja viina ja estraadimuusikat?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming