Armastuses lõdisevad mehed

Alo Paistik

?Halb kasvatus? sisaldab mitmeid momente, millesse toob pinge meie kuklapoolel kaasa rääkiv sotsiaalne moraal. Tegelikult pole stseenides, mille tunnistajaks me oleme, midagi skandaalset. ?Halb kasvatus? (?La mala educación?, Hispaania, 2004.) Re?issöör Pedro Almodóvar. Osades Fele Martínez, Gael García Bernal, Daniel Giménez Cach, Luism Homar, Javier Cámara jt. Esilinastus Eestis 24. septembril.

Kaks nädalat on Eestis jooksnud Pedro Almodóvari viimane filmi ?Halb kasvatus?. Re?isööri viimase töö tagant paistavad paratamatult tema eelmised filmid ?Kõik minu emast? (?Todo sobre mi madre?) ja ?Räägi temaga? (?Hable con ella?), mis tõmbab kinokülastajate hinnangu külmalt kalkuleerivale skaalale hea-halb/õnnestus-ei õnnestunud. Alates sellekevadisest Cannes?i filmifestivalist on connoisseur?ide ülivõrdes hõisete kõrval kõlanud viril arvamus, et Almodóvar ei suuda ?Halva kasvatusega? pakkuda varasemaga võrdset filmielamust.

Et film sünnib kolm korda, stsenaariumi kirjutades, võtetel ja montaa?iruumis, on kli?ee, kuid, mis seal salata, vastab üldjoontes ka tõele. Millises faasis siis hispaanlase noorimal lapsel arengus vajaka jäi?

 

Reaalsus kui fiktsioon ja vastupidi

Lugu ise on hea. Loomekriisis filmilavataja Enrique (Fele Martínez) juurde saabub aastal 1980 ootamatult noor näitleja (Gael García Bernal), kes väidab end olevat tema lapsepõlvesõbra Ignacio. Viimasel on kaasas käsikiri ?Külaskäik?, mille kahest osast esimene räägib mõlema poisipõlveaegsest armastusest. Enrique soostub käsikirja läbi lugema ja Ignacio, nüüd lavanimega Ángel, veenab re?issööri andma endale Zahara (Ignacio oli mõned aastad olnud sellenimeline transvestiit) rolli, kes loodab ?Külaskäigu? teises osas käsikirja esimese osaga Ignaciot kunagi ahistanud Isa Manololt (Daniel Giménez Cacho) raha välja pressida. Siit edasi areneb filmi sündmustik kolmes aegruumis: olevikus, 1960. aastates, kui Enrique ja Ignacio olid veel katoliikliku internaatkooli õpilased, ning 1977. aastal. Vaheldumisi olevikus ja minevikus liikudes poetatakse vaatajale infokillukesi nii, et kord on tal rohkem teadmisi kui tegelastel, ja kord vähem. Selle võidujooksu võidab loomulikult Almodóvar. Ühe nime all näeme kolme inimest, ühe filmi sees kahte filmi, reaalsus osutub fiktsiooniks ja fiktsioon võib põhineda tegelikkusel.

?Halb kasvatus? sisaldab mitmeid momente, millesse toob pinge meie kuklapoolel kaasa rääkiv sotsiaalne moraal. Tegelikult pole stseenides, mille tunnistajaks me oleme, midagi skandaalset. Meestevaheline seks ei oma enam mõnda aega ühiskondlikku negatiivset kõlapinda, isegi pedofiilsest ihast lõdisevad mungad tuhmuvad ajaloolise konteksti taustal: kiriklikult taunitud meestevahelised suhted kuulusid keskaegse mungaelu juurde, eesti kirikuõpeatajad on pidanud ?majahoidjaid? jne. Almodóvar on vägagi delikaatne, võrreldes Joel Bigas Luna ?Lulú murdeaastate? (?Las edades de Lulú?) vonklevate peeniste, TATV- tädi (topelt anaal, topelt vaginaal) ja feti?eeritud seksuaalvägivallaga.

Need, kes ootavad Almodóvarilt visuaalset naudingut ja head näitlejatööd, ei pea samuti pettuma. On pilkutõmbavaid pilte (basseinis hinge kinni hoidev peategelane, õhus aegluubis lendav munk, võimlemistund), on värve, on emotsioone, mis sest, et valdvalt meestevahelisi. See, et värvid tulevad ise vaataja juurde, ta ei pea neid otsima, oleneb suuresti kultuurikontekstist. Lõuna pool on elukeskkonnas lihtsalt rohkem värve, mis samas teeb nendega ümberkäimise ka keerulisemaks. Tulemus on õnnestumise korral seda mõjusam: Huma Rojot tema punases kostüümis tervitavad punased värvilaigud Manuela ja Õde María korteris (?Kõik minu emast?), oran?is päevasärgis Juan/Ángel ja päris Isa Manolo oran?ide seintega film-noir?is (?Halb kasvatus? ). Põhjas tasub vaid juuksed punaseks värvida, kui oled juba peategelane. Liialdan muidugi. Väita, nagu ei võiks põhjas suvisel ajal intensiivseid värve jäädvustada või et lõunas ei oleks võimalik luitunud keskkonda luua/leida, on jama, asi on pigem potentsiaalis.

Almodóvarlikult ei ole ?Halvas kasvatuses? absoluutset protagonisti. Kahtlemata kehastab filmi peategelast Gael García Bernal, nimetagu ta ennast siis kelleks tahes, nii nagu ?Kikas? on Kika ja filmis ?Räägi temaga? koomas naine. Nende kõrval aga langeb filmisisestel või -välistel põhjustel tihti oluline roll kõrvalosatäitjatele. Noore näitlejaga pea võrdset osa jagab re?issöör, filmiväliselt huvitab ta meid veelgi enam. Poistehimura Isa Manolo kõrval teeb põneva, ainiti vaatama paneva esituse Zahara transvestiidist kaaslane Paquito (Javier Cámara, põetaja Almodóvari viimases filmis).

 

Pedro oma noorus

See, mis teeb ?Halva kasvatuse? eriti intrigeerivaks, on väidetavad autobiograafilised sugemed. Hea mängufilm sisaldab nii ehk nii autorit ennast. Film, millesse on panustatud re?issööri (ehk inimese) mõtet, emotsiooni, tõekspidamist, evib ühe lisatasandi, kas me siis nõustume ja omastame selle või mitte. Almodóvari filmides on Almodóvari alati olnud, viimases filmis pöördub ta aga nii elulooliste kui filmiliste juurte juurde. Filmi põhisündmustik on asetatud Franco re?iimi järgsesse aega, mil re?issöör ise alustas oma karjääri, olles Franco-järgse Madridi vabadustes supleva contra-kultuuri rühmituse La Movida liige. Juba 1970. alguses muretses Amodóvar endale Super 8 kaamera (seesama, millega Juan filmib oma vahekorda Isa Manologa) ja kogeb omal käel filmi(tegemist). Võib öelda, et ?Halva kasvatuse? teeb autobiograafiliseks lõpp. Pelga fiktsiooni puhul oleks tarbetu (ja Euroopa filmile lausa võõras) tuua viimases stseenis sisse postfilmi narratiiv ehk mis juhtub tegelastega pärast filmi tiitreid. Selline otste kokkusõlmimine on tüüpiline paarikümne aasta tagustele Hollywoodi teen-filmidele pakkumaks vaatajale täit loolist rahuldust. ?Halvas kasvatuses? teenib see võte aga selgelt filmivälise reaalsusega paralleeli loovat eesmärki.

Miks ?Halb kasvatus? nii paljude puhul tööle ei hakka? Tundub, et kõige suurem viga on filmi ülearu tehniline konstruktsioon. Ei tea, kas Almodóvar kartis, et teda peetakse liiga lihtsaks, ja paiskas sündmustiku sellepärast sedavõrd segamini? Igal juhul peab vaataja nägema rohkem vaeva enda peas tõepärase üldpildi loomisega kui saab filmi emotsionaalselt nautida. Almodóvari filmidelt oodatakse aga nimelt naudingut ? koos kerge intelligentsusannusega. Ei jäägi nagu aega mõelda tõeliselt inimlikule suhtumisele inimesesse ja armastusse, milliseid vorme see siis ka ei võta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming