Arutlus autorist ja ruumist

Meelis Oidsalu

Kaks loojanatuuri sarjast „Eesti lood”. Dokumentaalfilmi arvustada pole lihtne. Paar nädalat pärast seda, kui olin eelmise aasta lõpul avaldanud Sirbis oma esimese filmiarvustuse, sain linateoses portreteeritava inimese haavunud omastelt emotsionaalse e-kirja, kus kriitikul diagnoositi skisofreenia. Muud seletust mu julmusele filmi nimitegelase kirjeldamisel ei suudetud leida. Kirja lugedes vaidlesin ma omastele mõttes vastu: minust oli valesti aru saadud, ma pigem kaitsesin portreteeritavat  inimest filmitegijate omavoli eest – miks sellised süüdistused?

Nüüd, järele mõelnud, mõistan, et süüdistajail oli siiski õigus: dokumentaalfilmi arvustaja ongi skisofreenilises olukorras, sest dokumentalistika ise on skisofreeniline filmiliik. Dokumentaalteose puhul on arvustajal võimalus iseloomustada filmi tegelast, ütlemata sõnagi reaalse inimese kohta, kes filmis esineb. Tegelaste elust on filmi jõudnud üksikud kaadrid,  kõik viimseni filmitegijate hirmuäratavas meelevallas. Need kaks – tegelane ja inimene – kannavad sama nime, paistavad identsed, ent ometigi on vaataja jaoks tegemist erinevate subjektidega, sest filmi vaataja teab kõike filmi tegelasest, aga (enamasti) mitte midagi inimesest, kelle nime, välimust ja muid omadusi evib tegelane. Sestap on kriitikul kohustus tegelane ja inimene lahus hoida: õigus öelda kõike filmitegelase  kohta (muidugi oma väiteid põhjendades), kuid keeld väita midagi reaalse inimese kohta. Nii et kahe Margit Lillaku osalusel valminud portreefilmi (Margit Lillaku „Beebilõust” ja Rein Kotovi – Margit Lillaku „Pastacas”) tegelased ei peaks end kuidagi puudutatuna tundma, kui neid iseloomustada võtan.   

Dokumentaalfilm „Beebilõust” (Allfilm, 2009, 28 min), režissöör ja stsenarist Margit Lillak, produtsent Johanna Trass, esilinastus 9. XII ET Vs.

Film „Beebilõust” räägib noorest Saaremaa poeedist ja hiphop-muusikust Andrus Elbingust  ehk Beebilõustast. Margit Lillak portreteerib äsja vanglast vabanenud noorukit, kes otsib vanglamüüride vahel sündinud poeedija muusikuminale vabadusse pääsenuna rakendust. Filmil on selge aegruumiline loogika: esmalt näeme Elbingu ja tema sõprade tehtud koduvideokaadreid vanglaeelsest ajast, mil hiphoppareid ja räppareid matkivate purjus poisikeste kamp linnatänavail kakerdab, seejärel kuriteo ja vanglaelu kirjeldust, siis luuletaja-,  muusiku- ja tätoveerijakarjääri esimesi õisi vabaduses ja filmi lõpuks kurba naasmist sinna, kust kõik alguse sai ja kus teda enam ei oodata – koju vanaema juurde. „Purustatut ei saa purustada ja lõpmatust ei saa lõpetada,” võtab julmad õppetunnid läbinud elukooli kasvandik Elbing oma loo moraali kokku. Vanglaruum on filmi visuaalne ja ideeline kese. Kohe alguses näeme, kuidas endine kurjategija külastab mahajäetud Patarei-vangla  kambrit, jutustades samal ajal oma nooruspõlve lollist kuriteost. Sealsamas Patarei müüride vahel ilmutab end vaatajale ka esimest korda poeet nimega Beebilõust: „ ….siin ma ulungi ühe-hundi-ansamblis, eneses kordi rohkem vangis kui teie ümber kasvatuskambris,” deklameerib Elbing tugevas saarte murdes.

Vangla juures peab Elbing kõige ebameeldivamaks privaatsuse puudumist: „See, et ei saa üksi olla, see on üks retsimaid asju”. Eneses  „kordi rohkem vangis” Elbing leiab üksiolemise vabaduse luules ja muusikas, luule on ses mõttes Elbingu sõnadega uuristatud eluruum, see on päris, reaalne, mitte fiktiivne mängutuba, kus ajaviiteks lõbutsemas käia. Arhitekt Vilen Künnapu, kes vanglas sotsiaaltööd tegemas käis, avastas Elbingu luuleanni, julgustas noort meest seda arendama. Luule kasvatav, rehabiliteeriv toime on filmi läbiv teema. Sain Lillaku filmist kinnitust  mõttele, et kunsti kõige sügavam mõte ei pruugigi olla eneseväljenduse lihvituses, vaid loomeaktile järgnevas: see, kuidas luule näib lubavat Elbingul oma sotsiaalseist ja psühholoogilisist kammitsaist välja areneda, on isegi ilusam kui tema väga heal tasemel värsid. Tähtsad pole õied, ilutsemine, vaid viljad ja seeme ehk uus sündiv elamise- ja olemisepüüdlus, mis järgneb õitsemisele. „Ei-ei, ma pole luuletaja, / Mu jalad ühenduses maaga. / Ma kirjutan  luuletusi / Selleks et luuletajaks saada,”1 ütleb Beebilõust, kellele pole oluline luuletaja staatuse nautimine, autorimina hellitamine, vaid „enese vangistusest” välja, vabadusse kasvamine.

Elbingu kohta on räägitud, et tema looming erineb teistest Eesti hiphop-scene’i tegelaste muusikast seetõttu, et see pole poos, vaid siiras valulik maailmataju, mis teeb ta riimid nii mõjusaks. Omapära lisab tummine saarte  murre, mida Mandri-E estis kahjuks harva kuulda ja milles on säilinud soome keeleski tallel ürgne jõulisus – põhjaeesti keeles ega ka lõunapoolsetes murretes seda mu meelest pole. Margit Lillak suudab Elbingu sotsiaalsed ja kultuurilised iseärasused positiivselt ja diskreetselt vaatajani tuua, tegemist on igati õnnestunud, elusa ja haarava dokumentaaliga. Lillaku film on ühtaegu intiimne portreelugu, luulefilm ja sotsiaalne uurimus, selle  eri tasandid moodustavad nauditava põimiku, poeetiliste plaanidega pikitud argine sündmustik suhestub ilmekalt Elbingu hingestatud luulelugemiste ja kurja räppimisega.       

Dokumentaalfilm „Pastacas” (Allfilm, 2009, 28 min), režissöör Rein Kotov, produtsent Margit Lillak, esilinastus 19. I kinos Artis.

Soomes elavast Eesti kunstnikust ja muusikust Ramo Tedrest (alias Pastacas) vändatud dokumentaalfilm on hoopis teise tonaalsusega, nii nagu Pastacas on ka hoopis teist sorti looja kui Beebilõust. Kui „Beebilõusta” iseloomustas valulik vahetus, intiimsus ja orgaanilisus, siis Pastacast rääkiv film algab poseerimisega. Filmis on liiga palju enesereklaami, et pidada seda olemusfilmiks, aga see võib ka vaatajale, kes neid inimesi ei tunne, nii ainult tunduda. Näeme Ramo Tedre, tema soome kunstnikust naise Piia ning nende tütre olmelisi toimetamisi ilusas turvalises põhjamaises heaolukeskkonnas, aga ka üürikest klippi kontserdireisilt Jaapanisse. Perenaine Piia enamasti toimetab foonil, mees puhub flööti või tinistab kitarri  justkui surfar, kes ootab soojas helivoos hulpides inspiratsioonilainet. Soe, turvaline atmosfäär ümbritseb Pastacat – miski, mille akuutne puudumine Beebilõusta juures julmalt silma torgib. Ometi ei upu film põhjamaise heaoluidülli rammestavasse voogu, vaga veepinna all ujub pirakas hai, kelle olemasolust mõne stseeni vahendusel aimu saame: see on olmelise heaolu hävitav toime Pastaca loomevõimele.

Kunstniku kirjeldus pideva tühja-kõhutunde  saatel möödunud tudengipõlvest Eestis on silmanähtavas vastuolus tema Soome-elu õdususega. Ka Teder ise nendib filmi lõpus: „Kõik on hästi, aga sa lähed nagu mugavaks, kui sa kogu aeg saad nagu süüa ja … mingid muud kanalid vajuvad ära … võib-olla sellepärast ma polegi paar aastat midagi head loonud … et liiga mugav on”. Olmelise heaolu ja loomevõime pöördvõrdelise sõltuvuse lihtsustuseni filmis ei minda:  nagu Beebilõusta puhulgi, tundub Pastaca oluline loominguline mõjutaja olema ruumitundlikkus. Huvitav on Pastaca arutelu selle üle, kuidas mõned kohad innustavad energiliselt looma (näiteks toob ta Viljandi ja ka Tallinna), mõnes teises paigas loojale vajalikku energiat aga ei leia (Helsingi, aga tundub, et ka idülliline maakoht, kus Ramo pere elab). „Pastacat” ja „Beebilõusta” on soovitav paaris vaadata, sest võrdlus- (ja mitte ilmtingimata  vastandamis-)materjali nende filmide peategelaste puhul jagub kuhjaga. Mõned näited: kohe esimestest kaadritest, kus Pastacas end kaamera ette laulma sätib, aga ka hilisematest toimetustest aimdub teatud lavastatust, mis saadab kogu „Pastaca” filmi, „Beebilõustas” valitseb aga loomulikkus, isegi naturalism. Beebilõusta näeme trellide vahelt rahutut merd vaatamas, Pastacat järvejääl uisutamas; Pastaca elukoha puhtad lumised maastikud  võrdluses „Beebilõusta” vanglaräämaga; Pastaca avar klaveriga elutuba Beebilõusta sõbra kitsa korteristuudio asemel; flööt Pastaca ja viinapudel Beebilõusta huultel; hägusus, elukaugus ja muinasjutulisus Pastaca loomingus vs. Beebilõusta räige kohalolek ja konkreetsus; Pastacas kui taastöötluse pooldaja, Beebilõust kui taastöödeldu jne.

Kaht erinevat (kohati suisa vastandlikku) filmi seob Margit Lillaku ja Rein Kotovi arutlus  loojanatuuri, autori ja teda ümbritseva keskkonna, ruumi võitluse kui loomevõime allika üle. Andrus Elbingult taas sõnu laenates: „Pimelinn, oh pimelinn, /so tänavail silmakirjalik on pind. / Pimelinn, miks kannad sellist nime linn, / sest inimesed so’s on so hing”.

1 Andrus Elbing, „Siin Beebilõust, tere! Häired Pimelinna tänavalt”, kirjastus Epifanio, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming