Asjade seisust Eesti dokumentalistikas

Kristiina Davidjants

Algupärane ja lööv idee on filmi juures põhiline, kuid oskamatus seda vormistada võib re?issöörile kalliks maksma minna. 19. märtsil peeti 7. Eesti filmipäevade raames Tallinna Kinomajas konverentsisaalis intrigeeriva pealkirjaga üritus ?Asjade seisust Eesti dokumentalistikas?, mida tuli kuulama üle 50 inimese. Pika jutu taga peitub Eesti Filmi Sihtasutuse ning Eesti Kinoliidu ühiselt korraldatud 2004. aasta Eesti dokumentaalfilmide kriitilise analüüsi seminar, mille üks põhilistest eesmärkidest oli püüe algatada eesti filmitegijate (olgu nad siis tootjad, re?issöörid või mõne muu filmiameti esindajad) keskustelu eesti dokumentaalfilmi üle. Et aga üritus ei jääks pelgalt suurte ja ümmarguste sõnade tegemiseks, olid seminarile esinema kutsutud ka filmi nn köögipoole eksperdid, kes erinevalt re?issöörist ei kümble pro?ektorite valguses, kuid kelle professionaalsest osalemisest filmi valmimise protsessis võib sõltuda filmi õnnestumine või ebaõnnestumine. Laupäevased eksperdid oli ETV toimetaja Piret Suurväli, filmimonteerija Maarek Toompere ja hiljaaegu TPÜ filmierialal helire?issööri diplomi saanud Kaur Klaamann. Olgu ette rutates öeldud, et kõigi kolme eksperdi analüüs päästis saalis valla väiksemaid või suuremaid diskussioone.

Aasta 2004

 

Tagasivaatavalt võib öelda, et 2004. aasta oli eesti dokumentalistikale kirev. Üle 30 linastunud tõsielufilmi seas leidus ?anriliselt midagi igale vaatajale. Eesti dokumentaalfilmid linastusid nii mainekate dokumentaalfilmi festivalide põhi- kui ka nn A-kategooria mängufilmide festivalide kõrvalprogrammides. Eesti Televisioonis on selleks kevadeks lõppenud sarja ?Eesti lood? kolmas hooaeg ning neljandaga alustatakse sügisel. Eesti dokumentaalfilm on asunud tasasel moel hõivama kinosaale: juba traditsioonilise eesti doki näitamise kõrval meie art house?is Sõprus, linastusid filmid ?Palju õnne!? (re? U. E. Liiv) ja ?Vali kord? (re? Andres Maimik) meie kommertskino templis Coca-Cola Plaza.

Et suurem osa (ehk siis 26) eespool mainitud filmidest valmis Eesti Filmi Sihtasutuse toel, toogem ära ka mõned arvud. Eelmisel aastal eraldas EFS dokumentaalfilmide valmimiseks kuus miljonit krooni, tänavu on summa tõusnud 7,5 miljonile. Meie dokumentaalfilmide eelarve ulatub mõnekümnest tuhandest kroonist kolme miljonini. Varieeruvad ka tegijad ning nende loominguline ja kogemuse pagas. Seega oleme olukorras, kus meil on juba toimiv dokumentaalfilmi tootmine koos kujuneva publikuga. Aga nüüd tuleb hakata tähelepanu pöörama meie filmide siseriiklikule levile ning filmitootmise tehnilistele aspektidele.

 

Kasutage rohkem professionaale!

 

Kummalisel kombel on kujunenud välja situatsioon, kus filmi tehnilisest kvaliteedist rääkimine oleks justkui väiklane porin. Otse loomulikult on idee/sõnum filmi juures esmatähtsad. Kuid samas võib kergelt tekkida olukord, kus hea idee kannatab tehnilise oskamatuse käes ehk siis teisisõnu öeldes saboteerib abinõu eesmärki.

Seminaril esinenud ekspertide eesmärgiks oligi juhtida filmitegijate tähelepanu nendele nüanssidele. Esimesena üles astunud Maarek Toompere võttis lähema vaatluse alla ?Eesti lugude? sarjas linastunud dokfilmid ning juhtis oma ettekandes tähelepanu filmide tehnilise teostuse detailidele. Paljudest väikestest märkustest joonistus välja pilt, mille põhilise paatose võiks panna lausesse ?Kasutage rohkem professionaale!?. Oleme olukorras, kus kõik teevad kõike, kuid kahjuks on korraga kõigi asjade õnnestumine pigem erand kui reegel. Seljataha on jäänud 1990. aastad, kus krooniline rahapuudus sundis filmitegijad ise kõike tegema, ühes käes kaamera, teises statiiv ja mikrofon jalge vahel (montaa?ist rääkimata). Praeguses olukorras on pea kõigil stuudiotel oma tehnika, kuid tihtipeale on küsitav nii tehnika professionaalne väärtus kui ka filmitegija oskus seda kasutada. Nähes valmis teost, tekib vahel kahtlus, et raha on ära raisatud väikeste kaamerate ja magamistoamontaa?i peale, ja kerkib küsimus, et kas pole siiski arukam pöörduda inimeste poole, kes oskavad aidata nii know-how kui ka tehniliste lahenditega. 

Väga huvitava sisulise tähelepanekuna mainis Maarek Toompere reality tv hukutavat mõju eesti dokumentaalfilmile. Passiivne kaamera jäädvustab tegelaste liikumist ja kulgemist. Idee pole ju paha, muret teeb aga see, et sel kaameral pole midagi jäädvustada ning nii võibki vaataja näha ekraanil nohisevat ja pobisevat tegelast, kelle puhul jääb arusaamatuks, kes ta on, mida ta teeb, kuhu läheb ja mis üldse võiks olla tema (ekraani)eksistentsi mõte.?

 

Millist heli me kuuleme?

 

Palju elevust tekitas Kaur Klaamanni sõnavõtt, kus oli ebameeldivaid üllatusi nii mõnegi tootja jaoks, kuid sellest hiljem. Helinäidete toel, võis publik oma kõrvaga kuulata, mis viltu ja kus jälle vastupidiselt helistuudios väga head tööd on tehtud. Erinevalt Maarek Toomperest, kes üldistas kõik märkused üheks suureks valupunktiks, tõi Kaur Klaamann välja hulga küsitavusi meie filmide helindamises. Siin valik tõstatatud teesidest, mida ettekandja kohapeal näidetega illustreeris. Kas ilmselgelt teleprodukti tehes, on mõistlik kaasata protsessi kinofilmi puhul vajalik meeskond, sest tehtud tööd televiisorist ilmselgelt ei kuule? Kas poleks siiski parem helimees kõigil võttepäevil kaasa kutsuda, sest hiljem võib järelhelindamises pea olematu heliga probleeme tekkida? Kas nn rääkiv kaamera (kus re?issöör mõmiseb intervjueeritavaga kaasa) on tulnud, et jääda? Kas filmi on ikka tarvis pärast kokkusalvestamist veel muuta? Jne.

Ebameeldiva üllatuse põhjustas aga Kaur Klaamanni tähelepanek, mis puudutas filmide tira?eerimist. Valdaval osal tema läbi kuulatud VHSidel oli heli ebakvaliteetne, et mitte öelda lausa hirmus. Harvad pole juhud, kus heli on üksnes ühes kanalis, rääkimata muust praagist. Ehk siis, saanud kätte järjekordse VHSi tiraa?i, peaks tootja üle kuulama/läbi vaatama ühe kassetti algusest lõpuni, et tuvastada tolle tehniline kvaliteet. Igatahes tõmbas see avastus nii mõnelgi tootjal saalis näo valgeks ja kulmu kipra. VHS, mis jõuab laia tarbijani ebakvaliteetselt, nullib ju sisuliselt kogu filmi helilist poolt puudutava töö.

 

Kui heli ja pilt söövad sisu

 

Seminari edenedes võttis tuure üles ka rahvas. Viimase eksperdi Piret Suurvälja esinemise aegu lõid küdema saalis viibijate meeled. ETV toimetaja analüüs, mis oli alguses keskendunud subtiitrite ja tiitrite õigele kasutamisele filmides, pani arutellu sekkuma Rein Marani ja Enn Säde, kes mõlemad tõstatasid probleeme.

Esimese punktina toodi välja toimetaja roll filmi valmimisel ehk siis pigem leviva trendi kohaselt säärase ameti totaalne puudumine. Publiku poolt välja pakutud variandid, et toimetajaks võib olla ka sinu naine, laps, sõber või EFSi ametnik, pole kahjuks siiski rahuldavad, sest ükski mainitutest ei ole siiski osa filmitootmise normaalsest protsessist.

Teine valupunkt kujutas endast tegelikult kogu seminari kokkuvõtet: tuleb kehtestada tehniliste standardite nõue! Olemata oma olemuselt ultimatiivne, vaid pigem suunav, aitaks säärane samm stabiliseerida meie filmide tehnilist kvaliteeti.

Tulles tagasi artikli alguse juurde, kordan, et idee on filmi juures primaarne, kuid oskamatus oma ideed vormistada võib filmitegijale kalliks maksma minna. Kui heli pole kuuldav ja pilt nähtav, siis kaob ka idee raginate taha ära. Koostöö inimestega, kes oskavad oma ametit, aitab loovisikul oma unikaalse ja kordumatu idee võimalikult paeluvaks vormida. Vaataja pole loll ning seetõttu pole vaja muretseda, et kas ta ikka mõistab filmitegija suurepärast ideed. Kuid vaataja väärib ka korrektset teostust, mitte koduvideot.

 

Kokkuvõtteks

 

Üritusest on nüüd juba kaks nädalat mööda läinud, loodetavasti pani arutelu nii mõnegi osaleja mõtted vilkamalt liikuma. Siin toodud tähelepanekud kujutavad endast tegelikult hästi unustatud vana, aga fakt, et me neist jälle rääkima peame, tähendab seda, et on aeg midagi muuta, midagi otsustavalt ette võtta. Eesti filmitegijad võtavad osa rahvusvahelistest foorumitest-festivalidest, nagu näiteks mainekas IDFA foorum Amsterdamis, Baltic  Sea Documentary foorum, Marseille? ?Sunny Side Of The Docs?, Jihlava filmiturg ?East Silver?. Kuigi dokumentaalfilm on ennekõike kodumaine ?kaup?, tähendab eespool mainitu, et meie filmitegijatele on avanenud rahvusvahelised turud, koostöövõimalus. Nii et üritagem korda saada oma vundament ja alles siis alustada maja ehitamist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming