Austriapärane armujaht ja saksa arsti piinad

Jüri Laulik

Mängufilm „Paradiis – armastus” („Paradies: Liebe”, Austria-Saksamaa-Prantsusmaa 2012, 120 min), režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Veronika Franz ja Ulrich Seidl. Osades Margarete Tiesel, Maria Hofstätter, Inge Maux, Peter Kazungu, Gabriel Mwarua, Carlos Mkutano jt. Auväärt lugejahärra, kuna teie proua viimati koos sõbrannaga Egiptuses või Türgis käis? Ja oli tagasi tulles nii rõõmus ja rahulolev, et lausa imestasite. Keenia randades kutsutakse neid Euroopa naisi sugarmama’deks, kellele noored mustanahalised beachboy’d armuteenuseid osutavad, et endale elatist teenida. Teresa (Margarete Tiesel) on 50ndates eluaastates keskealine Viini naine, mehetu, vormist väljas, mitte eriti intelligentne, stressis, tusase teismelise tütre ema. Koos sõbrannaga sõidab ta puhkusereisile Keeniasse. Eks nad teavad, mida sealt oodata: seksiturismi ergastavaid lõbusid. Alles easy! Teresa on küll alguses pigem skeptiline, algus ei anna talle soovitud tulemust. Kuid siis ilmub välja järjekordne must noormees Munga (Peter Kazungu) ja nüüd on tulemus hoopis teistsugune. Milline tundlikkus, milline vaimustav orgasm Teresale – kas tõesti tõeline armastus? Armastus ei tunne ju piire! Vaene Teresa unustab loogika ja reaalsuse ning armub. Reedame, et loomulikult õnnetult.

Kaalutletud, aga skandaalne

Režissöör Ulrich Seidl käib mööda skandaalset pornograafilist rada külmalt, hinnanguid andmata. Tema filmikeel on nagu vana kooli dokumentalistil, kes ainult jälgib, oma filmi on ta ehitanud ta üles nagu maletaja. Seidl ei kiida heaks ega mõista hukka, seda enam ärritas ta oma filmiga naiskriitikuid ja -vaatajaid. Mis see olgu, seksiturism on ju üldteada meeste rida. Kuidas siis järsku avameelne film soliidsetest Viini prouadest, kes loomastuvad samasuguse innuga, nagu seda mõnikord meeste puhul on kujutatud. Paksud valged euroopa naised mõnitavad neegripoissi mõnu ja julmusega nagu nende eelkäijad kunagi orjanduslikul ajal.

Hoolimata filmi saatvast poolmuigest, ei ole „Paradiis – armastus” mingi komöödia. Pigem on ikka tegemist mõrkja efektidest hoiduva filmiga, mis tekitab teadlikult vaatajas ebamugava tunde. Vaene Teresa otsib ju samamoodi armastust nagu Anna Karenina või Emma Bovary, aga küüniline režissöör Seidl ei jäta midagi ülevat alles.

Naine, kes otsib armastust. No mis saab selles olla originaalset! Kogu Euroopa, ah, mis, kogu maailma kultuuriruum kubiseb selleteemalistest teostest. Aga kuigi sõnaga „originaalne” tuleb olla järjest ettevaatlikum, julgen selle filmi kohta küll nii öelda. Peaosaline Margarete Tiesel annab endast midagi häbenemata ja kangelannaga samastudes kaamera ees kõik, mõjub nii loomulikult, nagu oleks tõesti nähtamatu dokumentalisti kaamera teda päriselus saatmas. Ta on selle aasta parima naisnäitleja Euroopa filmiauhinna kandidaat, samuti teinegi saksakeelne näitlejanna Nina Hoss osatäitmise eest filmis „Barbara”. Tieselist võib aru saada: ta on 53aastane peaaegu tundmatu teatrinäitleja, kes on saksakeelsetes sarjades pisirolle mänginud. Nüüd sai ta elu võimaluse ning kasutas selle ära.

Ulrich Seidl hakkas tegema üht filmi kolmest sama perekonna naisest, algseks märksõnaks „armastus”. Kuid lumepall muudkui kasvas ja lõpuks sai mitmeaastase töö tulemusena valmis kolm täispikka filmi: „Paradiis –
armastus”, „Paradiis – usk” (peategelaseks Teresa õde, kes armastab Jeesust) ja „Paradiis –
lootus” (Teresa tütre 13aastase Melanie esimene armastus). Kellelgi neist ei täitu lootus leida paradiis sessinatses ilmas.

Kui teil on mõni tuttav reisijuht, kes pikemalt viibinud Egiptuses või Türgis, siis meelitage ta kohtumisele, tehke paar drinki välja ja vedage jutt seksiturismile. Kindlasti pajatab ta mõned lahedad lood Eesti naiste seiklustest noorte tõmmude meestega.

Mängufilm „Barbara” (Saksamaa 2012, 150 min), režissöör ja stsenarist Christian Petzold. Osades Nina Hoss, Ronald Zehrfeld, Rainer Bock, Jasna Fritzi Bauer, Christina Hecke jt.

Sakslastel on oma eelmise sajandi ajalooga palju arveid klaarida. Ega nad seda heal meelel ole teinud, ehk vaid 1930. aastatel hakkas suur osa rahvast Esimese maailmasõja kaotusehäbi maha pesema, Teise maailmasõja aegsete tegudega küll summutati eelmine suur sõda: pommiaugu asemele tekitati tuumapommiauk.

Pärast kommunistliku ida-bloki kokkukukkumist käitusid sakslased teiste endiste „vennasrahvastega” võrreldes resoluutsemalt, suurem osa Stasi arhiividest saadi kätte ja avalikustati, kuritegelike liidrite üle mõisteti kohut. Ida-Saksamaa valuline enesepuhastus käib tänaseni, seda ka filmikunstis.

Totalitaarse ühiskonna arsti lugu

„Barbara” räägib Saksa DV (DDR) arstist, kes soovib abielluda läänesakslasega ja lahkuda läände. Sotsialistliku tööliste ja talupoegade riigi vastu tunneb ta vaid sügavat põlgust. Ajaliselt on film väga konkreetselt paika pandud, korraks kostab haigla raadiost isegi 1980. aasta Moskva olümpia ülekannet. Tegemist on niisiis eriti vastiku jäise ajaga enne totalitaarse kommunistliku süsteemi lõplikku agooniat ning arsti peedistatakse filmis korralikult.

„Barbaral” on omapärane saamislugu, millest režissöör Petzold on Saksa pressile ise pajatanud. Ta luges 2000. aastal juhuslikult austerlase Hermann Brochi novelli „Barbara”, kus 1920. aastate lõpupoole töötab veendunud kommunist Barbara haiglas õena ja armub peaarsti, kuid saab surma. Petzoldil ei tekkinud tolle ajaga seoses mingit pilti silme ette, on ta ju seni kõik oma filmid teinud tänapäeva miljöös. Kuid 2006. aastal tutvus ta ühe Saksa arstiga, kes rääkis talle, kuidas SDV võimud kiusasid taga arste, kes soovisid sotsialistlikust süsteemist lahkuda. Meesarste hakati „ümber kasvatama” ja saadeti seejärel näiteks armeesse velskriks, naisarstid saadeti kõige kaugematesse provintsihaiglatesse. Teema jäi Petzoldi kummitama ning mingil ajal hakkas ta stsenaariumi kirjutama. Ta pole olnud ühekülgne, pigem vaatab elu ja aega avatud silmadega. „Barbara” tegevus leiab aset sotsialistlikus haiglas: „Haigla õdedel, kes meid nõustasid, tulid toda aega meenutades pisarad silma. Tekkis tunne, et siis oli aega, et terveks saada. Meie ajal on tegemist pigem vabrikuga,” räägib režissöör haiglast kui süsteemist.

Suur osa filmis on äkilistel dialoogidel, allasurutud emotsionaalsel pingpongil Barbara ja provintsihaigla peaarsti André Reiseri (Ronald Zehrfeld) vahel. Režissöör Petzold on oma väljendusviisis üldiselt väga napp, ei mingeid suuri žeste, karjumist, hüsteerikat. Vaid Torgau ümberkasvatus- ja töölaagrist (põhimõtteliselt noortevangla) haiglasse sattunud noor tüdruk Stella (Jasna Fritzi Bauer) annab kammerlikule loole tublisti emotsionaalset värvi juurde.

Peategelased on ka väliselt, olemuselt vastandid: Barbara jäiselt, vihaselt endasse kapseldunud, teadlikult eraldunud kõigist ja kõigest töövälisest. Vihkamine annab talle jõudu; see on võimsalt välja mängitud, kuidas kaunis naine tõmbub kokku nagu terastraadist nukk. Kohti, kus temas midagi soojalt inimlikku vilksatab, on vähe. André jälle on vastandina heatahtlikum, avatum, leplikum kogu maailma suhtes. On temalgi oma trööstitu lugu, miks ta armetusse provintsihaiglasse sattus, aga ta võtab seda teisiti kui Barbara. Suur ja soe mees.

Nina Hoss kandideerib Euroopa filmiauhinnale

Ei ole juhus, et Petzold palus nimirolli näitlejanna Nina Hossi, sest too on kaasa mänginud koguni neljas tema eelmises filmis. „Surnud mees” (2002), „Wolfsburg” (2003) ja „Yella” (2007) on linastunud ka PÖFFil. Hossil on aga põhjust režissöörile tänulik olla, sest peaaegu kõigi nende filmide peaosade eest on ta saanud Saksamaal filmiauhindu.

Christian Petzold on nikerdaja, kes töötab oma filmidega väga järjekindlalt: ta nikerdab inimsuhted ekraanile, pigem napilt, aga põhjaliku täpsusega. Ei ole juhuslikke kaadreid, kõigil on oma osa selles loos. Pildiliselt on vastandatud lagunev inimasustus ja karge Läänemere-äärne loodus. Filmis on tuult ja värvi. „Barbara” on väga intiimne ja isiklik pilt totalitarismist, seostudes omapärasel kombel teise värske saksa filmiga, milleks Margarethe von Trotta „Hanna Arendt”. Ka julgeolekuohvitser Klaus Schütz (Rainer Bock), kes Barbarat eriti alandaval viisil taga kiusab, on tavaline mees, kelle naine sureb vähki, mis liigutab ja masendab teda hinge põhjani, aga süsteem on nii üles ehitatud, et kõige paremini täidab ta oma kohust, käitudes ebainimlikult, tundetult, näruselt. Tavaline väike inimene, kes puhtinimlikust vaatevinklist mõjub nagu kurjategija. Küllap ta natuke ikka naudib ka oma võimu. Kindlasti ütleks temagi kunagi tulevikus: „Ma täitsin lihtsalt oma kohust, käsku, vannet, ma ei teinud midagi valesti”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming