Avalik kiri noorele stsenaristile

Peeter Sauter

Kui oled algaja kirjamees ja kribid stsenaariume, sest filmimehed ju tellivad, ole ettevaatlik, ära hakka tööle lepinguta!      Puss täkke teeb rinda ja kuulekas ruunon ise kes peale surub.Ning veri, mis purskub on kleepuv ja kuum.Saab ligaseks söötmata muru. Hando Runneli salm luuletusest „Vanad sõbrad” Ühel õhtul ütles Laura:„Telekast tuleb mingi sinu loo järgi tehtud film.”    ' „Mis see on?”      „„Silla all”.”        „„Silla all”. Mis asi see on? Mul ei ole sellist lugu.”        „Siin on nii kirjas.”  Ahjaa, hakkas mulle koitma. Kirjutasin tõesti kunagi sellise pealkirjaga loo tellimuse peale. „Kas selle järgi on film tehtud? Näita kava.”   

Oligi kirjas. Lasse Uustalu on 2008. aastal teinud filmi „Silla all” minu novelli järgi. Ma polnud kuulnudki. Huvitav, kas need, kes novelli tellisid ja omandasid kopiraidi mingiks ajaks (telefoniraamatu väljaandjad läbi PR-agentuuri  – ei mäleta, kui kauaks), teavad midagi? Avasin järgmise õlle ja mõlgutasin, kuidas mul stsenaariumide kirjutamise ja filmimeestega suhtlemisega on läinud.   

Olen kirjutanud kuus täispikka stsenaariumit (kaks on teiste lugude ümberkirjutused, kus tekst on siiski sada protsenti minu). Ühtki minu pikka originaallugu üles pole võetud. Palju ma nende kõigi eest pappi olen saanud? Esimese tellis Jaan Kolberg, siis ma olin nii usaldav, et ei teinud lepingutki. Esimese lugemise  järel ütles Jaan, et see on „absoluutne stsenaarium”, mõne aja möödudes soovitas edasi töötada, siis hakkas pigem vestlusi vältima ja ega ma ka viitsinud pinda käia. Mingist ajast olen aru saanud, et kui öeldakse, et väga hea, aga tööta edasi, arenda, siis tähendab, et seda asja ei tehta kunagi ja ma võin ta rahulikult kapi taha visata. Mulle piisas tookord suusõnalisest kokkuleppest Jaaniga, pidasin teda heaks kamraadiks, et maksab stsenaariumi  eest 100 000. Sain 0 krooni. 

Teise täispika tellis koolivend Aare Tilk, tegi lepingu ja kui stsenaarium valmis, ütles härra Tilk (kes oli ise küll kogu aeg loo arenguga valmimise käigus kursis), et see ei kõlba ja mulle jäi käsiraha ehk kümnendik honorarist. Tilk ise kadus stsenaariumiga Hollywoodi. Mulle tegi nalja – loomulikult peab Hollywoodi minnes oma lugu paunas olema, kas või kaasa  varastatud, aga kas see peab just vähetuntud kodumaise stsenaristi lugu olema. Nojah, loodetavasti tellib ta seal parema loo vendadelt Coenitelt ja maksab neile ka ainult käsiraha ja ütleb, et lugu on nõrk, aga ta töötab ise stsenaariumiga edasi. 

Sarneti Rainerile kirjutasin „Pori”, selle eest algul Suhkur Filmilt esimese portsu raha sain ja Rainer oli looga rahul. Aga siis jäi toppama rahastamine: EFSA eksperdi jaoks oli lugu liiga „tšernuhha”, nii jäi toppama ka film ja peagi lagunes ka stuudio. Jumal nendega. Tagantjärele mõtlen, et kuidas pole „tšernuhha” näiteks „Tühirand” ja „Püha Tõnu kiusamine”, ning mul on tunne, et konks on siin  selles, et Veiko Õunpuu, kes kunagi „Pori” mult Suhkur Filmi asjamehena tellis, oli nüüd niipalju targem, et EFSAsse tuleb minna Armin Kõomäe miljon krooni taskus, siis pole lugu „tšernuhha”. 

Viimane sehkendus oli looga „Armastus hammustab vastu”, mis sai kirjutatud telefilmikonkursile. Selle kohta leiti, et lugu on päris hea, aga rohkem nagu film, mitte telefilm, et arendagu me see edasi korralikuks filmiks.  Arendasime. Uuesti EFSAs letis, kuulsime, et lool pole viga, aga see pole nagu päris film, ehk peaks temast tegema teleseriaali. Voilà. Ära tehtud minu pika filmi tekstidest on vaid tellitud rewriting’ud „Kuldrannake” ja „Kuhu põgenevad hinged”, küllap need siis olid kobedamad kui minu originaallood. Ümberkirjutamisega teenib midagi, originaallugudega suurt midagi. Ega ma ju nii väga raha pärast kirjuta, aga mu vaesus on tihti suht verine. Ja  ega ma neid originaallugusidki pole kirjutanud oma initsiatiivil, vaid ikka tellimuse peale. Vahe on selles, et ümberkirjutus on justkui osaliselt EFSA tellimus, sest on juba otsus, et see läheb töösse, aga originaalasja tellib sult stuudio või režissöör ja keegi kunagi ei tea, mis sest saab. (Õelalt susates: eks stuudiol ole hea, kui tal on patakas stsenaariume portus ja igaks juhuks võib aeg-ajalt juurde tellida, aga paljudega neist aega-tahtmist on aktiivselt tegelda, tont  seda teab.)     

Lühifilme on mu novellide järgi tehtud  mõned, neli kuni viis (üks pooleldi minu teksti järgi), ja seal pole ma suurt sekkund. Okei, „Pääsemisele” tegin käsikirja, aga „Armas tuss” ja „Must Peeter” võeti üles nii, et ma ütlesin, et mul pole mõtet hakata režissöörile ette kirjutama, mida ta üles võtta taha, ja talle stsenaariumit kribima. Eks see õige ongi, ta ei kasutaks seda nagunii. Küll aga tegin vajadusel juurde dialoogi, kui küsiti. „Vere jooks” ja „Silla all” võeti nii üles, et režissöör minuga  ei kontakteerunudki, rääkimata siis mingi raha pakkumisest. Millalgi olevat mu „Vere jooksu” novellist kino teinud Eva Kübar, kuulsin kaude. Mulle ta helistama ei hakanud ega sest rääkima. Küll aga küsis keegi ta sõbranna möödaminnes, et, kuule, Eva teeks ehk su novellist filmi – oled sa päri? Eks ma siis olin. Tundub et Balti filmi- ja meediakooli filmikoolis ongi see mentaliteediks. Te võite öelda, et see on ju vaid koolitöö, aga ometi kõlbab koolitöid  näidata piletiraha eest kinos ja ETVs. Ja tore, et kõlbab. Mulle tundub, et kui noor režissöör helistaks ükspuha millisele eesti kirjanikule ja ütleks, et tahaks teie novelli filmida koolitööna, aga pappi pole, kas lubate, siis 90 protsendil juhtudel poleks keegi vastu. Küll aga on veider tunne, kui avastad, et ETV näitab sinu loo järgi paar aastat tagasi tehtud filmi, millest sul polnud aimugi. Olgu peale, et koolitöö ja raha pole, suhelda, küsida ehk siiski võiks. Härra  koolipapa Jüri Sillart, kas ei peaks need asjad ehk siiski nii käima?   

„Noas” kasutas Marko Raat vaid juppe mu novellist ja kuigi seegi kino tehti minimaalse eelarvega ja pappi ma ei saanud, oli mul filmist väga hea meel, sest Raat tegi seda oma naha ja karvadega, seda oli tunda, ja minu jaoks on film hea.     

Veider, et mu novellid kõlbavad filmideks, aga stsenaariumid ei kõlba. Siin on justkui mingi kala. Minu tunde järgi pole asi tekstides, aga, jah, ei oska ja kui pisut oskangi, siis ei taha  hakata urisema ja urgitsema, milles tuu asi om. Aga stsenaristi vaatepunktist see hea asi pole. Küll aga pole tehtud valmis lühilugusid, mille stsenaarium telliti (ja muidugi ka ei makstud midagi). Kaupo Kruusiaugule kirjutasin päris täispika mõõtu lühiloo stsenaariumi – tulemus: 0 krooni ja null filmi.     

Kaido Veermäe küsis lühifilmi. Olin parasjagu Hispaanias, panin oma Hispaania raamatu käsikirja kõrvale ja kirjutasin siis Veermäele. Tulemus: ei saanud enam Veermäelt meilivastustki ja sinnapaika ta jäi. Aastaid hiljem pakkus  Veermäe mulle lohutuseks üht õlut – no tänan! Sellest õllest siiski loobusin.     

Nojah. Viimasena tellisid lühiloo ümberkirjutuse Esko Rips ja Priit Valkna. Ütlesin, et teiste lugusid ümber kirjutada ei oska ja ei tahab, aga võin teha uue loo samas vaimus. Tegin neile siis oma loo. Panin selleks oma pooleli tööd kõrvale ja pusisin nädalakese kirjutada ja saatsin ära (nemad küll otse raha ei lubanud, ütlesid,  et võib-olla). Loo ära saatnud, ootasin vastust, et kas saadi kätte. Ei tuld mingit vastust. Tuttav lugu juba. Nagu poleks mu stsenaarium nendeni jõudnudki. Saatsin virina ja sain lühikese teate produtsendilt, et ära pahanda, Priidul on praegu kiire. Ahah, siiski, kui lugu oli vaja küsida, nii kiire ei olnud, et ei oleks saanud meilida ja helistada, nüüd hakkas kiire. Sellest on möödas kolmveerand aastat, aga Priidul on olnud kogu aeg nii kiire, et mingit reaktsiooni  pole siiamaani tulnud. Tore, kui inimene nii aktiivselt töötab.   

Okei, filmide jaoks lugusid olen kirjutanud ju veel, nii Valentin Kuigile kui Manfred Vainokivile.  Lugudega oldi rahul ja kuigi filme neist ei tehtud, on asjad korras, sest tasuti kokkulepitult. Hiljuti sattusin külla Jaan Kolbergi koju. Vanadest asjadest me ei rääkinud, mis mõtet sel oleks olnud, aga Jaan tuli rääkima, et on leidnud ühe noore, väga lootustandva kirjamehe. Ja mulle jäi mulje, et too noor mees kirjutab Jaanile stsenaariumit. Issand jumal, mõtlesin ma lahkudes, ega Jaan ometi tollelt samal moel stsenaariume telli, kui kunagi minult?  Kui nii, siis peaks inimest hoiatama. Kas Jaan on juba paljudega nii teinud? Paraku tundus mulle imelik otse teiste vahele susima minna. Kuigi mu empaatia on pigem kirjutajate poolel. Hoiatangi siis nüüd siin!   

Olen päris palju aega löönud surnuks, kirjutades kinomeestele lugusid, millega võib-olla ei kavatsetudki suurt midagi peale hakata ja mille eest ei kavatsetud tihti vist ka maksta.  Olen olnud loll. Olen käitunud põhimõtte järgi, et kuni konkreetne inimene pole mulle tünga teinud, olen heauskne ja eks see õige olegi. Ainult et filmimaailmas on liiga palju potentsiaalseid tellijaid, neid kõiki elu jooksul nõndaviisi läbi proovida jaksa.   

Miks ma siis nii lollilt käitun? Võib-olla sellepärast, et proosa kirjutamine on üksildane tegevus ja kipub ringlema natuke ühes rattas, sest ega ma muud teha ei oska kui muudkui aga seda Sauteri teksti. Kui olen püüdnud uude vakku hüpata, siis see ei kanna eriti. Nojah, ja  eks ole olnud filme, mida on olnud tore vaadata, mis on erutanud. Siis ongi kerge vedu võtta, kui kinoteksti tellitakse, isegi kui oled ikka ja jälle kõrvetada saanud. Ja ega ma oskagi öelda, kuidas tulevikus käitun. Niipalju tarkust on, et ilma lepinguta töötada ei taha (kui pole just tellijad, kellega on varem kindel ja hea sott olnud), ja neile, kes käru on keerand, ei kirjuta ridagi, kuigi kauna ei viitsi ka kanda. Kui oled algaja kirjamees ja kribid stsenaariume,  sest filmimehed ju tellivad, ole ettevaatlik, ära hakka tööle lepinguta! Ja mõtle, kas oled lõpuks õnnelik ja rahul, kui kogu maksmine piirdub esimese honorariosa või käsirahaga, sest kui asi töösse ei lähe, ja tihti ta ju ei lähe, siis sellega värk piirdubki. Kui võid sellega leppida ja ei tee nii kinotööle aega andes liiga perele ja oma ilukirjanduse kirjutamisele, eks anna minna!

Vaata, kui kinoprojektiga pihta hakatakse, on kõik õhinat täis ja siis on tihti piinlik  hakata rahajuttu ajama – tehakse ju suurt kunsti. Aga kui stsenarist oma tööga valmis on saanud, jääb ta tihti üksi ja unustusse, kuni järgmise suurprojekti alguseni. Siis otsitakse ta korraga jälle üles ja hüütakse – hurraa! Öeldakse, et ilukirjanduse eest ei saa peaaegu üldse raha. Tõsi. Kui võtan kokku need kilogrammid kinoteksti, mis olen teinud, ja võrdlen saadud honoraridega, tundub mulle, et kinoteksti eest saab veelgi vähem kui ilukirjanduse  eest. Ma ei arva, et kuut pikka tellitud stsenaariumit (ja posu pisemat pahna sinna otsa) kirjutades jäi mul kirjutamata kuus geniaalset romaani, aga – ehk ikka midagi jäi ka? Ja mõtle, sa noor stsenarist ja kirjamees: läheb mööda paarkümmend aastat ja kui sa teed kunagi inventuuri oma tööst – millega rohkem rahul oled?       

Paljude filmimeestega on küll olnud ja jäänud siiani hea sott. Õigluse huvides olgu nad siin kirjas: Manfred Vainokivi, Valentin Kuik, Peeter Urbla (kuigi viimased kaks ei saa kuidagi omavahelist kana lõpuni kitkutud), Eero Talvistu (räägin siin neist kui skriptitellijaist,  mitte kui režissööridest). Suurt koostööd pole teinud, aga miskit pole ka ette heita Marko Raadile, Priit Pääsukesele ja isegi Esko Ripsile (kuigi viimane keiss oli tiba mõru). Ja, nagu näete, olen kokku puutund vaid mõningate tegijatega.     

Kui aga võtta ette stuudiote nimekiri, siis on see palju ja palju lehekülgi pikk. Oh, jah, õnneks ei koosne filmimaailm ainult ärategijatest/ ärategemistest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming