Balkani kett

Palići filmifestival ühendab Euroopa filmitalente

TRISTAN PRIIMÄGI

Hispaania uued apokalüpsisekuulutajad: Chema Garcia Ibarra, Luis Lopez Carrasco, Ion de Sosa, Velsaco Broca ja Miguel Llanso.

Hispaania uued apokalüpsisekuulutajad: Chema Garcia Ibarra, Luis Lopez Carrasco, Ion de Sosa, Velsaco Broca ja Miguel Llanso.

Pressifoto

27. mail 1999 üritati NATO rünnakute käigus Põhja-Serbias Palići järve ääres hävitada sealset meteoroloogiajaama, lõhkekeha kukkus aga järve ega plahvatanud. Nüüd, 16 aastat hiljem, on järves lebav elektrooniliselt juhitav rakett GBU-16 muutunud linnafolkloori peategelaseks, sest sellest immitsev uraan ja jumal teab mis veel on reostanud Palići järve sedavõrd, et sinna ujuma minna võib rangelt „omal vastutusel“ – privileeg, mida ei kasutata. Nagu ikka, salgab kaitseministeerium igasuguse pommi olemasolu ning linn, maakond ja riik ei suuda kokku leppida, kelle raha eest peaks toimuma see tohutult kallis puhastustöö.

Kauni, aga mürgitatud järve kaldal toimuva Palići Euroopa filmifestivali külastajad saavad niisiis nautida hõrke Tantalose piinu – 40kraadises palavuses sillerdab otse kõrval imekaunis järv, kuhu tohib sisse minna vaid omal vastutusel. Ometi on Palići festivali kunstiline visioon praegu üks meie mandri selgemaid, nii et pommi poolitatud suvemõnud saab kinos hingepiinadeta tasa teha. 22aastane filmiüritus on Euroopas mõneti sama ebatavaline kui PÖFF. Tallinna festivali vaatajaarv linna rahvaarvu suhtes on erakordne, koos Tromsøga vist suurim Euroopas. Palić oma 7500 elanikuga on pigem võrreldav Türiga, ent toob igal aastal kokku maailma tippnimesid: tänavu anti elutööpreemia näiteks rootslasele Roy Anderssonile. Kunagisest XX sajandi alguse hasartmängukeskusest on saanud Euroopa filmiringkondade teadvuses kinnistunud paik just selle festivali tõttu ja seal seistakse filmikunsti hea käekäigu eest ka tegudega, mitte üksnes sõnadega.

Viimastel aastatel on Palićis tihti näidatud ka Eesti filme, mis annab meile kinnitust, et osa teostega oleme Euroopa tasemele igati vastavad. Sel aastal leidis siin linastuse Martti Helde „Rist­tuules“ ja toimus Veiko Õunpuu uue filmi „Roukli“ maailma esilinastus. Film peaks Eesti kinodesse jõudma sügisel.

Noor ja iseseisev hing“

Just sellist nimetust („Independent Young Spirit“) kannab Palići ehk põnevaim programm, kus on ülesandeks võetud leida üles uut pildikeelt otsivad audiovisuaalsed teosed, viimased anarhistlikud filmitegijad ja veidi ootamatumad seisukohavõtud. Sel aastal andis värvi hispaanlaste sõpruskond, kes oma nulleelarvega, ent ideedelt väga vaimukate filmidega defineerivad end selgelt omaette liikumisena. Eestis on tunnustust leidnud neist filmidest üks, Chema García Ibarra lühifilm „Müsteerium“ („Misterio“, 2013), mis sai žürii peaauhinna Tallinna lühifilmide festivalil „Sleepwalkers“. Selle seltskonna kinnismõtteks tundub olevat inimkonda väljastpoolt ähvardav oht, mis on seni kuulunud žanrifilmide valdkonda, aga tundub värskete uudiste valguses olevat järjest päevakajalisem – nende filmides tegutsevad tulnukad, robotid ja muud paranormaalsed eluvormid, kellega inimene peab proovima kohaneda. Nad ise on seda kirjeldanud ka pehme majanduskriisi kriitikana, mille kunstiline absurd ei suuda ületada meediauudiste jaburust. Tegijatest peaks kindlasti ära mainima ka Ion de Sosa filmiga „Unelevad androidid“ („Sueñan los androides“, 2014), mis baseerub Philip K. Dicki tuntud romaanil „Kas androidid näevad unes elektrilisi lambaid?“, algmaterjaliks ka Ridley Scotti legendaarsele filmile „Blade Runner“ (1982), või Miguel Llansó filmiga „Pudemed“ („Crumbs“, 2015), kus peategelane kohtub postapokalüptilises Etioopias nõidade, natside ja jõuluvanaga. Ükski neist filmidest ei ole täispikk, seega esitab hispaanlaste programm taas ühe väljakutse niigi lagunevale filmipikkuse standardile. Lausa kummaline, kui ebaortodokssena mõjub tänapäeva kivistunud standardite tõttu näiteks 61minutine film!

Euroopa unelm

Esimest korda oli sel aastal festivali tunnuslausena kasutusel fraas „Euroopa unelm“. Tore on näha, et kellelgi on unistus päästa Euroopa filmikunst keskpärasuse, identiteedikriisi ja ideepuuduse käest. Häid filme tehakse, aga need ei jõua laiemasse tuntusse seetõttu, et agressiivne turundus jätab vähe ruumi neile, kelle rahalised võimalused on väiksemad. Festivalidel on selles võitluses Euroopa filmiidentiteedi säilitamisel keskne roll, aga suures osas on ka nemad lasknud end ära osta ja näitavad konventsionaalset programmi, selle asemel et otsida ja leida midagi uut. Žürii ülesanne on leida pakutavast programmist parim, aga siiski tundub, et eelistatakse filme, mis on oma tunnustuse juba leidnud. Nii ka siin. Peapreemia sai islandlaste film „Oinad“ („Hrútar“, Grímur Hákonarson, 2015), mis on justkui mõtteliseks järjeks eelmisel aastal Eesti kinodes jooksnud Islandi hobusefilmile „Hobustest ja inimestest“ („Hross í oss“, Benedikt Erlingsson 2013). Mõlemas kasutatakse allegooriat loomade ja islandlaste iseloomuomaduste võrdlemisel ja kõrvutamisel. Parima režissööri preemia võitis aga rootsi debütant Magnus von Horn filmiga „Elu pärast“ („Efterskalv“, 2015), mis on psühholoogiliselt kompleksne uurimus kogukonnast, kuhu on naasnud teismeline mõrvar. Mõlemad peaauhinna-võidufilmid olid suurepärased, aga mõlemad on juba tunnustuse pälvinud ka Cannes’is („Oinad“ lausa võitis oma kõrvalsektsiooni) ja see annab mõneti tunnistust žürii konformismist. Teisalt vajavad head filmid kogu tunnustust, sest võitlus vaataja tähelepanu eest on audiovisuaalse sisu poolt kontrollitud maailmas üks tänamatu ülesanne. Samuti väärib suuremat tähelepanu Palići püüd taasleida kaduma kippuv Euroopa filmikunsti identiteet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht