Balletihullud ekraanil

Olev Remsu

Portreteeritud on viit inimest, kes on kirglikult armunud Peterburi Maria teatri balletti.  

Dokumentaalfilm “Maria teatri fantoomid”. Stsenarist ja režissöör Marianna Kaat, operaator Aleksander Dobrijanik, helirežissöör Ivo Felt, monteerijad Kadri Kanter, Tuuli Kuitinen, kaasprodutsendid Pertti Veijalainen (Illume, Soome), Aleksandr Vengerov (Oazis Ltd, Venemaa), Cees van Ede (NPS, Holland), produtsendid  Marianna Kaat, Reet Sokmann. BalticFilmProduction, 2006, 58 min. Esilinastus 16. V kinos Sõprus.

 

Igasugune hea kunst avaldub karakterite kaudu. Võib koguni öelda, mida nüansirikkamad ja tõetruumad on tegelaste karakterid, seda parem on teos, olgu tegemist kirjanduse, kujutava kunsti, teatri või millegi muuga. Dokumentaaltaieste puhul räägime inimestest ja nende iseloomudest, kuid see ei muuda asja, tõdemus jääb peaaegu samaks: mida täpsemalt ja elutruumalt on antud inimeste iseloom, seda kõrgemalt me hindame teost.

Marianna Kaat on oma teisipäeva õhtul Sõpruses esilinastunud filmis võtnud teemaks jüngerluse-fänluse meie naaberriigis, pealegi kunstiliigi puhul, mis maalähedases Eestis ei ole kunagi erilisi laineid löönud. Nimelt on juttu balletist. Portreteeritud on viit inimest, kes on kirglikult armunud Peterburi Maria teatri balletti. Kira Surovõhh tähistab igal aastal 12. maid otsekui kirikupühana, kuna nägi sel päeval omaaegset priimabaleriini Natalja Dudinskajat esimest korda laval. Tatjana Tarassova pole alates 1945. aastast vahele jätnud ühtki balletilavastust, juba 34 aastat takseerib balletti Boriss Tolmatšov. Keemiaõppejõud Anton Kotšetov läheb teatrisse 2392. korda ja see on üles võetud, Oleg Mihhailov ei jää aga oma ennastsalgavas ja tulises entusiasmis teistele kriipsugi alla. See viisik on elult kõvasti lüüa saanud, nad on oma andumuse tõttu jätnud pooleli õpingud kõrgkoolis, vahetanud töökohti, mõned alustanud ise amatöörballetiga tegelemist, kuid seda 20 – 25aastaselt. Maksimalistid non plus ultra!

Eesti vaatajalt võiks ehk oletada kahte liiki tüüpreaktsiooni. Esiteks kehitatakse võib-olla õlgu: see asi jätab üsna külmaks, need veidrikud mind ei puuduta. Teiseks ei taheta vahest hästi uskuda, et see kõik vastab tõele, kahtlustatakse autorit liialdamises, ehk koguni väljamõeldises.

Kuidas seda vältida, kuidas panna vaataja kaasa elama? Selleks tuleb anda neist inimestest usaldatav portree.

Marianna Kaat ei jutustagi meile mitte niivõrd balletist ega kunagisest keiserlikust, seejärel nõukogude vapiteatrist, vaid eelkõige inimestest; ta on neid fanaatikuid iseloomustanud viimse värvinguga, veennud meid nende kummalise elu ehtsuses.

Inimene on alati ühte moodi, olgu kaugetel aegadel või võõrastes riikides. Ja inimene on inimesele ikka huvitav, kui teda tutvustatakse inimesena ja mitte mingi probleemi või abstraktse nähtuse varjus, selle koostisosana.

Kaadi filmis saame pentsiku viisiku kohta teada nende olmetingimused, nende sotsiaalse staatuse, nende haridustaseme, enam-vähem kõik inimliku, milleta ei tuleks omaksvõtt kõne allagi.

Me võime selle viisiku kohta öelda, et need on sundusega inimesed, monomaanid, ja nende hulka kuuluvad teadagi igat sorti apostlid, prohvetid, dogmaatikud, konservatiivid, kes enda meelest teavad alati täpselt tõde. Nad on iseärakud, kes kollektsioneerivad marke või pistavad liblikaid nõelte otsa, nad vihkavad uuendusi, ja teevad kõike seda selleks, et olla (asjade kaudu, harilikult endale seda teadvustamata) surematu. Surematusest on juttu Kaadi filmiski, balletihaiged peavad päevikuid ja säilitavad fetišeid, kõik viis hindavad vana teatrit etemaks tänasest, kõigi arvates läheb moodne maailm hukka.

Sundusega inimest on lihtne parodeerida, enamik maailma parematest komöödiafilmidest seda teebki. Režissöör Kaadi filmiski on kohti, mis panevad muigama, ent Kaat on pieteedi- ja mõõdutundeline, nagu õige kunst olema peabki. Kindlasti ei ole ta välja läinud odavale naerutamisele. Me võime ju selle viisiku kohta öelda: põgenemine reaalsusest asendusellu. Aga mis selles paha on? Mõistaandmise kaudu on aimata jäetud portreteeritavate intiimelugi, eks igaüks dešifreerigu tehtud vihjeid oma arusaamade kohaselt.

Teel trammipeatusesse rääkisime kirjanikust ja režissöörist sõbraga nähtud filmist. Minul oli “Maria teatri fantoomidele” siiski üks etteheide: minu meelest oleks tarvis olnud, et autor oleks avanud, kuidas ta leidis selle imepärase viisiku, olgu või lakoonilise epiloogitiitriga. See oleks tõstnud usaldusväärsust. Vestluskaaslane arvas, et see oleks olnud liiast. Mine tea, ehk on tal õiguski…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming