Balti teadvus ja Balti teadus

Wiesbadeni filmifestivalil „Go East“ analüüsiti Baltimaade filmiajalugu ja identiteeti sümpoosionil „Hübriididentiteedid. Balti filmikunst“.

TRISTAN PRIIMÄGI

„Kuidagi kramplik on see, kuidas idaeurooplased püüavad pidevalt oma identiteeti konstrueerida. Kas teile ei tundu nii? Lääs rahastab üldse igasugust mõttetust. Püüab oma täissöönud süümest üle saada. Samas on see rahastamine lihtsalt koloniseerimine. Mingit Balti tunnetust ei ole olemas. Mingit Baltit ei ole olemas.“ Selliste sõnadega läheneb „naine kirjanduskonverentsilt“ (nagu tiitrites kirjas) Katariina Laugu kehastuses šveitser Theole filmis „Sügisball“,1 kus leiab aset kirjanduskonverents „Balti teadvus 2006“.

Mõnes mõttes pole asjalood seniajani muutunud ja identiteedi konstrueerimine on Eestis endiselt üks keskseid küsimusi. Kohalikus retoorikas räägitakse sellest, kes me oleme, sellise pingelisusega, et tahes-tahtmata meenub soome anekdoot mehest ja elevandist. Kui mehele anti ülesanne elevanti kompamise abil kirjeldada, katsus mees elevanti, aga ise juurdles: „Huvitav, mida ta minust mõtleb“. Peaminister Taavi Rõivas deklareeris 2014. aastal, et „Eestile pole vaja suurt narratiivi“,2 kuid oli õige pea sunnitud oma radikaalset seisukohta leevendama ja tuli umbes aasta pärast välja seisukohaga, et „Eesti suur narratiiv on olla Uus Põhjamaa“.3

Mitte tahtes Taavi Rõiva rolli nüüd selles segaduses üle tähtsustada, on see näide ometigi mitmes mõttes sümptomaatiline. Esiteks näitab see, et eestlane ei pääse minamõtiskluse kohustusest ka siis, kui üritab sellest eemale astuda ja eestlust vägivaldselt demütologiseerida, ja teiseks on selles uue põhjamaa meeleavalduses peidus seesama vana hea ja mõneti meid kõige paremini defineeriv tõusiklik skisofreenia. Ei kõlba meile ju tegelikult üldnimetajana ei Baltikum ega Ida-Euroopa, rääkimata „endisest Nõukogude Liidust“ või muust säärasest. Me tahaksime ikka kuuluda ristilippudega maade hulka, kuigi meie lipp (nagu ka teiste Balti riikide oma) on hoopis triibuline.

Kolmainsuse rasked päevad

Alguses ära toodud „Sügisballi“ tsitaat võib olla küll utreeritud, aga paratamatult lähtutakse Balti olemuse üle arutledes iga kord sellest, kas ja mil määral on Baltikum üldse reaalne. Kui väga kitsalt võtta, siis filmikunstis on olukord väga huvitav. Aastatuhande alguses, 2001. aastal, sõlmiti Balti filmikeskuste (Leedu puhul, kellel sellist institutsiooni toona polnud, kultuuriministeeriumi) kokkuleppel raamleping, mis allkirjastati Berliini filmifestivalil. Algselt oli seda tarvis väga praktilisel põhjusel: nimelt välissuhtluses kulude jagamiseks, sest ega ükski kolmest väikeriigist jaksanud maksta filmiturgude rendihindu ja muidu kulusid. Vahest ehk kümmekonna aasta pärast tekkis tunne, et igaüks on võimeline juba ise püsti seisma, ja Baltic Films muutus kulude optimeerimise vahendist ühel hetkel millekski, millega ei osatud justkui midagi peale hakata. Oli märk ja oli logo, aga sisu mõttes otsis igaüks juba oma teed. Küsimus, kas filminduses on „Baltikumi“ sildi kadumine aktuaalne või mitte, võttis huvitava pöörde umbes nädala eest, kui minu postkasti saabus teade, et keegi on sisse andnud taotluse kustutada Facebooki grupp Baltic Films. Seda aja märki võiks lugeda ka nii, et kui sind pole seal, siis pole sind olemas. Olen Facebookis, ergo sum. Näiteks filmikriitik Jaak Lõhmus on kindlalt veendunud, et Baltimaad peaksid end rahvusvaheliselt esitlema ühtsena: „Ka tänavusel Berliini filmifestivalil oli näha, et suuri filmimaid ja -festivale kõnetab Baltikum ühtsena.“ Ehk on tõesti vara hakata sildu põletama, sest head ajad ei pruugi samuti kesta. Praegu on siiski tunne, et kõik kolm Balti riiki pole ehk ühisrinnet teadlikult hüljanud, küll on aga oma rahvusliku filmikunsti ülesehitamisega (ja sellega kaasneva rahvusvahelistumise ja rahvusvaheliste suhete loomisega) kõigil käed-jalad nii tööd täis, et igaüks künnab oma vagu.

Olaf Möller ja Barbara Wurm käsitlesid oma ettekandes rahvuslike filmistuudiote loomist Balti Nõukogude vabariikides.

Mait Laas

Huvitaval kombel jõuti esimese kinematograafilise Balti ketini ehk kolme Balti riigi koostööfilmini alles siis, kui Baltic Films hakkas oma kandvust kaotama: 2016. aastal valmisid kolme riigi koostöös mängufilmid „Teesklejad“ ja „Seneca päev“.4 Balti ketti kui Baltikumi ühtsuse sümbolit näidatakse nii „Seneca päevas“ kui ka Läti ühes tänavuses hittfilmis „Paradiis 89“,5 mis on toodetud „Läti Vabariik 100“ filmiprogrammi raames (Eesti omaga analoogiline ettevõtmine). Eesti filmides pole seni Balti ketti näha olnud, sest uuel põhjamaal pole sellist asja võib-olla tarvis. Meenuvad Kaarel Tarandi sõnad sobivalt sellesama „Seneca päeva“ arvustusest: „Esiteks ei ole kunagi olemas olnud nähtust Balti ühtsus kolme ajalooliselt ja kultuuriliselt eripalgelise riigi hilisemas tegevuses. […] Baltikum kui üks territoorium ja kultuuriruum oli olemas ainult välisvaates, mitte nende alade põlisasukate arusaamas“.6 Ka „väikest vihjet Balti ketile kui Balti kolmainsuse igavikulisuse sümbolile“ näeb ta pigem skeptiliselt kui „nutikate korraldajate leidlikkust ja pragmaatilisust, kui neil õnnestus oma avantüüriga korraga ära petta nii nõukogude organid, osalenud rahvahulgad kui ka demokraatliku lääne otsustajad ja meedia“.7

Tänavu suvel Karlovy Vary filmifestivalil esilinastumist ootav uus dokumentaalfilm „Aja sillad“8 seob Balti riigid taas oma sisus ühte, andes poeetilise ülevaate kõigi kolme väikeriigi dokumentalistika traditsioonist, mida kannavad sellised legendaarsed filmitegijad nagu Andres Sööt ja Mark Soosaar Eestist või Uldis Brauns ja Ivars Seleckis Lätist. Eesti osaleb küll selle filmi rahastamises ja tootmises, aga autorite poolelt konstrueerivad siin Baltikumi taas läti filmitegija Kristīne Briede ja Leedu 1990ndate nn pöördepunktipõlvkonna üks tuntumaid filmitegijaid Audrius Stonys.

Go East where the sky is blue

Selle üle, kas Balti identiteet on olemas ja kas see koosneb ka millestki muust kui ainult triibulistest lippudest, arutati põhjalikult tänavusel Wiesbadeni filmifestivalil „Itta!“ („Go East“). Sobivalt Baltic Filmsiga samal 2001. aastal loodud festival on arenenud üheks olulisemaks Ida- ja Kesk-Euroopa filmikunsti tutvustavaks ürituseks, mille programmis on olnud kindel koht ka Eesti toodangul. Filmprogrammi kõrval on korraldatud mõne Ida-Euroopa filmikunsti tahu analüüsimiseks ka sümpoosion – ja nii ka nüüd. Kõigi Balti riikide 100. aastapäeva puhul oli tänavuse sümpoosioni teemaks valitud „Hübriididentiteedid. Balti filmikunst“. Kolme päeva loengute ja ettekannete jooksul üritati taas mõista, millest see Balti minapilt ikkagi koosneb. Iseenesest on ju ka „EV 100“ mingis mõttes kunstlikult konstrueeritud identiteet, sest on ka neid, kelle arvamuse kohaselt oleks õigem tähistada tähtpäeva „EV 51“.

Ühes mõttes tuleb kolme päeva ettekannete esimese muljena nõustuda Tarandiga vähemalt ühes aspektis: see Baltikum, mida üks või teine meist kolmest vähemalt või rohkemal määral endalt maha tahab raputada, ei ole meile endale nii loomuliku ja selge tähendusväljaga termin kui võõramaalastele. Näib, et Baltikum on miski, mida konstrueeritakse meie tarvis väljastpoolt, selle tähenduse loovad teised, mitte meie ise. Seejuures tuleb tõdeda, et kuna teiste meie jaoks konstrueeritud geo- ja kultuuripoliitikas käsitletakse meid tihti ühena, on näiteid, kus Balti riikide filmiajaloo olulised sündmused on kulgenud nii sarnaselt, et on igati põhjendatud neid koos käsitleda. Erakordselt huvitavas ettekandes Nõukogude Balti riikide filmistuudiote loomisest tõid filmkriitikud ja -teadlased Barbara Wurm Austriast (kes on ka sümpoosioni korraldaja) ja Olaf Müller Saksamaalt muu hulgas esile, et kõigi Baltimaade filmikunst äratati Moskvast mehaaniliselt ellu täpselt samal moel. Igasse riiki valiti välja misjonärirolli täitma määratud professionaalne filmitegija, kes läks metsarahvale ideoloogiliselt õigesti laetud kinematograafilist kirjasõna viima. Eestisse saadeti loomulikult Austrias sündinud, aga Nõukogude Liitu emigreerunud Rappaport, kes sai Eesti NSVs hakkama mitme märgilise ideoloogilise linateosega, nagu „Elu tsitadellis“ (1947), „Valgus Koordis“ (1951) Georg Otsaga ja kuidagi varju jäänud, aga tõeliselt meelelahutuslik (kui mitte enam õpetlik) „Andruse õnn“ (1955). Kõnekas on siin tõsiasi, et Rappaportile sarnaste agentidena saadeti keskvalitsusest Leetu Vera Strojeva ja Lätti Aleksandr Ivanov. Kui Strojeva „Marytėt“ (1947) peab osa filmiklassikaks, siis Ivanov(s)i „Tagasitulek võiduga“9 pole ajale nii hästi vastu pidanud. Ivanovil pole isegi Wikipedia lehekülge, kuigi, jah, ka Rappaport ja Strojeva vääriksid suuremat tähelepanu kui paar lakoonilist vikirida.

Kõigi kolme Balti liiduvabariigi pärastsõjaaegsed esimesed mängufilmid valmisid 1947. aastal ning nende autoriteks olid Moskvast määratud ja sisse tarnitud ideoloogiliselt peenhäälestatud filmitegijad. Tootmise jäme ots oli samuti kõrgema võimu käes: „Marytė“ valmis Mosfilmi stuudios ja „Elu tsitadellis“ Lenfilmis. Kuna venevastased meeleolud olid toona Balti riikides alles vägagi ilmsed, tuli mõlemas filmis näidata esiteks metsavendlusega võitlemist ja teiseks kahtleva indiviidi ümberkasvamist nõukogudemeelseks: talutüdruk Marytėst saab partisan ja märter, ennast oma tagurlikku majapidamisse kui tsitadelli sulgenud professor August Miilas (Hugo Laur) on aga tormiliste sündmuste tõttu sunnitud loobuma oma apoliitilisusest ja veendub lõplikult sotsialistliku korra õigsuses. Esimene toob ohvriks iseenda, teine oma poja.

Baltikumi nähti Moskvast kui üksust, millele tuleb rakendada ühesugused kultuuripoliitilised otsused. Meile sai sama saatus osaks ka filmikunstis.

Aken Baltikumi

Huvitavaid ettekandeid oli palju, mistõttu ei jõua siin kõigil neil peatuda, kuid kõlama jäi siiras püüd ja soov leida ja esile tõsta ühisosa. Optimismi all luuras aga vastasjõuna masendav tõdemus, millega nõustusid kõigi Balti riikide esindajad: on lausa arusaamatu, kui vähe me üksteise filmikunstist teame. Vähe on neid, kes oskavad Eestis nimetada kas või ühe näite Leedu või Läti filmiajaloost – ja olukord on teistes riikides sama. Kuidagi tuleks luua stabiilne võimalus näha Balti riikide filmiklassikat, kas või juba sellepärast, et tihti on see meie omaga läbi põimunud. Ühe esimesena meenub läti näitleja Uldis Pūcītis, keda meie tunneme inspektor Glebskyna Eesti ühes paremas filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“,10 aga kes on mänginud peaosa ka mitmes läti filmi raudvarasse kuuluvas mängufilmis, nagu „Sootallaja“ või „Neli valget särki“,11 mis valiti täieliku pommüllatusena tänavu ka Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammi „Cannes’i klassika“ („Cannes Classics“) selliste tegijate kõrvale nagu „Tōkyō lugu“, „Vertigo“ või „2001. Kosmoseodüsseia“.12

Katariina Laugu tegelane võib ju öelda Theole Balti teadvuse konverentsil, et „jälle need lätlased hüsteeritsevad“, aga tuleb tõdeda, et Lätis tegeldakse meie filmimineviku mõtestamisega akadeemilises vormis märksa ulatuslikumalt kui meil ja ka sammu klassikute nimekirja tegid nad enne meid.

Kümme aastat tagasi, 2008. aasta aprillis, võitis Wiesbadenis peapreemia ja kriitikute auhinna Kadri Kõusaare skandaalne „Magnus“ (2007), mille näitamine nii kodu- kui ka välismaal keelati vaid paar nädalat pärast seda, maikuus. Tänavu õnnestus eestlastel sealt taas koju tuua peaauhind, sedakorda Rainer Sarneti „Novembriga“ (2017), mis osutus tihedas konkurentsis piisavalt omanäoliseks. Selline tähelepanu on eriti teretulnud festivalil, kus ei vaadata lihtsalt filmi, vaid proovitakse meid ka mõista, lausa konverentsil meie olemust mõtestada. Peeglisse võime vaadata ju kogu aeg (ja võrrelda oma peegelpilti naabri omaga), aga mõnda asja peegel ei näita, nii et täie pildi saamiseks on vaja just sellist kõrvalpilku.

1 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

2 Karin Kangro, Taavi Rõivas: Eestile ei ole vaja „suurt narratiivi“. – Postimees 24. III 2014.

3 Madis Vaikmaa, Taavi Rõivas erakonna ees: Eesti suur narratiiv on olla uus Põhjamaa. – Postimees 10. I 2015.

4 „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016; „Senekos diena“, Kristijonas Vildžiūnas, 2016.

5 „Paradize 89“, Madara Dišlere, 2018.

6 Kaarel Tarand, Enesetapp Balti keti taustal. – Sirp 26. VIII 2016.

7 Samas

8 „Laika tilti“, Kristīne Briede, Audrius Stonys, 2018.

9 „Mājup ar uzvaru“, Aleksandr Ivanov, 1947.

10 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979.

11 „Purva bridejs“, Leonids Leimanis, 1966; „Cetri balti krekli“, Rolands Kalniņš, 1967.

12 „Tôkyô monogatari“, Yasujirô Ozu, 1953; „Vertigo“, Alfred Hitchcock, 1958, „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming