„Berlinale” esimene poolaeg tekitas õlakehitusi

Jaak L?s

  Berliinis on kevad käes, roosipeenrad on juba kobestatud. Aga sellegipoolest peab isegi vihmast ja porist pargitud filmieestlane oskama end Potsdami väljaku ümbruse kõrghoonete vahel tõmbava tuule eest hoolega hoida – üks vale riietumistrikk, ja oledki vihma käest räästa all ehk köha-nohuga audis. Aga nüüd ikkagi filmifestivalist.

Ainult paar olukorda värava all

Kuni kolmapäeva hommikuni oli „Berlinale” kriitikute edetabelis tõtt-öelda üksainus tipphindesaaja, Paul Thomas Andersoni „Veri hakkab voolama” Daniel Day-Lewisega. See naftamagnaadi-vestern jõuab juba sel nädalal linnakinodesse nii Eestis kui ka Berliinis, nii et pikemalt pole mõtet peatuda. Hiinlane Wang Xiaoshuai „Usume armastust” oli üksnes järjekordne nn hiina realismi meistriteos, nagu neid kohtab igal suuremal festivalil, ja see on tase, milleni eesti filmitegijatel annab kasvada küllap veel kaua. Aga samas polnud see perekonna ja lastearmastuse lugu siiski mitte midagi erakordset, kui nii julmalt tohibki ütelda – iga elulugu ja film on ju mingil viisil ja määral erakordsed.

Mitu filmi on olnud lihtsalt ehmatavalt nõrga stsenaariumiga, nii et siinkohal tahaks jahutada nende tulist pead, kes hõiguvad, et Eestis on midagi lahti stsenaariumide tasemega. Probleem on rahvusvaheline! Oma mõningate filmidega aastas suudame stsenaarseid probleeme lahendada küll, ehkki pilt võiks ju unistustes ning ka tegelikkuses olla palju parem. Arenguruumi on – kujutlege korraks, kuidas kõlaks Eesti kontekstis eelmisel nädalalõpul Hollywoodist tulnud sõnum “Esmaspäeva hommikul naasevad kõik stsenaristid oma kirjutuslaua taha…”?!

Nimetatud probleem, mida võiks ka „jumal masinast” probleemiks nimetada, on see, et asjad juhtuvad, inimesed tegutsevad ja teevad midagi ekraanil mitte sellepärast, et see on seotud filmi loo ja tegelaste karakteriga, vaid sellepärast, et stsenarist ja lavastaja lihtsalt tahavad, et nad nüüd, ühel heal hetkel, teeksid seda või toda. Vaatajal jääb üle ainult arusaamatusest maigutada või õhku ahmida. Just niisugused filmid (mõni maigutama, mõni haigutama, mõni mõttetu pöörde pärast õhku ahmima panev) olid „Berlinale’l” ameeriklase Damian Harrise „Öö õued”, mille mitmed kriitikud lausa läbikukkumiseks ristisid, aga ka Eric Zoncka „Julia” ning soomlaste üle-18-aasta-võistluses film „Must jää”. Zoncka filmi ei aidanud seegi, mis sageli kehva stsenaariumiga filmi võib vaataja (mitte aga kriitiku) jaoks päästa, see on väga õnnestunud osatäitmine ning antud juhul siis Tilda Swintoni peaosalemine. Petri Kotwica „Must jää”, äsja Helsingis sületäie Jussisid saanud lugu, on väga professionaalselt tehtud ja mängitud film. See maaniline armukolmnurga lugu (arhitektuuriprofessori tema günekoloogist abikaasa ja lõputööd valmistava tudengineiu vahel) mängib „arktilise hüsteeria” nootidel nii timmitult, et aju läheb krampi, meel tõrgub talumast. Stsenaarium on n-ö lõhki kirjutatud või siis lõhki toimetatud: kõik on nii läbi töötatud, sedavõrd paigas, et hakka kogu selle lipp-lapi peale kokku tikitud traagika peale parem naerma. Üks kolleeg ütles pärast filmi, et Almodóvari käe all lavastatuna oleks see film väga nauditav, soomlase käe all aga lihtsalt masendav. No ei tea, soomlased ise on saavutuse üle uhked, ja õigusega, kuigi mõnigi möönis, et kõik on selles filmis natukene liiga hästi õnnestunud. Ega balansseerimine köiel, mille üht otsa hoiab vana Alfred Hitchcock ja teist Ingmar Bergman, polegi meelakkumine – surm abieluga võlgu. Eesti poisid, tehke järele!

Siiski, festivali esimeses otsas näidati ka paari väga armast teost, mida võiks nimetada „väikesteks filmideks”, lihtsate tänapäeva inimeste igapäevaelu, sellest välja kasvavad suured kujundid ja kõlama jäävad tähendamised. Mehhiklase Fernando Elmbcke „Tahoe järv” ja iraanlase Majid Majidi „Värvukeste laul”. Jätke meelde ja vaadake PÖFFil!

 

Mike Leigh tuli võitma

Briti igisüngete olukomöödiate suurmeistri Mike Leigh’ „Happy-Go-Lucky” on tema varasemate filmide, kas või „Alasti” ja „Vera Drake” täielik vastand. „Nii oligi see mõeldud,” ütleb klassik. Mornide indolentide või sotsiaalsele rattale kistud eluõnnetute ja pettasaanute asemel astub nüüd ekraanile vallatu, ülioptimistlik, üdini vallutava naeratusega noor naine, kooliõpetaja Poppy (Sally Hawkins), kes tahab lihtsalt olla õnnelik. Fujicolouri säravad värvid suurel linal ja peategelase elulust haarab kaasa, eriti veel, kui hakkad seda vaadates meenutama viieteist aasta eest tehtud „Alasti” süngeid ekraanitoone ja peategelase väsimatut masendust. Või „Saladusi ja valesid”. Leigh, kelle riiulis on niihästi Kuldne Palmioks kui ka Püha Marcuse Kuldlõvi, võib „Berlinale” programmi 13. filmi (kokku võistleb 21 tööd, üks neist dokumentaal) linastuse järel ilmselt arvestada, et midagi ta siit koju viib, miks mitte vana karu enda. Leigh on lihtsalt peajagu teistest üle, kuigi seitse filmi oli kolmapäeva, 13. veebruari lõuna paiku veel jooksmata.

Poolsalaja esitleti esmaspäeva õhtul Martin Grobius Bau kinos Lars von Trieri uue filmi „Antikristus” üheminutist treilerit. Filmi võtted algavad eeloleval suvel ja see loodetakse ekraanile saada 2009. aastal Cannes’is. Treiler ei öelnud mitte midagi filmi kohta, kui mitte arvestada, et näitas kolme kaamera liikumist ja 20 sekundit oli ekraanil vana Lars ise. Peter Aalbæk Jensen, von Trieri kauaaegne ihuprodutsent, ütles, et sellest tuleb „f…ng scary movie”, Lars von Trieri „Hiilgus”. Zentropa ja Trust, mis nüüd Berliinis ühines Nordisciga, on filmirahastamis- ja levifirmade hulgas vaata et ühed kõige meisterlikumad õhuvõngutajad.

Kahju, et ei jõudnud Salvador Dalí näitusele Filmbühne Wienis ja pidi leppima üksnes Dalí ja Buñueli esiktöö „Andaluusia koera” ülevaatamisega. Andrzej Wajda „Katõn” („Rääkimata lugu kuritööst, mida Stalin ei suutnud varjata”) jääb kahjuks festivali lõpuprogrammi ja seega nüüdsel sõidul nägemata. Elutöö eest Kuldkaru pälviva Francesco Rosi „Käsi linna kohal” ja teisigi filme, mis jooksevad siin retrospektiivis, oleks praegu mõtet Tallinnaski näidata – poliitkorruptantide tehingud Itaalias 1960.-70. aastatel kõlbaksid õpitunniks nii Eesti vaatajatele kui ka tulevastele filmitegijatele.

Neli päeva „Berlinale’t” on veel ees, kuldkarudest teatamiseni on veel aega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming