Bhutani filmikunst ja selle pioneer Khyentse Norbu „

Aare Ermel

Karikas” („Phörpa” / „The Cup”, Bhutan-Austraalia 1999), režissöör ja stsenarist Khyentse Norbu, operaator Paul Warren, kunstnik Raymond Steiner, produtsendid Raymond Steiner ja Malcolm Watson. Osades Orgyen Tobgyal, Neten Chokling, Jamyang Lodro jt.  „Rändurid ja võlurid” („Travellers and Magicians”, Bhutan-Austraalia 2003), režissöör ja stsenarist Khyentse Norbu, operaator Alan Kozlowski, kunstnik Raymond Steiner, produtsendid Raymond Steiner ja Malcolm Watson. Osades Tshewang Dendup, Sonam Lhamo, Lhakpa Dorji, Deki Yangzom jt.  „Milarepa” (Bhutan 2006), režissöör Neten Chokling, stsenaristid  Neten Chokling ja Tenzing Choyang Gyari, operaator Paul Warren, kunstnik Orgyen Tobgyal, produtsent Raymond Steiner. Osades Orgyen Tobgyal, Kelsang Chukie Tethtong, Jamyang Lodro jt.  Himaalaja mäeahelikuga muust maailmast eraldatud Bhutani Kuningriigis, sajandeid välismaailmast ära lõigatud kõuedraakonimaa ühiskonnas, on kaua püütud kaitsta oma unikaalset kohalikku kultuuri välismõjude eest.  Ühes maailma vaesemas riigis, mida pole vaatamata selle haavatavale asukohale India ja Hiina vahel kunagi koloniseeritud, kardeti läänelike väärtuste pealetungi. On ju budismist lähtuv Bhutani kultuur midagi, mille säilimine on väga oluline. Rahvuskultuuri alleshoidmine on üks neljast sambast, mille pani kolmkümmend aastat tagasi paika Bhutani toonane kuningas Jigme Dorji Wangchuk.  

     

Esimesed välisturistid saabusid Bhutani  alles 1974. aastal. Pisiriigi (pindala 38 394 ruutkilomeetrit!, rahvaarv umbes 700 000) elulaad on 1990. aastatest peale muutuma hakanud. Konstitutsioonilise monarhiaga riigis on üks magistraal, üks rahvusvaheline lennujaam ja kolm ajalehte (kõik ilmuvad kord nädalas). Televisioon oli Bhutanis keelatud kuni 1999. aastani, peagi seejärel ilmus internet. Ootamatult avanes budistlikus ühiskonnas vaba juurdepääs MTV-le ja World Wrestling Entertainment’ile. Ühtlasi  tekkis Bhutani kohalik filmitootmine, kuigi filmide tegemine on ränkraske bisnis. Ühe täispika ekraaniteose maksumus on 1,5–3 miljonit Bhutani ngultrumi (36 000 – 75 000 eurot). Napp eelarve sunnib loojaid eelistama digitaalset tehnoloogiat. Produtsendid on ka levitajad, stsenaristid kujundavad reklaamplakateid, kõik näitlejad on iseõppinud asjaarmastajad. Kogu riigi peale on kõigest kuus kino. Selleks, et Bhutani pealinna Thimphu ainsas kinos  oleks võimalik oma uusimat produktiooni demonstreerida, tuleb linastusaeg reserveerida kuni üheksa kuud varem. Maapiirkondadesse jõudmiseks kasutatakse kinobusse. Oma rahvuskultuuri tuleviku nimel puudub praegu Bhutani kinolevis praktiliselt võimalus näidata Bollywoodi, Hollywoodi, Korea ja muu maailma produktsiooni. Riigis on ametlikult registreeritud ligi 60 produktsioonifirmat. Peamiselt toodetakse meelelahutuslikke muusikafilme (eeskujuks  India populaarsed hindikeelsed lauluja tantsufilmid). Keskmiselt valmib neli-viis mängufilmi aastas. Rekordiline oli 2006. aasta, kui esilinastus 24 omamaist filmi (võrdluseks: samal aastal tehti Indias üle 1000 ekraaniloo).   

Esimeseks Bhutani filmiks oli Khyentse  Norbu spordikomöödia „Karikas” (1999), mille võtted toimusid India lõunaosariigis Himachal Pradeshis, tiibetlaste pagulaslaagri Biri lähistel. Rahvusvaheliselt tuntud on ka sama mehe seiklusdraama, esimene tervenisti Bhutani territooriumil ja ainult Bhutani näitlejatega vändatud (mängu)film „Rändurid ja võlurid” (2003) ning Neten Choklingi elulooline seikluspõnevik „Milarepa” (2006). Kõik kolm teost on linastunud Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil.  Hilisemast filmitoodangust on enam kõneainet pakkunud seitse laulu sisaldav esimene Bhutani õudusfilm, Tshering Wangye lavastatud „Bakchha” („Kummituse kiindumus”, 2007). Veel aprillis 2006 teenis selle filmi stsenarist Tshering Penjore elatist kroonprints Jigme Khesar Namgyel Wangchuki ihukaitsjana. Huvi filmitöö vastu olevat mehel tekkinud pärast USA krimikomöödia „Oceani 11 – kõrged panused” nägemist. 

„Koolielust” Tiibeti eksiilkloostris 

Bhutani kuulsaim filmitegija on kahtlemata 2. jaanuaril 50aastaseks saanud Khyentse Norbu ehk Dzongsar Jamyang Khyentse Rinpoche, kes on üks silmapaistvamaid tiibeti õpetajaid, üks tähtsamaid laama reinkarnatsioone tiibeti budistlikus traditsioonis. Tõenäoliselt maailma ainsa pühamehest kineasti noorusaeg möödus Sikkimi ja Bhutani kloostrites budistlikku filosoofiat tudeerides, hiljem jätkusid õpingud Raipuris, Londonis ja New Yorgis. Tema eestvõttel on rajatud budistlikke keskusi Bhutanis ja Indias, aga ka Austraalias, Põhja-Ameerikas ja Kaug-Idas. 2010. aastal ilmus Norbu raamat „Mis teeb budistist budisti” ka eesti keeles (tõlkinud Kai Vassiljeva).       

Filmihuvi tekkis Khyentse Norbul hilises puberteedieas videosid vaadates. Eeskätt vaimustasid teda Satyajit Ray, Yasujirō Ozu, Vittorio De Sica ja Andrei Tarkovski tööd. Norbu osales konsultandina Bernardo Bertolucci pühapäevakoolilugu meenutava suurfilmi „Väike Buddha” (1993) võtetel. Koos maineka itaalia filmilavastajaga veedetud nädalad ei läinud raisku. Kuue aastat pärast jõudis kinodesse Norbu 650 000dollarise eelarvega debüütfilm „Karikas”, mille reklaamlause kõlas: „Budism on nende filosoofia, jalgpall on nende religioon”.         

„Karikas” on üsna originaalne ekraaniteos, humoristlik ja maalähedane pilguheit noorte tiibeti munkade kloostrielule. Tiibeti eksiilkloostris Himaalaja jalamil puutuvad nad varem või hiljem kokku läänelike kultuuriilmingutega. Prantsusmaal käib parajasti 1998. aasta jalgpalliMM ja üldine vutipalavik tõuseb nii kõrgele, et viib ahastusse kloostri distsipliininõudja Geko. Nii poiste kirglik soov maailmameistrivõistluste  finaali näha kui kloostrielu distsipliinieeskirjad saavad rahuldatud, kui kloostrisse jõuavad teleülekanded satelliidi vahendusel. Ning viimaks saabub kloostrisse jälle rahu. Nagu sageli juhtub, on tõestijuhtunu väljamõeldisest veelgi ehedam. „Karika” kõikidel kesksetel tegelastel on oma kindel eeskuju. Khyentse Norbu sõnutsi on filmis nähtus tõtt vähemalt 95 protsenti („toimub ju tegevus kloostrikoolis, mida olin juhatanud üle 20  aasta”). „Karikas” pälvis auhindu Amiens’i, Kerala ja Pusani rahvusvahelisel filmifestivalil.     

Pärast „Karikat”       

Khyentse Norbu seiklusdraama „Rändurid ja võlurid” peakangelaseks on noor valitsusametnik  Dondup, kes unistab elust Ameerika Ühendriikides. Film jutustab kahe mehe teekonnast maakogukonnast pealinna, nende unistustest ja armumistest. „Rändurites ja võlurites” on samasugust lihtsuse võlu nagu „Karikas”. Ei puudu ka hoiatav moraal: väärtustada tuleb olemasolevat, sest ka see võib pakkuda imelisi üllatusi.       

Teine Bhutani tähelepanuväärsem filmiinimene Neten Chokling Rinpoche (sünd 1973) on tunnistatud suure budistliku õpetaja Chogyur Dechen Lingpa (1732–1799) neljandaks reinkarnatsiooniks. Mängufilmis „Karikas” oli tal  Lodo keskne roll, „Rändurites ja võlurites” oli ta teine režissöör, kaskadöör ja kõrvalosatäitja. Choklingi režiidebüüt „Milarepa” on haarav ekraanilugu, kus esitatakse XI sajandil elanud legendaarse tiibeti jooga, pühaku ja müstiku (eluaastad 1052–1135) eluloo tema lapsepõlvest peale. Kättemaksuhimulise musta maagina alustanud mees saatis surma hulga inimesi, kuni kohtas budistlikku õpetajat, kes näitas talle tema tegude kahjulikkust. Edasise elu  veetis oma meele kurjusest puhastanud Milarepa mägierakuna, kes jagas rahvale õpetusi laulude kaudu. Mullu valmis Neten Choklingil ühest möödunud sajandi silmapaistvamast tiibeti õpetajast dokumentaalfilm.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming