Bre?nevi kuradiratas

Vaapo Vaher

Nagu teada, näidatakse 1976. aastast peale iga jaanuari esimesel päeval Vene telekanalites väsimatult Eldar Rjazanovi kaheseerialist romantilist janti ?Saatuse iroonia ehk hüva leili?. Filmi esilinastuse aegu oli Leonid Iljit? alles toimekas figuur, aeg läks, vanake väsis ja varises hauda. Troonil vahetus surijaid, valitsema pääses märgiga mees, perestroika-jumal Gorbat?ov, impeerium vappus surmakrampides, aga iga aastavahetuse esimesel päeval vahtis kogu maa ?Saatuse irooniat?. Seejärel tuikus riigi tipus vodkafänn Jeltsin ja ülistas filmi, nüüd on pealikuks purukaine jõudu ahmiv Putin ja temagi on filmile tunnustust jaganud. Pole kahtlust, ka tänavu koguneb sügavalt kihistunud venelaskond uusaastal üksmeelselt telekasti ette, unustab klassilõhed ja hirnub homeeriliselt üle kõik filmi pähekulunud naljad. Re?issöör Rjazanov ise on kinnitanud, et selle filmi näitamiseks on parim aeg esimese kuupäeva õhtul kell kuus. Siis on rahvas uusaastaöö peatäie pikalt välja maganud, esimesed paranduslikud klahvid taas hinge alla läkitanud ja kõik on kollektiivselt varmad langema eksalteeritud filmijoovastusse.

Muide, omal ajal oli just Leonid Bre?nev see, kes ?Saatuse iroonia? päästis. Valminud telefilmi ei tahetud vaataja ette lasta. Parteilised bürokraadid lärmasid kui ühest suust: see pole sotsialistlik kunst, vaid joomarluse propaganda! Tollane riikliku teleraadiokomitee esimees Sergei Lapin on meenutanud, kuis 1975. aasta detsembris peeti  üleliidulist parteilist teletöötajate seminari. Lapin läkitas neile vaatamiseks vastvalminud ?Saatuse iroonia?. Et las võtavad printsipiaalse seisukoha. Partorgid jälgisid filmi elamuslikult ära, pugistasid summutatult naerda ja otsustasid: ei, mitte mingil juhul! Lapin kuulas neid ja muigas, ta oli mänginud üle liidu kokku voolanud parteiametnikele vingerpussi, sest filmile oli just andnud dobro-sõna Bre?nev isiklikult. Gensek olla filmi mõnede episoodide aegu end nõnda hingetuks naernud, et kõrvalolijad kartsid lämbumissurma. Iseäranis ülevoolavalt lõbus näis Bre?nevile kakerdav saunastseen, kus sõbrad end arukaotuseni täis imevad ja üksteise kaelas seosetult mölisevad. See oli too bürokraatide meelest kõige enam joomarlust propageeriv episood.

Film lubati uusaasta esimesel õhtul teleekraanile, kuid re?issöörile anti käsk enne filmi eetrisse ilmuda ja öelda publikule mõni moraliseeriv lause, mis pidi filmis demonstreeritavat lakkumist pehmendama. Lavastajal tuli rahvale kinnitada, et nõnda lambituks võib end juua üksnes uusaastaööl ja mitte mingil muul ajal aastas. Rjazanov kirjutab oma mälestusteraamatus: ?Ma sain aru, millises riigis ma elan, sõitsin kuulekalt telestuudiosse ja ütlesin kõike, mis mult nõuti.?

Filmiga käis jamps algusest peale. Kõigepealt oli ?Saatuse iroonia? hoopis näidend nimega ?Hüva leili!?, mille Rjazanov kirjutas kahasse Emil Braginskiga. Tükk läks edukalt provintsis, kuid pealinnas lavale ei jõudnudki. See haavas Rjazanovi eneseuhkust ja ta otsustas vändata filmi. Filmiversiooni jaoks tavaliselt lühendatakse-tihendatakse näidendi dialooge, sest kogu lavaloba ekraanile ei istu. Sedapuhku otsustas Rjazanov aga terve teksti alles jätta, sest tahtis detailselt jälgida armastuse kogu kulgu, tärkamisest kulminatsioonini. Nõukafilmides vahiti armumisel harilikult üksteisele tähendusrikkalt silma, järgmine stseen oli juba pulmamöll. Nüüd aga sattusid kaks võhivõõrast inimest ühte korterisse ja ühe ööga pidi läbitama pikk armuahel. Selleks oli vaja vähemalt kahte seeriat. Rjazanovile oli selge, et kui anuda mõnelt kinostuudiolt võimalust filmida kaks seeriat apoliitilist komöödiat, ei vaevuta talle vastamagi. Üle jäi televisioon, teles on seriaalsus loomulik. Kesktelevisioon läkski õnge. Järgnes kurnav näitlejate valik. ?enja Luka?ini rolli pakuti Oleg Dalile, kuid proovid reetsid, et ta selleks tüübiks ei sobi. Osa ihkas endale Andrei Mironov, teda katsetati, ent ilmnes, et ta ?psühhofüüsiline olemus? osaga ei klapi. Lõpuks istus roll täiesti ootamatult Andrei Mjagkovile. Naisosatäitjat aga Venest ei leitudki. Seda, et tüüpilise venelanna Nadja ossa toodi Poolast euroopalik Barbara Brylska, peetakse Venemaal siiani Rjazanovist ebapatriootiliseks teoks. Ehkki film ise on kujunenud üllatuslikult patriootiliseks. 29 aastat tagasi lükkas Bre?nev liikvele kuradiratta, mis iga aastaga teeb tiiru. Kas on jõudu, mis pöörleva ratta peataks? Või jääbki ?Saatuse iroonia? igaveseks saatuse irooniaks?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming