Briti vägivaldseim türmielanik ja surivoodil imeootaja

Aare Ermel

Mullu linastus PÖFFil Hollywoodi legendi kunstnikust nimekaimu Steve McQueeni poeetilis-naturalistlik vangladraama „Nälg”, kus maalitud sünge pilt elust Tema Majesteedi vanglas. Ühtlasi on selle puhul tegemist austusavaldusega põhjaiirlasest teisitimõtlejale Bobby Sandsile, kes valiti 66 päeva kestnud  näljastreigi ajal Briti parlamendi saadikuks ja kes suri kõigest 27aastasena.    

Nicolas Winding Refeni  „Bronson”

Tõsielulistel sündmustel baseerub ka kultusfilmitriloogiaga „Pusher” tuntuks saanud taanlase Nicolas Winding Refni mullune kõmulavastus „Bronson”, mida on reklaamitud kui XXI sajandi „Kellavärgiga apelsini”. Kõrvutamine Stanley Kubricku 1971. aasta meistriteosega on ilmne liialdus. Uimastiäri telgitaguste kujutamise asemel on vaatluse all kurikuulus britiuelsi kriminaal Mickey ehk Michael Peterson,  endine rusikavõitleja ja pisivaras, kes kupatati 1974. aastal relvastatud postkontoriröövi eest rootsi kardinate taha (paar aastat noorema Bobby Sandsi vanglakaristus algas aastal 1973). Petersoni hakati leedu-juudi päritolu ekraanikuulsuse Charles Bronsoni (1921–2003) järgi Charlie’ks kutsuma. Petersoni-Bronsoni juhtum on võrdlemisi erandlik. Võimu- ja seadusekandjaid pidevalt provotseerinud eneseimetleja (keda kehastab  Tom Hardy) pandi kinni esialgu seitsmeks aastaks, kusjuures tema postirööviga saadud noos oli naeruväärselt napp, vaid 26 naelsterlingit ja 18 penni. Vanglamüüride vahel on „Tema Majesteedi kulukaim ülalpeetav” tegelenud peamiselt oma musklimassi kasvatamise ja toore jõu demonstratsiooniga.

Riiukuke vangistus on jätkunud tänaseni (seda peamiselt üksikkongis), kuna temasugust ettearvamatult käituvat psühhopaati lihtsalt ei peeta mõistlikuks  vabadusse lasta. Seejuures ei ole Bronson kunagi meelemürke tarvitanud ega kedagi tapnud või vägistanud. Ajuti on ta tunnistatud hulluks, seejärel taas täiesti terveks. Viimastel aastatel on reaalne Bronson harrastanud poeesiat ja maalimist. Peterson muutus vangla-aastail ohtlikuks retsidivistiks ja meeletult kuulsust ihkavaks tegelaseks Bronsoniks. Ekraaniloos, kus väidetavasti esineb mitmeid eluloolisi faktivigu,  ei püütagi lähemalt selgitada Petersoni ultravägivaldsuse tagamaid. Vabaduses oli ta ühiskondlike normidega leppimatu sell, kellega on targem mitte kokku puutuda. Alles vanglamiljöös kujunes Peterson-Bronsonist brutaalne ja kapriisne mürgeldaja, kuid vuntsiline tüüp ei näi teadvat, mida ta lõppude lõpuks tahab oma vastuolulise käitumisega saavutada. 

Javier Fesseri „Camino”

Hispaanlase Javier Fesseri kolmas täispikk lavastus „Camino” võitis viimati kuus kodumaist Goya filmiauhinda. Nimitegelase prototüübiks on 1985. aastal 14aastaselt vähki surnud Alexia González-Barros, kes olevat võtnud haigust ja kannatust kui jumala armu väljendust ning kes tõenäoliselt üsna varsti kuulutatakse katoliku  kiriku pühakuks. Surm ja religioon on teemad, millesse on põhjust delikaatsemalt suhtuda. Süngele alatoonile ja temaatikale vaatamata on 143minutine „Camino” väga tundeküllane ja huviväärne kommertsfilm, kus lisaks tõsimeelsusele leidub paras annus sarkasmi. Ilmselt võib nõustuda kriitikutega, kes on nimetanud teost „Magdaleena õdede” ja „Amélie’” sümbioosiks. Camino (Nerea Camacho) oli range koduse  kasvatuse kiuste elurõõmus tüdruk. Nagu see oli ka Alexia puhul, kuuluvad tema ema, isa ja õde mõjuvõimsasse katoliku ordusse Opus Dei, kus valitseb kannatusekultus.

Tüdruku tulevikuunistused sulavad olematuks peagi pärast seda, kui tal avastatakse kaugele paisunud kasvaja. Ehkki Camino soovib kõigest hingest elada ja armastada, muutub tema suhtumine süvenevasse haigusesse suuresti tänu tõsiuskliku ja autoritaarse ema Gloria (Carme  Elías) sisendatud veendumusele, et „küll Jeesus päästab”. Film algab ja lõpeb kaadritega Camino surivoodi ääres, vahepeal saab kaasa elada neiuhakatise viiele viimasele elukuule. Katoliikliku tüdrukute kooli õpilane Camino kogeb oma elus esimest ja viimast korda platoonilist kiindumust. Verinoor armastus jääb paraku üürikeseks, sagedased kaelavalud sunnivad teda läbima põhjaliku meditsiinilise läbivaatuse.  Operatsiooni(de) ja keemiaravi tagajärjel on Caminost ühtäkki saanud liikumisvõimetu ja pime voodihaige. Noore elu peatset kustumist ootavad lisaks pereliikmetele jumalasulased, kellele see on järjekordne tõend usu kõikvõimsusest. Mida väetimaks Camino jääb, seda sagedamini põgeneb ta oma vaimusilmas tuhkatriinulikku fantaasiamaailma, kus kõik on veel ilus ja paljutõotav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming