Brüno – see on Lenin täna

Veiko Märka

Isegi kui sa oled lilla nagu leeklamp, ei takista see sind ju samal ajal olemast punane nagu töörahva võitluslipp.        Komöödiafilm „Brüno” (USA 2009, 82 min), režissöör Larry Charles, peaosaline ja kaasprodutsent Sacha Baron Cohen, kaasstsenarist Anthony Hines. Koostööprodutsendid Jay Roach, Dan Mazer, Monica Levinson. Linastub Tallinna kobarkinos ja Tartus Cinamonis.  Progressiivse inglise-ameerika režissööri kunstiline film „Brüno” kinnitab meie vaatajaile, et kõigist ponnistustest hoolimata ei suuda manduv lääne kodanlus enam takistada tõeliselt humanistliku ja edasiviiva filmikunsti valmimist isegi oma tsitadellis Hollywoodis.  Brüno jõuab kapitalistliku korra vastase võitluseni pealtnäha juhuslikult. Ta alustab eduka saatejuhina Austria teleprogrammis „Funkyzeit”, mis on täpne vaste Vahur Kersna saatele „Täna õhtul ...” (ainult tagumikuhööritamise amplituud on Brünol väiksem).

Ent ühel ilupedede väljanäitusel rikub takjarüü nii tema esinemise kui karjääri. Takjarüü on tugev sümbol. Just sellise takjana ripub lihtsate lääne tööliste ja kehvikute küljes vulgaarne ja primitiivne kodanlik kultuur, mis paiskab turule meeletus koguses seksi ja vägivalda, teenides sellega kodanluse huve ja rikastumispüüdeid. See hiigeltakjas roomab sisse ustest ja akendest, uimastab ning kisub töörahvast eemale aktiivsest klassivõitlusest, pannes inimesed unustama, et kehtiva reaktsioonilise moraali tingimustes on päraku vahatamine ja valgendamine vaid üksikuile kättesaadav luksus ning et miljonitel  Ladina-Ameerika immigrantidel pole enese ja oma pere toitmiseks muud vahendit kui olla inimtool pursui laia tagumiku all. Interpede inimlik areng Labase, kuid näiliselt süütu „ameerikaliku” meelelahutuse tagurliku olemuse paljastamisel ei säästa autor vaimujõudu. Ameerika Ühendriikidesse siirduv Coheni kangelane astub mehiselt vastu kõigile nendele staarikestele, kes koketeerivad filantroopiaga ning  on abi vajavad maad ja sihtgrupid omavahel lausa ära jaganud. Tõsi, esialgu püsib ka Brüno eelaravamuste kütkes ja üritab endalegi „maailma trendikaimast tragöödiast” reklaamivahendit teha. Aga just rolli loogilises arengus avaldubki Brüno suur inimlikkus.

Lõpliku hoobi Brüno viljatutele unistustele annab humaanne ja südamlik islamiterrorist Ayman Abu Aita, kes ta pantvangi võtmise asemel  uksest välja viskab. Mehise internatsionalistina ei tunnista Brüno mingit vahet juutidel ja araablastel, Põhja-Koreal, Lõuna-Koreal ja Hiinal, aafriklastel ja afroameeriklastel. Peab ju töörahvas kõigil maadel ja mandritel käsikäes üles tõusma ja end röövelliku kapitalismi orjaikkest vabastama. Sacha Baron Cohen kuulub progressiivse lääne intelligentsi hulka, kes on mõistnud kapitalistliku korra väljapääsmatust ja roiskumist –  eriti praegu seda süsteemi haaranud kohutava majanduskriisi tingimustes. Kuid temast ei ole veel välja kujunenud aktiivset bolševikku, USA Kommunistliku Partei liiget, kes selle pehkinud korra kukutamisele aktiivselt käed külge lööks. Sama võib öelda filmi peategelase Brüno kohta, kelles mitmed marksistlikel seisukohtadel asuvad kriitikud on õigustatult näinud Coheni alter ego. Aga Brünolt, kes on alles 19aastane, ei saagi väga palju nõuda, seisab ta  ju alles oma töömehetee alguses. Film annab hästi edasi religiooni reaktsioonilise olemuse ja usujüngrite kahepalgelisuse.     

Suurepärane on stseen, kus Brünot heteroks  pöörata üritav pastor kiitleb, et tema suu on loodud üksnes jumala ülistamiseks, aga peategelane sähvab vastu, et selle suuga saab midagi hoopis progressiivsemat teha. Loomulikult on sellega mask rebitud ning häbistatud jumalasulasel pole enesekaitseks enam midagi öelda. 

Tõsielu teletolad

Filmi tehnilisest küljest väärib rõhutamist mitmete dialoogistseenide erakordne elulisus. Stseenid afroameeriklaste show’st, oma lapsi fotosessioonile lubavate vanematega, aga ka pastori ja mitme teise „nõustajaga” on nagu tõsielust võetud. Jääb mulje, et osalejad ei aimagi, et neid filmitakse mängu-, mitte dokumentaalfilmi  jaoks. Selles avaldub nõukogude filmikorüfeede Eisensteini, Pudovkini, Dovženko ja Maimiku viljastav mõju Cohenile. Film demonstreerib julgelt ka end „demokraatlikuks” nimetava Ameerika poliitilise ladviku ning kõige reaktsioonilisema riigikorra – fašismi – olemuslikku seost, kui Brüno näitab California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri portreele ja ütleb: „Füürer”. Ameerika tipp-poliitikute elajalikkust ja inimvihkajalikkust tõestab kongresmeni ja presidendikandidaadi Ron Pauli keeldumine seksivideost koos Brünoga.

Vihatud kapitalistliku ühiskonnakorra kukutamiseks ei piisa sellest, kui heterod ja homod võitlevad selle vastu eraldi, sageli teineteise huvidele vastu töötades. Pealegi üritavad valitsevad võimuahned jätised krampliku võimulpüsimise nimel pedesid normaalsete inimestega igal võimalusel tülli ajada ja sageli see neil ka õnnestub. Ka „Brünos” leidub  stseen, kus Brüno satub paarivahetajate prallel piitsaga varustatud heteronaise küüsi, kes on reaktsioonilisest propagandast pimestatud ja nüristatud. Autor ei näe sellest muud väljapääsu kui Brüno aknast välja hüppamine.       

Kõigi maade heterod ja homod – ühinege!

Filmi suurimaks puuduseks ongi asjaolu, et see ei näita ühise võitluse möödapääsmatust. Ainult heterod ja homod koos, esimestel vasar,  teistel kui teravamate intiimelamuste harrastajatel sirp aksessuaariks, suudavad revolutsioonilisel teel kukutada vana maailmakorra ja üles ehitada uue, mis on vaba majanduslikest ja poliitilistest kriisidest. Isegi kui sa oled lilla nagu leeklamp, ei takista see sind ju samal ajal olemast punane nagu töörahva võitluslipp. Siiski annab finaalis kõlav ühislaul, mille esitamisse on kaasatud mitmed progressiivsed ja lihtrahva poolt armastatud Ameerika  artistid, lootust, et see liit on saavutatav ning sõlmitakse peagi. „Gay, okay.”

„Ma kirjutasin ühe loo, mis maailma ühtsuse toob,” loodab Brüno linateose finaalis. Kogu progressiivne inimkond loodab, et selle ühtsuse jõud pühib maailmast rasvunud ja jõuetu vana ühiskonna kiiremini kui rasvaimu. Filmi lõpus jõuab Brüno isikliku õnneni, naitudes kodukandist pärit armsa ja lihtsa noormehe Lutziga, kes oli teda seni truult  saatnud (isegi kettide ja käeraudadega tagakeha külge aheldatuna) ja ennastohverdavalt abistanud. Kuna Brüno väljavalitu Lutz on pärit vaestest oludest (töötas pikka aega Brüno assistendi assistendina), kuid kindlameelne võitleja, usub vaataja, et peagi võib noorpaari näha mõnel maiparaadil esireas julgelt võitluslippu hoidmas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming