Bruno Oja Leninit madaldamas

VAAPO VAHER

Möödunud nädalal oli Lenini sünnipäev. Vladimir Iljit?i ei saa olematuks muuta. Lenin oli ja jääb mitte üksnes maailma poliitilisse ajalukku, vaid ka näiteks ? filmikunsti. Eisensteinist Sokurovini on see väike vilgas vanake, kes haaras Venemaa oma pehmesse, kuid kägistavasse intelligendipihku, köitnud kunstimeistreid ja köidab edaspidigi. Leniniaana ei lõpe eal. Iljit?i on ekraanil etendanud lugematu hulk näitlejaid. Mitmetele kujunes filmi-Lenin elukutseks (Boriss ?t?ukin, Maksim Strauhh, Juri Kajurov). Leniniks grimmituna on linal käinud nii andetuid kui hiilgavaid näitlejaid, teda on pühendunult mänginud geeniused. Näiteks Innokenti Smoktunovski, kes polnud sugugi poliitilise ampluaaga näitleja, kujutas Leninit pea korraga kahes filmis: ?Samal planeedil? ja ?Esimene külaline? (mõlemad 1966). Eldar Rjazanov mäletab, kuis ta läks Smoktunovskile pakkuma intrigeerivat Detot?kini osa filmis ?Ettevaatust, auto?, kuid Smoktunovski ütles ära, sest tal oli käsil parajasti Lenini roll. Rjazanov: ?Lenini osa haaras teda tõepoolest tervikuna, nii füüsiliselt kui moraalselt. Ainuüksi plastilise grimmi tegemiseks kulus neli tundi, sellele järgnes kaheksa tundi võtteid?. Smoktunovski on ka ise mälestustes tunnistanud, et Lenini roll oli ta ?jäägitult vallutanud?.

?Samal planeedil? on üks pullimaid nõukaaegseid Lenini-filme ja pole ime, et ofitsiaalne kriitika seda ei tunnustanud, sovetlikes kinoleksikonides Smoktunovski sellest osatäitmisest ei kõnelda. Justkui poleks olnudki! Juba Smoktunovski kehalised parameetrid ei vastanud Lenini omadele, näitleja oli ju pikakasvuline, objekt aga näss. Seepärast pani re?issöör Ilja Ol?vanger Smoktunovski kõrvale olulist osa mängima korvpallikasvu Bruno Oja, kelle foonil Smoktunovski justkui füüsiliselt vähenes. Sageli seisis filmi-Lenin kaaslastest astmekese allpool jne. Smoktunovski ei matkinud Lenini stereotüüpi, ei võtnud mehaanilisi Iljit?i-poose ega olnud ilaselt rahvalik.

Muide, tegeliku filmileniniaana käivitas Jossif Stalin. Tõsi, tal polnud küll veel eriliselt pistmist Eisensteini ?Oktoobriga? (1927), kus Lenini tumma hoogsat plakatkuju markeeris Piiteri tööline Vassili Nikandrov, sigitades vasakäärmuslastes protestilärmi. Iseäranis valjuhäälne oli Majakovski, kes kuulutas Lenini sedavõrd pühaks figuuriks, et linale tohtivat ta jõuda üksnes dokumentaalkaadrites. Aastaid ei söandatudki Iljit?i enam kunstfilmi tuua. Kuni kolmekümnendate keskel puistati Stalini soovil äkki ajakirjandus üle pealkirjadega ?Tööinimene tahab näha ekraanil Leninit!?. Siis kuulutatigi välja kinnine konkurss stsenaariumide saamiseks. Peagi hakkas Mihhail Romm väntama filmi ?Lenin oktoobris? (1937), nimiosas Boriss ?t?ukin. Film sai Jossif Vissarionovit?i heakskiidu ja Romm filmis sellele järje ?Lenin aastal 1918? (1939), mis kandis juba selgelt stalinistlikku ideoloogiat, terroriõigustusi, kulakuvastast agitatsiooni jne. Jutkevit? tegi ?Inimese relvaga? (1938), kus Leninit kujutas Maksim Strauhh, ent kelle Lenin ?t?ukini omast suurt ei erinenud. Kujuneski nii, et aastakümneid mängisid erinevad näitlejad ekraanil mitte Leninit, vaid ?t?ukini loodud Lenini stampe, hoiakuid, naeru, kõnnakut, kõnevurinat.

Leniniaana kunstiline tootmine polnud aga kaugeltki karideta. Näiteks väntas Jutkevit? 1947. aastal Pogodini ?Kremli kellade? põhjal kõigi üllate matriitside järgi filmi ?Valgus Venemaa kohal?, mis pidanuks libedalt pälvima Stalini preemia. Ent tõrked algasid juba sellest, et Lenini ossa ei lubatud enam Maksim Strauhhi. Öeldi, et pärast sangarlikku sõda sakslaste vastu ei saa panna Iljit?i mängima saksa nimega näitlejat. Pärast linatöö valmimist kuulutas kunstinõukogu filmi eriliselt õnnestunuks, kuid nad kiirustasid, sest Stalin oli ekraanil nähtule kategooriliselt vastu. Näiteks tõik, et filmis poldud Jossif Vissarionovit?i käsitletud kui GOELRO plaani kaasautorit. Jutkevit? üritas filmi lappida, kuid töö pandi ikkagi riiulile. Hiljem kompasid kinomeistrid üksteise võidu piire, kui kaugele andis Iljit?i inimlikustamisel minna. Jutkevit?i kuuekümnendate aastate käsitlustes võis juba Leninit lubada oma nöörsaabaste paelu siduma, veeämbreid tassima ja jalgrattaga kihutama, ent kui stsenarist Gabrilovit? tahtis filmi ?Lenin Pariisis? (1966) tuua Ilijt?i armulugu Inessa Armandiga, pandi peale äkiline veto. Lev Kulid?anovil õnnestus ?Sinises vihikus? (1964) näidata, et Lenin polnudki Razlivi heinonnis redutanud üksi, vaid ühes rahvavaenlase Zinovjeviga. Aga kui Juli Karassiku filmis ?Kuues juuli? (1968) jäi Juri Kajurovi Lenini osatäitmine kunstiliselt madalamaks Alla Demidova mängitud esseeritar Maria Spiridonovast, võeti film rajalt maha.

Usun, et leniniaana tipphetked on veel ees. Kunagi oli takistuseks tsensuuri valvekoerlus, praegu aga kramplik himu näha Iljit?i üksnes kretiini või inimsööjana. Küll seegi läheb üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming