Budism ja seks

Olev Remsu

Pärnus peeti 27. korda filmifestivali. Kuulujuttudest ja vanusest hoolimata ei ole Pärnu filmifestival väsinud, toimib endise hoo ja energiaga edasi. Sedapuhku juba 27. korda! Kas Eestis ongi midagi vastu seada? Ehk ainult meie kuulsad laulupeod ja suusamaratonid ning ega PFF neile alla jäägi, mõne koha pealt isegi ületab. Nimelt selle koha pealt, et toimub paljudes kohtades, mõned neist kaunis eksootilised. Tänava näiteks Heimtalis, Manijal, Toomaninal, Vormsil, Elvas, Viljandis ja Haapsalus. Ahjaa, tiitellinna oleksin peaaegu välja jätnud. On tekkinud enam-vähem püsiv vaatajaskond ja need pole ainuüksi meie filmindusega niivõrd-kuivõrd seotud inimesed, vaid tõelised filmihuvilised väga mitmesugustelt erialadelt. Tean näiteks friike, kes oma iga-aastase ravikuuri mõnes Pärnu sanatooriumis (vabandust, spaas) ühitavad filmifestivaliga. Nii et kuurortlinnale on festivalist rohkemgi kasu kui tühipaljas kultuur suudaks anda.

Võtame siin vaatluse alla meile lähima ehk parimaks eesti dokumentaaliks tunnistatud linateose.

Dokumentaalfilm „Alati on alati” (Kultusfilm, 2012, 52 min), režissöör, operaator ja monteerija Tõnis Lepik, stsenaristid Riina Valmsen ja Tõnis Lepik, helilooja Björn Norralt, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Liis Lepik.

See on portreefilm, koguni budistlik töö. Kui vastav žürii poleks tervenisti koosnenud Poola filmitudengeist, oleks parima eesti filmi auhind läinud arvatavasti Andres Söödile, tema emotsionaalsele, autobiograafiliste sugemetega tööle „Aegumatu” Siberisse küüditatud lastest. Mis teha. Poolakad tutvusid Siberiga peamiselt XIX sajandil, nende suurte ülestõusude ajal, nüüd jätab see paik nad, eriti noored üsna külmaks. Eesti ja Poola on sedapuhku sidunud hoopis budism, mille sünnikodu on Siberist kaugemalgi.

Kineastid Lepikud on leidnud portreteeritavaks erandliku, kaasakiskuva isiku, nimelt luuletaja ja kunstniku Jaan Paavle.

Kui sind ei näidata teles, siis pole sind väikekodanluse jaoks olemas. Paavlet peaaegu ei näidatud, nõnda on Lepikud teinud teene meie ühiskonnale. Paavle elu, tema enda määratluse mööda, seisnes väikekodanluse provotseerimises ning pole ju hea, kui provotseeritavail provotseerijaist suurt aimugi pole. Niisiis, autoritele kõva pluss teemaleiu eest. Kas tegemist on teenega ka Paavlele, budistlike tengrite poolt juba kositud Paavlele?

Raske öelda. Budist ei tiku esile, budist on nagu autist, keda ei huvita maailma kära, ka selle hukkamõistmine mitte. Ma usun, et ehtsast budistist saaks filmi teha vaid varjatud kaamera ja salamikrofoniga. Selles filmis on aga lavastatud episoode küll ja küll. Budist annab hinnangu endassesulgumisega, olgu see kollektiivne kuskil datsanis või individuaalne mõne kõrge mäe otsas, puhta õhu käes.

Paavlele meeldib aga ennast demonstreerida, tal on seljas budismikarva, oranživõitu, tohutu pika, maad mööda lohiseva sabaga sutaan (kui tohib kasutada kristlikku terminit). Paavle provotseeris oma videoinstallatsioonis väikekodanlust Vabaduse väljakul ja Kadrioru rannas. Need korduvad ja pikad kaadrid ongi filmi parim visuaalne osa. Kahjuks jäävad need mõtestamata, ka tervel filmil puudub autoripositsioon. Võib-olla on viimane nii osavalt varjatud, et ma ei osanud seda välja lugeda? Kas film jutustab portreteeritava enesetäiustumisest ja argielu taagast vabanemisest? Või paljastab hoopis edevust, tahtmist oma luule ja piltidega kuhugi tippu jõuda? Või on püütud tabada kahte kärbest korraga, nii et nii ühest kui teisest?

Filmis kuuleme ja näeme Paavlet ütlemas Jaan Künnapile, tuntud alpinistile ja fotograafile: „Kauplesin endale kümme aastat vähemaks. Inimesed tahavad ikka juurde, aga mina kauplesin vähemaks.” Fantastiline tabamus! Aga mis see on? Kas soov tulevane vaataja pahviks lüüa? Või peatse lahkumise sügav tunnetus, teada antud tunnustust vääriva, kerge eneseirooniaga? Või lihtsalt luuletaja efektne värsirida, öeldud värsivabas kõnes?

Veel kuuleme, et Paavle videoinstallatsioon „Lao-Zõ naeratus” on pühendatud Linnart Mällile. Kas see on tõeline austus ühe vaimusuuruse ees või soov end kuulsate nimedega kaunistada? Ehk oleks autorite positsioonitust parandanud diktoritekst, kas või õige kasingi. Sealt oleksime olgu otseselt või siis tooni kaudu teada saanud, mida autorid portreteeritavast arvavad. Paavle oli muidugi nii erandlik isik, et polekski vaja olnud muud kui tema tegemisi kaameraga jälgida – materjal kütkestava filmi tarvis kukub iseenesest sülle. Ja seda ongi tehtud, on päris ükskõikse kaameraga portreteeritavat jälgitud.

Kahjuks peab aga ütlema, et Paavle budism ei veena. Portreteeritav kahtlemata poseerib, näiteks ka viisil, et püüab hästi loomulik olla. Lisaks sellele võtab ta veel heaks üsna paljudel teemadel õpetusi jagada ning hinnanguid langetada, räägib koguni mingi imaginaarse „kõigi” nimel, arvab psühhoanalüütikuna teadvat, mis peitub teiste inimeste hinges. Tohoh … Seksi kohta väitmised viivad mõttele, ega luuletaja pea budismi nii-öelda piibliks „Kamasuutrat”?

Kõige budismikaugem on episood, kus Paavle naabrinaise antud hommikusöögi prügikasti viskab. Siin on just vastupidi: umbkeelne naabrinaine on budist, armastusega antud toidu hävitaja ning selle andja üle irvitaja kindlasti mitte.

Ma mäletan meie esibudoloogi (mitte budisti!) Linnart Mälli kirumas: paljukäeline, tõuka minust kõikvõimalikud külabudistid eemale!

Filmi puhul on hea, et struktuurselt on see nagu kaksikportree, ütleme siis portree Maast ja Kuust. Nagu ka teemaleiu puhul, tuleb autoritele selle eest suur pluss panna. Kuuks on Paavle sõber Leo Saar, kellele Paavle räägib, mis ta elust arvab. Hea on see selle poolest, et nõnda on filmi tulnud loomulikkust. Inimesed ju ikka vestlevad omavahel, kaamerasse rääkimine ja intervjuud tunduvad alati lavastatutena, kunstlikena.

Kui ma poleks Paavlet tundnud, oleks ma pidanud üsna kõrgeks väärtmõtteks Teet Veispaku öeldut: „Jaan pole lihtsalt maalikunstnik, keraamik või perfomance’ite esitaja, ta on ennekõike luuletaja, poeet. Ta on nagu kunstitöö, võiks öelda tema kohta. Tema maailm või see tee, mida ta on juba seitsekümmend aastat kulgenud, on üsna tabavalt tema varasemates luulekogudes märgistatud. See on inimese kulgemine tarkuse poole, mida paljud meist siinses elus ei suudagi tabada, aga ometi me kõik igatseme selle poole.”

Kuna ma Paavlet tundsin, siis võin tõdeda – pihtas, põhjas. Hea, et see on filmis ära toodud, kuid kaob siiski teiste mõttemõlgutuste hulgas ära, ei tõuse esile. Oleks diktoritekst, võinuks siin vaatajale kuidagi märku anda: tehke silmad ja kõrvad lahti, tuleb oluline koht!

52minutine film venib, aga oleks võinud olla veel pikem. Jaan Toomik on Paavle kaasamängimisel teinud videotaieseid, neid oleks küll tahtnud Lepiku filmis näha. Kuuldavasti ei jõutud kokkuleppele. Eks meil igaühel ole oma Paavle. Selle on Lepik ilusti üles võtnud ning ajaloo jaoks säilitanud, kuidas üks inimene julgeb olla absoluutselt eripärane, kuidas ta ei karda olla ilmanarr.

„Kohvilaud” („Coffee time”, Rootsi 2012), režissöör, operaator ja produtsent Maria Fredriksson.

Budism öeldakse tihti olevat seal, kus budismi ei nähta. Juba budismi avalik demonstreerimine on ju budismikauge tegevus, veel kaugem aga see, kui keegi ennast või oma töid budismiga reklaamib.

Rootsis on teatavasti kohvijoomine religioosne nähtus. Kui keegi arvab, et pool sajandit tagasi seksi ei tuntud, siis ta eksib.

Maria Fredrikssoni mõnusas, 14minutises filmis kogunevad soliidses eas prouad kaunis väikekodanliku kohvilaua taha nagu palvetundi ning hakkavad lobisema. Seksist on tihti kombeks rääkida epateerivalt, otsekui jutuga varjatud tegelikkust ilustada. Siin aga poetatakse sängimälestusi loomulikumast loomulikult, muu jutu vahele. Ja kellelgi juhtus see asi enne pulmaööd!

Oleks nendel naistel budasutaanid üll, oleksid nad ehtsad budistid. Demonstreeriksid nad kaamera ees ennast nende sutaanidega, oleksid nad budismist kaugel. Aga nad on lihtsad, siirad ja õnnelikud ilma kostüümidetagi, nad on nemad ise, soovimata olla keegi teine, kõige vähem budist.

Ja see ongi budism.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming