Cannes’i esimese viispäevaku vaatamismõnu

Jaak L?s

Eesti film teeb esimesi sammukesi vaibal, esialgu siiski veel sinisel, mitte punasel. Mul oli võimalus maailma suurimal kinolaulupeol seekord viibida üksnes alguse otsas. Filmifestivali esimese poole kaks tähelepanuväärsemat võistluskava filmi puudutasid ootamatult laste teemat. Esiteks Rumeenia lavastaja Christian Mungiu film “Neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva”, kus räägitakse noorte naiste dramaatilistest otsustest Ceauşescu režiimi abordikeelu ajal, ning teiseks lähtub samast probleemist vene režissööri Andrei Zvjagintsevi filmi “Maapagu” põhisündmustik.

 

 

“Neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva”

Kõigepealt 1987. aasta Bukarest. Christian Mungiu filmi peategelased on kaks tehnikaülikooli tudengineiut Otilia ja Gabita. Gabita on saanud lapse, kellest ta siiski tahab lahti saada. Salajane operatsioon maksab suure summa, sõbrannadel tuleb raha kokku laenata mitmelt inimeselt. Kellegi tuttava tuttav soovitab üht veidi odavamat meesterahvast nurgarsti, härra Bebet. Tõeliste sotsialismiaja takistustega võideldes (sissekirjutuse, passi jms probleemid) saadakse lõpuks hotellituba, kuhu mõrtsuka või kagebisti välimusega härra Bebe saabub, nagu selgub pärast, igaks juhuks valepassiga. Lugu juhtiv peategelane on raseda tütarlapse sõbranna Otilia (Inglismaal töötava noore näitlejanna Anamaria Marinca tundlikus kehastuses). Neiu püüab teist tema raske otsuse elluviimisel igati aidata, ent loo edenedes mässib Gabita Otilia samm-sammult üha uute probleemide puntrasse. Selgub, et ta on paljude asjade kohta (arvatavasti hirmu pärast) valetanud. Kaebab peavalu  ja saadab salatohtriga kohtuma Otilia, kuigi kokku oli lepitud teisti. Hotellitoa reserveeringu unustab ta kinnitamata ja Otilia peab hankima kallima hotelli, kulutades ette ära osa aborditegija honorarist. Loodetakse raha juurde laenata. Kui “härra” lõpuks kohal on ja kokku lepitud töö peaks ära tehtama, selgub, et sõbranna on rase hoopiski mitte teist kuud, nagu ta varem oli ütelnud, vaid neljandat kuud. Ja siis veel see, et hotell on teine, kus nurgaarst end julgelt ei tunne, kuna valvelauas pole tuttavaid, ja lõpuks veel see, et tüdrukutel on raha vähem kaasas.

Härra Bebe ei ole nõus midagi võlgu jätma, vaid kasseerib tasu kohe sisse, puudu jääva osa natuuras, vägistades väljapääsmatut olukorda ära kasutades mõlemad tüdrukud. Kaebama minna pole võimalik, sest siis ähvardaks neid vangistus. Seejärel teostab ta oma julma tellimustöö soovimata lapse kallal. Neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva oli sündimata jäänud elu pikkus.

Cannes’is kriitikutelt kõrgeid hinnanguid saanud film on ülimalt realistlik ja näiliselt väga lihtsate vahenditega lavastatud. Pikad kaadrid, nn nõukaaja koledad ja hämarad interjöörid ja autod, uskumatult pimedad tänavad, imelikud kombed (defitsiitset viskit ja veini juuakse sünnipäevalauas vaheldumisi), kummaline elliptiline kõnepruuk keelatud asjadest rääkimisel jne, jne. Kes on elanud sotsialismi “viljastavates tingimustes”, võib kogeda ehmatavat déjà-vu elamust, noorematele inimestele tuleb toonast olmet, käitumistavasid ja kõnepruuki ilmselt põhjalikult kommenteerida. Kõik on tabatud äärmiselt täpselt.

Oma teise filmi lavastanud Christian Mungiud tuleb tunnustada väga põhjaliku ettevalmistuse eest. Heast ettevalmistusest on filmile ka kasu olnud selles mõttes, et võtete järel kulus lavastajal montaaži lõpetamiseks ainult kolm päeva (!). Kahju, et Eestis ei taheta ega osata teha realistlikku filmi, vähemalt ühe võiks ju kunagi ikka teha – nn sotsialistliku realismi aja üksikud paremad saavutused (nt Arvo Kruusemendi “Naine kütab sauna”) on jäänud mitmekümne aasta taha.  

“Neli kuud…” on jube ja hea film. Ja käsiteldav teema puudutab nii või teisiti peaaegu kõiki, kes on lastesaamisest mõtelnud või perekonnas elanud, ka nendel maadel, kus abort ei ole keelatud. Rumeenias lõppes abordikeeld pärast Ceauşescu diktatuuri kukkumist.

 

 

“Maapagu”

Püha Markuse Kuldlõvi laureaat Andrei Zvjagintsev tuli neli aastat pärast õnnestunud debüüti filmiga “Tagasitulek” Cannes’i oma uue teose “Maapagu” (või “Pagendus” – v. k “Izgnanije”). Erinevalt rumeenia kolleegist, kes lõi suisa kombatavana kahekümne aasta taguse reaalsuse, on vene lavastaja ekraanile toonud sündmuspaigad ja reaaliad, mis ei ole seotud konkreetse maa ja ajastuga. Filmitud on peamiselt Moldaavias, aga ka Belgias ja Prantsusmaal. Algul kavatses lavastaja lasta tegelastel rääkida väljamõeldud keeles, aga loobus mõttest vene keele kasuks.

Filmi aluseks on banaalne juhtum: mees ja naine võtavad aja maha, sõidavad mehe isalt päritud  maamajja koos oma tütre ja pojaga. Esimesel õhtul tunnistab naine mehele, et ootab last. “Mitte sinu last…” jõuab ta lisada, siis jookseb šokeeritud mees minema, saamata teada, mida naine veel tahtis ütelda. Et mehel on kuritegelikke kalduvusi, kui ta just polegi sel tööl (ta vanem vend, keda näeme filmi alguses ja lõpus, on seda kindlasti), mõtleb mees alguses väga hirmsaid mõtteid.

Pärast konflikte ja rahunemist nõuab mees aborti, ja ka Zvjagintsevi filmis kasutatakse selleks tundmatute nurgatohtrite abi (ilmselt on tegelaste kodumaa niisugune riik, kus abort on keelatud). Naine sureb, kuid mehele jääb kahtlus, et mitte operatsiooni tõttu, vaid selle pärast, et võttis enne operatsiooni üledoosi unerohtu, soovideski igaveseks uinuda.

Kuna mehe vend oma kurikaelasidemeid kasutades asja korraldas, mätsitakse kõik kinni, hangitakse legaalsed tõendid ja naine maetakse kiirustades maha, kui lapsed on paariks päevaks sõprade juures. Naise toast leitud rasedustest aga tõestab, et sündimata jäänud lapse tegelik isa oli ikkagi just seesama mees, mitte aga sõber, keda ta selles oli kahtlustanud.

Ameerika kirjaniku William Saroyani vähe tuntud teosele “The Laughing Matter”, mis olevat osalt autori elujuhtumustel põhinev raamat, vabalt toetuva filmi tegevuspaik ongi eikuskilmaa, kus ristuvad paljude maade ja aegade reaalsed asjad. Tegemist on ehtveneliku lunastuse saavutamise igatsusega, tarkovskiliku mudellooga. “Maapagu” meenutabki natuke liiga palju Tarkovski viimaseid filme – aluseks on suhteliselt lihtne konstruktsioon, kuid sellele keritakse ümber taevani tõusev maailmavalu ja ürgkristlik hingeotsing. Nagu Tarkovskilgi, mängivad Zvjagintsevi näitlejad lummava kaasakiskuvusega (Alex on “Tagasitulekust” tuttav Konstantin Lavronenko, Vera norralanna Marie Bonnevie). Võib-olla sellepärast, et sarnasus mõnede teistegi suurmeistrite kineemidega torkab juba filmi alguskaadrites silma, suhtus osa kriitikuid Cannes’is Zvjagintsevi teise filmi kui kehvapoolsesse ja nad olid oma märkustes isegi mürgised. Ilmselt oli hinnangute andmisel mängus ka võrdlus sama autori debüüdiga “Tagasitulek”, mis oli väga tugev töö. Samas on ka “Maapagu” ikkagi väga elamuslik teos, omal kombel puhastav kogemus. Filmis kõlab muide Arvo Pärdi muusika. Lisaks “Alinale”, mida kostis ka Tom Tykweri filmi “Taevas” taustas, kõlab “Maapao” lõputiitrite all “Kanon pokajanen”.

 

 

“Vanadele meestele pole kohta”

Pärast paari suhteliselt kehvemat komöödiat, mille vennad Ethan ja Joel Coen uue aastatuhande alguses on lavastanud, ja mis siiski ka Cannes’is auhindu said, on Kuldse Palmioksa laureaadid (“Barton Fink”, 1991) nüüd õnneks tagasi pöördunud niisuguse filmi juurde, mida just nemad kõige paremini oskavad teha. See on film à la “Fargo”. Seni eestikeelse ametliku pealkirjata “Vanadele meestele pole kohta” on tuliverine ja mustemast mustema huumoriga põnevuslugu.

Üks täpsuskütt leiab Mehhiko piiri lähedal tühermaal trobikonna surnud mehi ja koeri ning sealsamas lähedal kohvri kahe miljoni dollariga, pluss veel autotäie heroiini. Toimunud oli totaalselt letaalse lõpuga ärikohtumine ja arvamustevahetus.

Kohver on kerge näpu otsa võtta, aga nagu varsti selgub, on selles seade, mille abil saab jälgida topeltmiljoni liikumist, ja lugu läheb muudkui kriitilisemaks, kuna selgub, et kadunud varanduse vastu tunneb huvi õige mitu jõuku. Läheb tagaajamiseks ja tapmiseks. Pensionieelikust kohalik šerif (Tommy Lee Jonesi väga hästi sobivas nahas) proovib ka natuke sekkuda, aga temast ei ole palju asja, küllap sellest ka pealkiri “No Country For Old Men”.

“Vanad mehed” ei ole küll päriselt kümne aasta eest tehtud “Fargo” tase, ent sellegipoolest võib rõõmustada, et Ethan ja Joel Coen on oma parima talendiga ekraanil tagasi. Vapustavalt head rollisooritused Javier Bardemilt, Josh Brolinilt, Woody Harrelsonilt jt. Kaks ja pool tundi kihutamist, paugutamist ja naeru pisarateni. Surmad ja sisenemised. Ja uskuge, seal on veel kunsti ja tuuma jaoks ka ruumi, vaata et nagu vanal heal Williamil nelisada aastat tagasi.

 

 

Veel ajaloost ja muust

Nädal tagasi antud ajalooline õiend nõuab veel täpsustamist. Cannes on üle elanud – ime küll – ka üldse ärajäämise hirmud, nagu paljud nooremad ja väiksemad filmifestivalid. Alustati 1946, aga juba 1948. aastal jäi kolmas festival pidamata, kuna ei saadud kokku vajalikku eelarvet. Samal põhjusel jäi ära 1950. aasta festival. 1968. aasta kevadel toimunud festivali katkestamisest oli juba juttu eelmises Sirbis. Esimesed festivalid algasid septembris, 1951. aastast on toimumisaeg mais. Kuldset Palmioksa antakse välja 1955. aastast, 1959. aastast on filmiturg (Marché du Film) festivali ametlik kaassündmus.

Nagu Tallinna tänavaid ehivad “Kariibi mere piraatide” järje plakatid, nii on ka Cannes’is. Jälle see ülemaailmaesilinastus igal pool korraga, mis on Hollywoodi kassatükkide puhul muutunud traditsiooniks. Tuhande filmi linnas näeb siiski mõõtmatult palju muudki. Mõned rosinad suure saia sees on Leonardo di Caprio “Üheteistkümnes tund”, kuulsa näitleja debüüt dokumentalistina, teemaks kliima soojenemisega lähenev globaalne katastroof. Teine, vilunud dokumentalist, Kuldse Palmioksa ja Oscariga õnnistatud suurväikepoiss, igiuudishimulik Michael Moore paljastab uues filmis “Sicko” USA meditsiinisüsteemi. “Miks maailma kõige rikkama superriigi elanikud peavad käima ennast ravimas ühes maailma vaesemas riigis Kuubas?” küsib Moore muu hulgas.  

Areneb digitaalkino, üha enam filme projitseeritakse ekraanile digiprojektoriga. Üks sellistest oli kahe ja poole tunnine dokumentaalfilm “Brando”, kus vaadatakse üle geniaalse filminäitleja Marlon Brando (1924–2004) loomeepohhid. Muidugi näidatakse nagu alati restaureeritud klassikat.

Filmiturul linastus ka Veiko Õunpuu Mati Undi ekraniseering “Sügisball”. Kadri Kõusaare “Magnusest” on ajakirjanduses juba palju juttu olnud, küllap refereeritakse vastukajasid eraldi artiklis. Esialgsele muret tekitavale vaikusele festivalipressis järgnes siiski paar positiivset vastukaja ajakirjades Screen International ja Variety. Eesti film teeb esimesi sammukesi vaibal, esialgu siiski veel sinisel, mitte punasel.

Cannes-Tallinn, 22. mai

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming