Cannes’is otsiti lootust ja kirge

Annika Koppel

 

Briti pahempoolne ja ühiskonnakriitiline režissöör Ken Loach pärjati 8. katsel Cannes’is Kuldse Palmioksaga.

Bruno Dumont pälvis oma filmi “Flandria sõdalased” eest žürii grand prix’ .

 

 

 

Žüriid juhatas Hongkongi režissöör Wong Kar-wai.

 

Tänavune 59. Cannes’i festival tõi esile  Briti filmi taastõusu: Kuldne Palmioks läks inglise realismi vanameistrile Ken Loachile filmi “The Wind that Shakes the Barley” (“Tuul, mis sasib odrapõldu”) eest ja žürii auhinna sai debütant Andrea Arnold filmiga “Red Road” (“Punane tänav”). Paremini ei saakski inglise filmi tugevust ja jätkusuutlikkust demonstreerida. Loach tõi tänavu oma filmi Cannes’i võistlusprogrammi juba kaheksandat korda ja üldse on tema filmid seal linastunud 13 korral. Varem on ta pälvinud kaks žürii auhinda (“Hidden agenda“, 1990 ja “Raining Stones“, 1993), aga Kuldset Palmioksa tal seni veel polnud. Siiski oli Loachi pärgamine Cannes’is üllatus: “Tuul…” on küll meistritöö ja igati mõjus esitus, aga selles pole midagi uut ega üllatavat. Ka oli kogu võistlusprogrammi tase sedavõrd kõrge, et auhinna võinuks vabalt saada mõni teine film.

 

Briti imperialismi kiusaja

 

Žürii otsus Kuldse Palmioksa saaja osas oli üksmeelne. Nagu tunnistas žürii esimees Wong Kar-wai: “Me otsisime filme, milles oleks lootust, kirge ja solidaarsust.”

Ken Loach ütles auhinda vastu võttes, et tema film on väike samm teel, mis peaks viima britid oma imperialistliku mineviku tunnistamiseni: “Kui räägime tõtt mineviku, ehk saame siis rääkida tõtt ka oleviku kohta”. Kus põrkuvad väike ja suur, seal on Loach väiksema poolel. Kus on Eesti Ken Loach? See on kahjuks vaid retooriline küsimus, kuid siiski on kiusatus see esitada. 

Peamisteks auhinnapretendentideks peeti  Pedro Almodóvari “Tagasitulekut” ja mehhiklase Alejándro Gonzalez Iñarritu “Paabelit”. Almodóvar sai auhinna stsenaariumi eest ja tunnustuse pälvis ka “Tagasituleku” naisnäitlejate ansambel eesotsas võrratu Penélope Cruziga. Iñarritule ulatati parima režissööri auhind.

Auhinna sai ka meesnäitlejate ansambel Alžeeria päritolu prantsuse režissööri Rachid Boucharebi filmist “Days of Glory” (“Kuulsuse päevad”), mis räägib Prantsuse Põhja-Aafrika asumaade sõdurite ajaloos sageli maha vaikitud panusest Teise maailmasõtta. Kindlasti mõjutas näitlejate massilist auhindamist asjaolu, et üheksast žüriiliikmest viis olid seekord näitlejad.

Ka prantslastel ei tulnud pettuda, peaauhind ehk siis teine koht pärast Palmioksa läks Bruno Dumont’ile, kelle jõuline ja radikaalne “Flanders” (“Flandria sõdalased”) oli keskendatud inimeste ihadele nii rahu- kui sõjaolukorras. Film lõi kriitikud kahte lehte, ühed kuuluvad tema kui visionääri tingimusteta poolehoidjate hulka, sestsaadik kui “L’Humaniteśt” (“Inimlikkusest”) pälvis 1999. aastal, Cannes’is peaauhinna. Teiste meelest esindab Dumont lamedat ja räpast realismi, mis on sama halb kui kõle kinematograafiline manerism.

 

Sõda ja poliitika

 

Kolme Cannes’is auhinnatud filmi teema on sõda ja poliitika, “Tagasitulek” on intiimne peredraama-komöödia ja “Paabelis” on kõne all inimese üksindus ja kommunikatsiooniraskused. Kas võime sellest midagi järeldada tänapäeva maailma ja filmide kohta? Kas Cannes nagu Berliingi panustab poliitikale? Tundub küll.

Mööda ei saa vaadata ka festivali geopoliitilisest haardest, sest lisaks Inglismaale, Prantsusmaale ja Hispaaniale kindlustas ka Camera d’Or Euroopat veel ühest küljest. See auhind läks rumeenlasele Corneliu Porumboiule filmi eest “12:08, East of Bucharest”, mille teemaks 1989. aasta revolutsioon ja milles püstitakse küsimus, kas see üleüldse aset leidis? Rumeenia filmist rääkides tuletatakse meelde Cristi Puiu “Härra Lasarescu surma”, mis sai auhinna eelmisel aastal, olles esimene pääsuke, mis kuulutas rumeenia filmi jõulist tulekut Euroopa ekraanidele. 

Väljastpoolt Euroopat astus Cannes’is auhinna järele lavale ainult mehhiklane Iñarritu. Tänavu oli esimene kord, kui võistluskavva pääses korraga kaks mehhiko filmi, lisaks Iñarritu “Paabelile” ka Guillermo del Toro “Pan’s Labyrinth” (“Paani labürint”). Iñarritu “Amores Perros” (“Kirekoerad”) sai siin 2000. aastal “Kriitikute nädala“ kavas auhinna ja see saigi režissöörile hüppelauaks võistlusprogrammi. Iñarritu ja del Toro on saanud oma rahvusvahelisele karjäärile hoo sisse ja toovad mehhiko filmile tuntust kogu maailmas. Teistes programmides olid Mehhikost tänavu Cannes’is esindatud veel Gerardo Naranjo ja Francisco Vargase film.

 

Pettunud Ameerika

 

Ameeriklased, kes tegelesid iseenda kritiseerimisega, jäid auhindade jagamiselt eemale. New York Times on avaldanud kahtlusi Cannes’i valikuprintsiipide kohta, mis puudutab ameerika filme. Sofia Coppola “Marie-Antoinette” sai vastaka vastuvõtu osaliseks ja noor režissöör pidi pettunult Cannes’ist koju minema. Avafilm “Da Vinci kood” koges Cannes’is midagi, mida võib nimetada PR-õudusunenäoks. Siiski pole see mõjutanud filmi vastuvõttu maailmas, raha voolab jõudsalt tootjate kaukasse, kuid ometi võib see filmi vastuvõtule pikemas perspektiivis kahju tuua. Cannes annab ja Cannes võtab – panused on kõrged ja tuleb targalt mängida.

Mõned blaseerunud festivalil käijad on kurtnud, et tänavune Cannes ei pakkunud midagi uut ja et kõike on juba nähtud. Kui istuda austrite ja parima veini juures, siis võib ju tõesti tunduda, et tahaks midagi maalähedasemat – pekki, hapukapsaid ja viina näiteks.

Cannes’i tuleb igal aastal järjest rohkem rahvast ja filmide pakkumine ületab vastuvõtu võimalused. See kõik teeb organiseerimise keeruliseks, festivali aeganõudvaks ja kohati piinarikkaks kogemuseks. Aga ometi, kusagil mujal ei ole päike nii palav, meri nii sinine, ootused nii kõrged ja kired nii kuumad. Rääkimata sellest, et näha saab maailma paremaid filme ja kohal on maailma filmitööstuse eliit. A bientot, Cannes!