Ceci n’est pas une critique

Joonas, filmijutt.blogspot.com

„Kurb Jasmine” küsib, kui kaugele võib enesepettuses minna. Mängufilm „Kurb Jasmine” („Blue Jasmine”, USA 2012, 98 min), režissöör ja stsenarist Woody Allen. Osades Cate Blanchett, Alec Baldwin, Sally Hawkins, Peter Sarsgaard, Bobby Cannavale, Andrew Dice Clay, Michael Stuhlbarg jt.Linastub Artises ja kobarkinodes.

Hoiatan: see siin pole arvustus. Kui sa pole filmi näinud, siis ära loe, vaid, nagu ütles Elem Klimov, mine ja vaata. Kui oled näinud, siis arvesta, et see pole kriitika, vaid ohjeldamatu panegüürika ja häbitu enkoomion. Mul pole muud öelda kui et Woody Allen on geniaalne filmilooja, kes on taas kord maha saanud väga hea filmiga. Edasi ma ainult kordan seda üdini ebaoriginaalset mantrat teiste sõnadega, vaieldes kohalike goide ja hereetikutega.

1.
On arvatud, et film on liiga tõsine ja depressiivne. Tõepoolest, pealkiri ei valeta, tegu pole farsiga. New Yorgi rikaste ja ilusate pilvepiirilt äkki toimetulekupiirile prantsatanud nimitegelase saatus on nukker, kuigi huumoripuuduse all „Kurb Jasmine” ka just ei kannata. On huvitav, et ehkki möödunud sajandi viie-kuuekümnendail humoristi ja püstijala-koomikuna oma karjääri alustanud Woody Allen on oma viimased kolmkümmend viis aastat enam-vähem kord aastas teinud väga laias ampluaas filme, piirdumata kaugeltki kitsalt koomika või romkommidega (romantiliste komöödiatega), oodatakse talt endiselt eeskätt naerutamist.
Küllap on see naljameeste üldine needus, et neid ei taheta eriti tõsiselt võtta, et nende mitmekülgsusest kiputakse mööda vaatama. Eks see ole nõnda ju ka Lutsu või Kiviräha nukramate ja tõsisemate nootide puhul. Ju on see loomulik. Eks tunta heast naljast ilmas tegelikult ikka rohkem puudust kui, ütleme, targutamisest või eksistentsiaalsest ängist. Just traagilise elutunde üldinimlikkuse tõttu on õigupoolest raske mõista, miks me tragöödiat kunstina ülimaks peame. Ehk on asi ikka selles, et Aristotelese seisukohad komöödia kohta pole säilinud.
Ilmar Trull on kunagi öelnud umbes nõnda, et nali on õnne ja rõõmu vilets aseaine. Kena, ent kas pole sellestki aseainest inimlike kannatuste leevendajana enam tolku kui tõsise ja lõpetatud tegevuse jäljendusest, mis kaastunde ja hirmu kaudu teostab puhastuse sellistest kannatustest?
Woody Allen ise tunnistab, et ta oleks soovinud sündida suure traagilise andena, et tragöödiamuusa on tema meelest suurem kui komöödia oma, sest tragöödia vaatab tegelikkusele näkku, püüdmata seda väänates, moonutades või pilades pilku pöörata. Tegelikkusele, mis seisneb selles, et elul, universumil ega üldse millelgi pole mõtet ega tähendust ning surma lõplikkusest pole pääsu. Ees ootab vaid olematus, must tühjus.
Ent Alleni suurus, mis ka „Kurvas Jasmine’is” eredalt avaldub, seisneb just suutlikkuses ühendada traagika koomikaga nõnda, et kumbki register teisele vastandudes ühtpidi võimendub, teistpidi leevendub, mõjudes kokkuvõttes võimsamalt nagu kontrastsete värvide kasutamine paletis või piano ja forte vaheldumine muusikas.
Allen on ilmavaatelt küll pessimist, kes ei näe ega sõnasta tõsielu ja inimolu absurdset raskust mitte vähem selgelt kui näiteks Albert Camus või isegi Sarah Kane. Ta räägib sellest aga võluva kergusega, mis kokkuvõttes ei jäta lootusetut muljet. Vähe sellest, et Jumalat ei ole –
proovige nädalavahetusel torumeest leida.

2.
Paljud on tõdenud, et universumi ja eksistentsi absoluutse kõledusega toimetulekuks ei maksa sellele keskenduda. Gunnar Aarma mainis kuskil, et kogu olemise kunst või nipp seisneb tähelepanu suunamises. Peeter Sauter on kirjutanud: „Peab suutma end ära petta, et elul või siis teatud asja tegemisel või mingil molutamisel on vajadus, eesmärk ja mõte.” Monty Pythoni Brian lõõritab ühes teiste ristilöödutega reipalt: „Sa näed, et elu on sitajunn … vaata asja alati helgest küljest.”
Allen, kes väidab, et sai oma surelikkusest teadlikuks juba viieaastase jõnglasena, on pakkunud samasugust lahendust: kõlbab ükskõik milline ajutine abivahend, näpatud armastuse viiv, hetkeline trööst („Mis tahes”, „Whatever Works”, 2009).
„Kurb Jasmine” küsib, kas ja mil määral see „mis tahes” töötab, kui kaugele võib enesepettuses minna? Peategelane Jasmine pole ilmselt kunagi reaalsustajuga hiilanud ja aja jooksul jääb tal seda üha vähemaks. Kui ta ei taha näha, siis ta ei näe, ja seda, mida ta ei taha näha, on aina rohkem. Mida edasi, seda enam paistab Jasmine’i kasvav ebaadekvaatsus päästmatult suubuvat täielikku solipsismi. Milleks elada maailmas, kui võib elada enese peas.
Jürgenligilik tegelikkusest irdumine on kõrvaltvaatajale aina vähem naljakas ja üha enam õudne, ent ega kunagi ei saa üheselt kinnitada, nagu ei võiks säärane jaanalinnupoliitika inimesele endale jätkuvalt olla lahendus. Küsimus on ju ainult illusioonides elamise määras, mitte selles, et ülejäänud tegelased või vaatajad oleksid neist vabad, olgu nende sotsiaalne kuuluvus milline tahes. Muidugi, mida kõrgemal, seda hõredam õhk ja väiksem gravitatsioon – mõelgem kas või Cronenbergi „Cosmopolisele”. Alamkihtide jalad võivad olla argimurede vältimatuse võrra veidi kindlamalt maas, aga mingit Ken Loachi vaimus pleebsi idealiseerimist ma „Kurvas Jasmine’is” küll ei näe, rääkimata soovist näidata keskklassi elu läbi eksjõukuri silmade.
„Sa oled  seda väärt” ja „kõik on võimalik” sireenide joovastav ameerika unelaul suudab tõhusalt eksitada ka langenud pursui Jasmine’i proletaarset õde Gingerit. Vahe on ainult selles, et enda eest ise hoolitsema harjunud Ginger ei mineta kontakti reaalsusega nii täielikult ega pöördumatult kui Jasmine.

3.
Cate Blanchett kehastab nimiosas antikangelannat sedavõrd jõulise veenvuse ja nüansirohkusega, et filmi muid voorusi ei pruugi esmavaatamisel tähelegi panna. On arvatud, nagu varjutaksid siin osatäitmised süžeevigu või nagu poleks filmis peale Blanchetti rolli midagi erilist. Kummagi väitega ei saa nõus olla, kuigi antikangelanna Jasmine kuulub tõesti varem hiilgavalt nii inim- kui haldjakuningannasid, Bob Dylanit kui Katharine Hepburni mänginud Blanchetti karjääri tippu. Pole aga mingit kahtlust, et selle tour de force’i eest tuleb sama hingetõmbega tänada ka Allenit kui autorit ning tema legendaarset oskust näitlejaid ja eriti just näitlejannasid lendu aidata.
Sest Allen pole mitte ainult võrratult viljakas ja teravmeelne kirjutaja, vaid ka meister näitlejaid valima ja neile võtteplatsil loomingulises plaanis vabu käsi andma. Näitekunstnikke usaldava ja toetava lavastajana on ta justkui Lars von Trieri vastand ja seeläbi üldine lemmik. Näiteks Naomi Watts sõnas hiljuti, et Allen on kahtluseta parim lavastaja, kelle käe all ta näitlejana on töötada saanud.
Sestap on Alleni filmid tulvil ikka suurepäraseid näitlejaid ja säravaid osatäitmisi, pisirollideni välja ja „Kurb Jasmine” pole erand. Häid tegijaid on siin rohkem, kui ma loetleda maldan, nii et tõstan esile veel ainult Sally Hawkinsit („Happy-Go-Lucky”) ning HBO sarjast „Keeluaja kuningas” („Boardwalk Empire”) tuntud Bobby Cannavalet ja Michael Stuhlbargi (vt ka Coenite „Tõsine mees”).
Nii detailides kui tervikuna on „Sinine Jasmine” silmapaistvalt hästi õnnestunud linateos isegi Alleni enda muljetavaldava filmograafia taustal. Nii see film ise kui ka tõik, et 77aastane režissöör esineb veel säärasel tipptasemel, annavad lootust ja jaksu meie võikas universumis edasi elada ning Woody Alleni järgmisi täistabamusi oodata. Kui ta elab sajani nagu ta isa, siis senise tempoga, film aastas, võib neid veel omajagu tulla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming