Cyril Tuschi: „Las venelased igavlevad, annan rohkem vaimutoitu sakslastele”

Kristiina Davidjants

Intervjuu dokumentaalfilmi „Hodorkovski” režissööriga       22. septembril esilinastus kinos Artis  Saksamaa režissööri Cyril Tuschi (pildil) dokumentaalfilm „Hodorkovski”, kus püütud ja vaadeldud ilmakuulsat venejuudi ärimeest ja meelsusvangi Mihhail Hodorkovskit. Linastusele järgnes vastuvõtt ja nn tugitoolikonverents Tunne Kelami juhtimisel. Sõna võtsid filmi autor, Vladimir Juškin ja Mart Helme. Sirbi esindajana küsitles Cyril Tuschit filmikriitik ja režissöör Kristiina Davidjants.     

    

Miks just Hodorkovski?       

Vene filmikriitik Andrei Plahhov kutsus mind minu esimese täispika filmiga „SommerHundeSöhne” Moskvasse festivalile ja sealtkaudu sattusin omakorda Hantõ-Mansiiskisse, kus kuulsingi esimest korda Mihhail Hodorkovskist. Pean tunnistama, et oma poliitiliselt teadlikest  vasakpoolsetest vanematest ja sellest tulenevast hipistiilis intellektuaalsest perekondlikust taustast hoolimata ei ole mina kunagi olnud teab mis poliitiline inimene. Kasvasin üles kaheksakümnendatel ja poliitika oli siis üldse kaunis uncool.       

Nii et oma tausta eest ära ei jookse? 

Tundub nii. Ühed mu vanavanemad olid pärit Tverist, tegid äri tsaari endaga, teised jälle Peterburi töösturid, kes olid 1918. aastal sunnitud emigreeruma. Mu ema idealiseeris alati  Venemaad kui riiki, mis on ülimalt kultuurne. Kui mind 1996. aastal kutsuti teatrilavastusega festivalile, mis, tõsi küll, ei toimunud Venemaal, vaid Ukrainas, olin väga šokeeritud tõsiasjast, et kõik mu ema vaated, mille ma omakorda projitseerisin Venemaale, ei vastanud tõele. Aga kui minna algusesse tagasi, siis esimese asjana mõtlesin: ohh-oo, milline suur draama! Kirjutasin kohe mängufilmi esildise, kuid üsna pea sain aru, et minu väljamõeldised ei küündi  reaalsusele ligilähedalegi. Asusin teemat tõsisemalt uurima.       

Kas sa oskad vene keelt? 

Enne ei teadnud ma ühtki venekeelset sõna, mu vanemad samuti mitte. Alles selle projektiga seoses pidi hakkama õppima vene keelt, mis oli raskem, kui ma arvasin. Üritan veel praegugi juurde õppida. Tegin suure osa intervjuudest ise ja vahel see meetod töötas, aga juhtus ka, et pidin tagasi minema ja üle küsima, sest polnud aru saanud, mida räägiti.   

Just tahtsin küsida, et kas intervjueerimine oli raske?   

Oli küll, aga mind aitas väga palju Moskvast pärit assistent. Üldse, teha sel teemal filmi Venemaal, kus sakslastesse suhtutakse niigi  üsna tõrksalt … Keeleta oled sa kadunud. Niigi ei saanud keegi aru, miks ma seda filmi teha tahan. Öeldi, et Hodorkovski on vanglas, kuna ta on varas või loll või mõrvar jne. Küsiti, kas loodan selle filmiga suurt raha teha?   

Rahast rääkides jõuamegi tootmise juurde.   

Jah, kui idee pähe tuli, siis järgmise sammuna käisin mitmete tootmisfirmade juures, kes ütlesid mulle, et oih, siin on ikka liiga palju tööd. Lõpuks üks naine, kes on Hodorkovskiga  üheealine, õppinud marksismi-leninismi Rostovis, olnud samuti komsomoliliider nagu Hodorkovskigi jne ja kes uskus, et Hodorkovski on tõesti lihtsalt pätt, oli see, kellest sai siis lõpuks minu kaasprodutsent. Ta pole seda küll kunagi välja öelnud, kuid ma arvan, et ta omal moel ootas, et veenaksin teda vastupidises. See oli väga loominguline koostöö: tema tunneb vene hinge, nõukogude hinge aga eriti. Mina mõtlesin, et oo, milline suur draama,  ilmselt annavad kõik mulle selle filmi jaoks raha, aga minu suureks üllatuseks ei andnud mitte keegi. Imestati, miks ma tahan seda filmi teha? Tüüp on vanglas, kõik. Draama on läbi. No ja mõned inimesed kartsid minu meelest, et tuleb Venemaa saatkond ja teeb ei tea mida. 

Kust sa raha küsisid?

Saksamaalt. 

Kas sa ei proovinud veenda riikide telekanalite hanketoimetajaid?   

Nüüd ma tean, jah, et kui teed suurt dokki, siis tsirkuleerid aastaid festivalidel, pitšid oma projekti jne, aga siis ma seda ei teadnud ja ega mul polnud ka aega, et minna mööda Euroopat oma ideed tutvustama. Käisin BB Cs Nick Fraseri juures, kes ütles, et neil on juba kolm filmi Venemaast. Hiljem vaatas minu filmi üle, mis talle tõesti meeldis, aga ütles, et ei saa seda  osta, sest tehakse just filmi Putinist ning siin on liiga palju paralleele. Ainus õnn, mis mul oli, tuli Baieri Ringhäälingu sisseostja näol, kelle valdkond oli küll mängufilmid, kuid kes pärast oma kanali dokiinimeste „ei-d!” ütles, et seob ennast minu projektiga. Ja vaat siis hakkasid äkki teised ka kampa tulema. 

Siis läksid Moskvasse ja … 

Läksin tõesti Moskvasse, aasta oli 2006, uurisin olukorda, lõin esimesed kontaktid jne. Registreerusin Puškini instituudis kolmekuisele vene keele kursusele. Kui filmitegemine päriselt  algas, mõtlesin, et lähen süvitsi väga suure ja professionaalse meeskonnaga, mida muidugi iseenesest on jube raske edasi-tagasi liigutada. Siis saabuski hetk, mil meil oli Moskvas kokku lepitud kümme intervjuud ja need kõik tühistati viimasel minutil. Ning kui sama stsenaarium jäigi korduma, siis otsustasin, et olgu, Venemaal käivad need ajad teisiti, on aeg vahetada taktikat. Otsustasin, et võtan igast linnast, kuhu lähen, operaatori ja asjaajaja ning kui 
vaja, siis kellegi muu. Sel moel hakkaski kogu asi lõpuks tööle.         

Sul olevat olnud 180 tundi musta materjali.         

Jah, ainuüksi selle materjali vaatamine, tõlkimine, uuesti ülevaatamine ning mingisse järjekorda panemine üksi võttis minimaalselt aasta. Montaaž kestis poolteist aastat. Minu  lemmikversioon vältab 3,5 tundi, aga oli selge, et see on liiga pikk. Selles versioonis on juttu ka Hodorkovski juudi päritolust, vene opositsioonist, tema komsomoliaegadest ja esimesest miljonist, kuid me viskasime selle kõik välja nagu ka inimesed, kes polnud filmi peategelast tegelikult kohanud, ning keskendusime Putinile ja Hodorkovskile.

Kuidas sa intervjueeritavad valisid? Täpsustan küsimust: oli sul üldse võimalik valida?         

Need, kes filmis esinevad, on seal üksnes aastatepikkuse veenmistöö tulemusena. Kremli inimeste intervjueerimise liin näiteks ei edenenud üldse, kuigi ma proovisin kogu aeg. Parim sellekohane näide, et inimestega polnud kerge läbi rääkida, oli Leonid Nevzlini n-ö ärarääkimise protsess. Ta elab praegu Iisraelis ja ma üritasin temaga kontakteeruda Hodorkovski Moskva infokeskuse kaudu, aga kõik suunasid  mind otsekontakti asemel juristidega rääkima. Lõpuks ma helistasin tema suhtekorraldajale, kes ütles, et ei, ei eales! Aasta hiljem, kui olin teinud intervjuu ühe Menatepi juristiga, siis küsis ka tema sellelt suhtekorraldajalt, et kas ta ei saaks mind Nevzliniga kokku viia. Vastuseks oli ikka „ei-ei”. Ning alles pärast seda, kui ma olin teinud intervjuu Aleksei Kondauroviga ja Aleksandr Osovtsoviga, saatsid nemad Nevzlinile meili, kus ütlesid, et see sakslane vist siiski  pole spioon (ärgem unustagem, et Nevzlinile oli ju tagaselja määratud eluaegne vanglakaristus) ja temaga võib rääkida küll. Aga ma pidin muidugi allkirjastama mitmeid pabereid, et ei anna materjale kellegi teise kätte jne. Tegelikult saad ühel hetkel aru, et teed filmi reaalselt eksisteerivaist inimestest. Tekkisid isegi kahtlused, sest ma ei olnud oma filmi peategelast ju ihusilmaga näinud. Ja siis hakkad mõtlema ka sellele, et ta ei istuks sinu filmi  pärast veel kauem kinni. Nii et mu peas töötas väike tsensor ja oli palju magamata öid, mil mõtlesin, mida teha.   

Said ju lõpuks lindile ka Hodorkovski enda.     

Jah, see oli tõesti mulle suur üllatus ja ma pean etteruttavalt ütlema, et see oli hetk, kui otsustasin, et nüüd hakkan filmi kokku panema. Muidu äkki filmiks tänaseni …     

Kuidas ta elusuuruses siis oli?       

Ainus asi, mida ma öelda oskan, et mulle avaldas tõsiselt muljet tema keskendumisvõime ja ka see, et mingil põhjusel on ta endiselt väga tugev, mis muidugi ärritab väga tema vastaseid.       

  Miks ta sinu arvates käitus, nagu ta käitus?       

Ühest küljest usun nagu Christian Michel minu filmis, et ta ehk isegi plaanis minna vanglasse, aga arvas, et saab välja kiiremini, tunduvalt kiiremini. Ühesõnaga, ta tahtis muuta oma elu. Tean, et ta on ennast alati võrrelnud dekabristidega ja lõppude lõpuks teeb vanglas olemine riigis, kus pool elanikkonnast istub kinni või on  istunud, sind inimlikult mõistetavamaks. Ehk isegi valgustunumaks.       

Nii et Hodorkovski on oma kultuurikonteksti produkt?       

Jah. Ta on huvitav tegelane, nagu erinevate hoovuste segu ja sealjuures väga tugev isiksus oma põhimõtete ja usuga. Ühest küljest on Hodorkovski lemmiktegelane Pavel Kortšagin, ent tema pühendumuses on ka midagi religioosset. Reeglina inimesed tänapäeval ei usu mitte millessegi, jumalasse kaasa arvatud, aga Hodorkovski usub kindlalt. Nagu ütles üks sotsioloog, kes uuris 1990. aastate vene eliidi arengut, sealhulgas ka väga varase Hodorkovski käekäiku, on ta kummaline segu romantilisest  idealistist ja küünikust.       

Millisele publikule sa selle filmi tegid?         

Mul oli mitu eesmärki. Esiteks muidugi see, et mul endal poleks igav. Oli tõesti raskusi määratleda, kellele ma seda filmi teen – venelastele või mitte-venelastele. Professionaalsed Venemaa tundjad kaebasid proovi vaatamiste ajal, et seda kõike me juba teame, sakslased vajanuksid veel rohkem taustainfot. Nii ma siis  otsustasin, et las venelased igavlevad, annan rohkem vaimutoitu sakslastele.       

Kes sulle intervjueeritavatest kõige rohkem muljet avaldas?       

Meil olid oma lemmikud ehk nagu mu monteerija ütles, superstaarid. Need olid Leonid Nevzlin ja Mihhail Brudno. Neid vaadates saad aru, et need mehed pole mitte põhjuseta nii edukad – absoluutselt superajuga inimesed. Kritiseerijad ütlevad tihti, et Hodorkovski tegi vigu oma kaaskonda valides, aga pärast Nevzlini ja Brudkoga kohtumist mina küll nii ei arva.       

Kas Hodorkovskil on endal olnud võimalus filmi näha? 

Ei, aga ta küsis lugeda filmi transkriptsiooni ja see sai talle saadetud. Filmi näeb ta ainult siis, kui Pervõi Kanal selle ära ostab, kuna vene ametlikke telekanaleid on tal luba vaadata. 

Oled öelnud, et ka su enda vaated ja arusaamad muutusid nende aastate jooksul.   

Muidugi. Nägin selle aja jooksul Hodorkovskit küll ohvri, küll šaakalina. Kui kuulsin, kui halastamatu ettevõte oli omal ajal Jukos ja et seda ümbritsesid segased mõrvalood, siis mõtlesin: et mida ma küll teen, kui see kõik tõeks osutub? Siis ma küll lõpetan selle filmi tegemise. 

Miks?   

Just! Professionaalsed ajakirjanikud küsisid ka, et miks. Ma ei taha teha filmi mõrvarist või Hitlerist või kellestki sellisest. Mul tekkis Hodorkovski vastu juba empaatia. Siis jälle lugesin Hodorkovski Open Russia (Avatud Venemaa) tegevusest, haridusasutuste rajamisest ning see muutis jälle palju. Lõpuks jõudsin ikkagi algpunkti tagasi, kus ainsaks eesmärgiks oli panna kõik need ambivalentsed jooned, nähtused  ja vaated mingisse vormi, et inimesed saaksid oma peaga oma järeldused teha. Ainus asi, mida ma ise õppisin, on see, et inimesed on võimelised muutma oma elu. Midagi pole kinnistatud: sa ei ole nagu hindu, et kui kord oled oma kasti sündinud, siis oledki igavesti kingapuhastaja. Inimesed on võimelised muutuma. Ka negatiivses mõttes.

Küsinud Kristiina Davidjants

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming