Debiilide mäss

Vaapo Vaher

Vene kultuur ja apokalüpsis ? kes neid suudaks lahuta! Sealses filmikunstis tõusis  esimeseks suureks maailmahävingu kuulutajaks muidugi Tarkovski (kui jätta kõrvale hulk peidetult religioosseid ja maailmalõpulisi kontseptsioone ning elemente paljudes varasemates nõukogude filmides). Tarkovski ?Ohverduses? kõneldakse apokalüpsisest pea publitsistilise avalusega, ?Nostalgias? on häving aga ahenenud isiklikuks, ühe inimese apokalüpsiseks, mis ei tähenda ju väiksemat katastroofi. See Tarkovski alustatud ilmalõpu filosoofiline visioon leidis Venemaal andunud jätkamist, näiteks kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse ?globaalse kino?, iseäranis selle Leningradi tiiva või ka ?Neeva vooluks? või ?Piiteri koolkonnaks? kutsutud filmitegijate poolt. Nimetada annab Konstantin Lopu?anskit, Aleksandr Sokurovit, Juri Maminit, nüüdseks surnud Viktor Aristovit, Aleksandr Rogo?ginit, Sergei Ovt?arovit, neile lisandusid peagi Valeri Ogorodnikov ja Oleg Teptsov. See polnud sugugi ühtne kamp, vaid väga erineva individuaalse esteetikaga kunstnike rühm, keda lähendasid ?globaalse kino? printsiibid. Seega, iga sü?ee, mida arendati, polnud lihtsalt lugu, vaid eeskätt märk ja üldistus mingist ähvardavast maailmaohust, inimene polnud nende filmides mitte isiksus ja karakter, vaid ?millegi? atribuut, tuim tööriist filosofeeriva re?issööri käes, näitlejaist sai võtteplatsil re?issööri ?nukuteater? jne. Re?issöör kujutas endast aga piinlevat märtrit, kes maailmavaludes vaakuvana pigistab endast viimse kunstilise elumahla. Tatjana Moskvina kirjutas aastat viisteist tagasi Lenfilmi globaalsete kineastide kohta: ?Üksnes krosside eest filmivad nad oma nägemusi kohutavale, sinirohelisele, sügavatest kriimustustest rikutud lindile, saavad  infarkte, valuledes inimkonna, Venemaa, hinge, looduse, tsivilisatsiooni pärast??  

Ihati luua suurkunsti, tegelikult oli enamasti tulemuseks aga vaid midagi ??edöövriga petlikult sarnast? (T. Moskvina). Iseloomulikuks figuuriks ses suhtes kujunes Konstantin Lopu?anski (1947). Ühed kriitikud nimetavad teda üllalt re?issööriks-intellektuaaliks, teised kõnelevad ?Piiteri messianistlikust jubedusest à la  Lopu?anski?. Maailmahukk oli ta teostes juba nõukogudeajal, esimeses pikas filmis ?Surnud inimese kirjad? (1986). Siis trakteeris ta üleilmset katastroofi küll veel rahu eest võitluse konjunktuursest stereotüübist lähtuvalt. Perestroika päevil vändatud ?Muuseumikülastaja? (1989) sai aga juba piibellikult apokalüptiline. Kriitikud vedasid kohemaid rööbitusi Tarkovskiga, filmi nimetati ?räbaldunud ?Stalkeriks??. Moskva festivalil sai töö auhinna ja ka ?ürii esimees Andrzej Wajda viitas viisakalt ?Tarkovski traditsioonide jätkamisele?. Lopu?anski oligi sta?eerinud ?Stakleri? filmimise juures ning pidas end seetõttu Tarkovski assistendiks ja õpilaseks. Tarkovskist kujunes Lopu?anski kunstiline kramp, millest ta küll vabaneda püüab, ent vene globaalkino ei pääse ?suure Andrei? kummitusest eal.

Lopu?anskile meeldib  hüperbool, ?Muuseumikülastajas? pruugib ta seda lihtsameelse lõpuniminekuga. Re?issöör adub, et maailmas on maad võtmas vaimuvaesus, filmis arendab ta selle ohu maksimumini, tuues ekraanile jõhkrad debiilide karjad. Re?issöör tajub, et maailma on tekkimas liigset prahti, filmis kujutab ta maamuna üheainsa otsatu prügimäena. Muide, filmis kasutas Lopu?anski tuhatkonda reaalset vaimuhaiget, igaks juhuks viibis selles pildistatavas hullude meres ka hulk nõdrameelseteks grimeeritud valvsaid meedikuid, süstlad hõlma all, et vajaduse korral sekkuda. Kuid vaevalt suutnuksid need maskeerunud ravitsejad kontrolli alt väljuvat hullumeelset hiigeljõuku talitseda. Vaat see olnuks tõeline apokalüptiline vaatemäng! Lopu?anski eshatoloogiline pessimism saanuks ehedaima kunstilise kajastuse kinokaameraid lõhkuva, näitlejaid ja asjamehi kägistava-vägistava-veristava vaimuhaige väe mässulises raevus. Olnuks siis ainult veel filmijaid! Aga see võiks olla juba ühe teise linatöö sü?ee.

Igatahes jäi ?Muuseumikülastaja? kunstiliselt mõjult jõuetuks, ehkki tähenduslikke meeleheitlikke stseene oli ohtralt, muusikaline kujundus võimas. Vastupidiselt Tarkovskile reetis see film pigem re?issööri maailmatunnetusliku kaose. Ent kuni re?issööris pole küpsenud sisemist harmooniat, saab anda manipulatsioon debiilide, religiooni ja maailmahukuga vaid resultaadi, mis ??edöövriga petlikult sarnane?.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming