Detsembrimässu filmikobarast

Jaak Lõhmus

Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu.

Mõni sündmus, sündmuste rida võib filmiloos pälvida erilise tähelepanu, teravdatud fookusse sattuda, samas kui paljud asjad upuvad üleni uttu. Mõni filmižanr võib rahvuslikus filmikultuuris üldse puududa või hakata juuri ajama pärast varsti sajandi kestnud ootamist. Esimesed päti ja politseiniku filmid on Eestis alles nüüd tulekul.

Teise maailmasõja suure sündmuse sees või sündmuse piiridel pöörleb üsna mitu mängufilmi  („Õhtust hommikuni”, „Jääminek”, „Roosa kübar”, „Inimesed sõdurisinelis”, „Hullumeelsus”, „Väike reekviem suupillile”, „Tuli öös”, „Ohtlikud mängud”, „Tuulte pesa”, „Metskannikesed”, võib-olla mingil moel isegi „Somnambuul” oma 1944. aasta sügisel alanud looga). Kaljo Kiisa plaan lavastada Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel” pandi pärast „Nipernaadit” paremaid aegu ootama. Nüüd on ühel ja teisel sõjafilmiplaane jälle  peas ja paberil, nii sellesama „Sõjasuve” kui ka Sinimägede lahinguväljadel toimunu kohta. Näis, mis neist plaanidest saab, aga teatava jooneni minnes võib nõustuda, et XX sajandi suuremaid sündmusi, seesama õudne sõda, mis jättis jälje iga suguvõsa inimeste mällu ja alateadvusse, on eesti filmides küllalt mitmest aspektist jutustatud ja representeeritud, kui vabandatakse see sõna. Seesinane taastatud Eesti riik ei ole osutunud siiski veel küllalt  kõbusaks, et käivitada kaamera Teise maailmasõja mängufilmitandril. Arusaadav, kõike tellida ka ei saa, mis sest, et väga tahaks. Aga filmimälupilt, kui keegi neid pilte vaadata võtab või uuesti läbikerimisest hoolib, on ju tegelikult „kreenis”, sest kõik seni valminud filmid on läbi pressitud kinokomiteede ja glavlit’ide nõelasilmadest. Aus jutt neis filmides on ridade vahel ja võimalikult ümber nurga. Kui ikka on. Kui ikka oskab välja lugeda. 

Omal ajal kehtis moskoviitlik parajusprintsiip: igaühele oma. Baltikumi peale piisab ühest metsavendade loost, sähke: „Keegi ei tahtnud surra” Leedu kinostuudiole. Tallinnfilmil ei ole vaja teha filmi valvsast militsionäärist ja kurikavalast kelmist, ettevaatust! Las niisuguseid teevad Gorki stuudio, Lenfilm ja Mosfilm. Isegi kui eesti miilits on õige mees, võib asi kontrolli alt väljuda. Nii ongi läinud sedasi, et alles vabas Eestis hakatakse väntama lugusid ürgrahvalikul teemal, filme pätist ja politseinikust.

Vabadussõjast on meil kaks terviklikku kinokujutist: „Noored kotkad” 1927. ja „Nimed marmortahvlil” 2002. aastast. Esiotsa ajab asja ära.

Aga kogupilt vajub jälle viltu, kui hakata vaatama, kui mitu mängufilmi on tehtud 1924. aasta 1. detsembri mässu eel, ajal ja järel keerelnud seikadest ja sündmustest. Neid on tervelt neli! 

Esmalt tuleb muidugi ette Asko Kase riigitöö „Detsembrikuumus”, mis nüüd hakkab täis saama juba 50 000 piletimuretsejat. Õige film õigel ajal, mis sest, et omade puudustega nagu iga hea eesti asi.

Aga oli kunagi ka rändurrežissööri Aleksandr Mandrõkini lavastatud ja Valter Kruustee kirjutatud „Perekond Männard”, mis 1960. aasta ideoloogiliste prillidega vaatab Eesti Vabariigi algusaastaid kahe perekonna arengu  ja suhete prismas: ühed on „kodanlased”, teised „proled”. Lugu tüürib ikka sinna filmi valmimise aja nõuete järgi õige asja tegemiseni ehk mässamiseni. Esimesed on valed ja teised on õiged. „Detsembrikuumuses” paistab lugu vastupidi: endised õiged on valed ja endised valed on õiged, mis sest et mässajad ekraanil tegutsevad motiveeritumalt ja loogilisemalt.

Kolmekümne aasta eest valmistasid Kaljo Kiisk koos Mati Undiga (ja ilma Jüri Sillarti  ning Tõnu Virveta poleks nad nii head filmi teinud) Tallinnfilmis omajagu saatanliku projekti. Professionaalsel kõrgtasemel on filmitud mõnede detsembrimässu ajal ja järel mahalaskmisest või arreteerimisest pääsenud punaste põrandaaluste elujuhtumusi. Aeg on 1924. aasta detsembrist 1925. aasta keskpaigani. Tagaaetavate elu. Filmi sisuks tõeotsing, reetmine, elujanu ja ainuõigeks peetud printsiipide järgi tegutsemine. „Surma hinda küsis  surnutelt” ei saanud auhindu mitte üksnes üleliidulisel filmifestivalil. Missugune visuaalia, kuidas mängivad näitlejad! Aga keera, kuidas tahad, mõõda kui üldinimliku mõõdupuuga tahes, ikkagi jäävad mässajad ainult arveid klaarivateks mässajateks ja film omas ajas korrektseks poliitiliseks sammuks. Ilusad inimesed kahtlasel teel. Äkki see ongi point?

Vladimir Karasjovi (Vladimir-Georg KarassevOrgusaar) „Lindpriid” on neljas mängufilm,  mille sündmused leiavad aset arvatavasti 1924. aasta detsembrisündmuste eelsel ajal, väga täpset ajalist määratlust me pildis ei leia. Sest ajad filmis liiguvad ja vahelduvad.

1969. aastal alustatud ja 1971. aastal valminud neljatunnine „Lindpriid”, seejärel keelatud ja ümberlõigatud versioonina „Rasked aastad” justkui linastusloa saanud, aga ikkagi ebasoovitavaks osutunud filmi tuntakse selle originaalsel kujul tänini väga vähe ja seda on ka äärmiselt  vähe näidatud. Jah, oli linastus 1975. aastal TPI filmiklubis, ja olid linastused pärast „riiulilt” mahatõstmist 1980. aastate lõpus, isegi pidulik linastus Pariisis oli, ja viimati eesti filmi päevadel 2006. aastal Kumus demonstreeriti, koguni Internetist saavat tõmmata, ime küll, aga ikkagi senini suur tundmatu – „Lindpriid”. Seos üheksa aastakümne taguste mässumeelsete punaste noortega on äärmiselt tinglik, see seos on selgelt näha ainult mõnedes episoodides,  filmi alguskirjades ja siin-seal veel. Hando Runneli ballaad, mis läbib Liis Benderi esituses filmi, jutustab millestki muust, orjusest vabanemisest muu hulgas, aga assotsiatsioonid, mida film tekitab, on pigem 1970. aastate alguse Eestis. Tundub isegi, et see lugu võiks olla eesti teisitimõtlejatest noorte lugu filmi valmimise ajas. Seos 1970. aastate Eestiga paistab mitmest stseenist suisa silma, näiteks pikk kujutluspilt Patarei vanglast väljuvast  noorpaarist, keda rõõmsalt lehvitades tervitavad filmi väntamise aja rõivastes tütarlapsed.

„Lindpriid” ei räägi niipalju olnud aegadest, vaid sellest ajast, mil film sündis. Eks see selgita ka keelamisi ja kartmisi. „Perekond Männardi” ja „Surma hinna” kokkukõlksumisi nende sündimise ajaga ja tänapäevaga oleks muidugi huvitav edasi otsida, eks nad ole niikuinii oma kummalise ümbruse ning ajastu lapsed. Aga kui võtta „Detsembrikuumust”  mitte üksnes seiklus- või madinafilmina ja hakata sealt kaevama ajaloolis-poliitiliste assotsiatsioonide (Venemaa tegevus toona ja praegu) kõrval sügavamat inimese sisu või kunstilisi katsetusi, siis peab küll 37 aastat vanale „Lindpriidele” suure eelistuse andma. Mis sest et algustiitriga poliitiliselt töölisliikumisega kokku laulatatuks näidatud, ei jutusta film edaspidi hoopiski mitte või teeb seda üksnes sulgudes revolutsioonilisest minevikust. Kinematograafiliste keele- ja vormiotsingute poolest on „Lindpriid” vist tänini ületamata saavutus eesti filmis, Jaan Tooming ja paar teist hilisemat katsetajat peaks ka meeles olema.

Niisiis lõpuküsimus: kui täna tehakse „ametlikku” filmi, kuidas siis rikkuda reegleid nii, et sünniks kunst, mis ulatub üle aastate?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming